Aeda kadunud
Päris piinlikult o-vaikseks on jäänud....
Lehekuu on nii mööda lipendanud, et punaste rõngastega pabermaterjali on looduses õnnestunud täpselt korda kolm tuule käes laperdada.
Kuu algas kuidagi nii, et pärast paarinädalast tolmuperioodi oli neljapäeva õhtuses vihmametsas lausa lust ennast leondada. Tõsi, tegelikult oli külmavõitu ja rõske. Kevadised mättad näitasid ikka veel rohkem Piet Oudolfi viienda aastaaja palet.
Noh ega aias polekski sellise külma ja vihmaga suurt midagi teha olnud. Parem siis nautida juba Maari mõtte-, käte- ja jalatööd punktide veeretamisel Saustinõmme puude alla. N45 tundus hea, kergelt lasi aimata dünastia traditsioone - punktiasukohad polnud sugugi mitte juhuslikud ja pea igal etapil oli ka mingi mõte olla just selline etapp.
Kuu keskpaigas sai samale maastikule läheneda teiselt poolt. Endiselt veidi kõledas, kuid päikselises roheluses. Kui tuled teiselt poolt, siis on teine pool. Ainult üks punkt oli täpselt sama koha peal.
Selle poole häda on see, et sõõrini jõudmiseks tuleb keskusest läbida jupp oluliselt vähem segast maastikku ning nii sai alguses ja lõpus harjutada sirgelt jooksu kui et keskosa andis ette jällegi häid kõveraid etappe.
Millegipärast on just selle hooaja neljapäevad pidevalt alternatiividega sisustatud ja nii oma keerulist eesmärki - vähemalt korra nädalas o-metsa kasutada, tuleb täita muudel päevadel. Mis ei ole ka alati õnnestunud, sest esmaspäeval on mõte, et küll ma teisipäeval või kolmapäeval lähen. Teisipäeval on pool eilsest mõttest ja kolmapäev on üldse mõttetu päev.
Aga kuu lõpus, kui ilm oli juba hea, külastasin siiski ühel mõttetul päeval Glehni parki. Vot ei mäletagi, millal seal kandis viimati rohelisel aastaajal sai käidud, muidu ikka aasta viimase päeva traditsioon. Maikellukeste aroomses õhustikus polnud ju üldsegi paha pargi vahel veidi koibi sirutada. Ka keskmisel rajal korda kolm nõlvast alla ja üles.
Tuli ette mimtesuguseid tuianguid punktide ümbruses ja nende vahel - näiteks ei suutnud ma teise punkti minnes Vääna tänava alt kulgevat terviseraja tunnelit looduses koheselt tabada. Või siis 9ndast 10sse punkti siirdumist alustasin 180 kraadi vale nurga alt, kuni vale trepini jõudes tekkis adumine, et täna vist ei olnud peegelpildis kaart.
Keskmiselt selliseid 22. kuni 43. koha etapi aegu siblides, olen 11sse punkti lausa 15nda tulemusega jõudnud - see on siis kui ei tea kustkohast, ilmub su kõrvale rattaga Ets, kes sõidab parasjagu töölt koju ja hakkab juttu puhuma. Selline doping :)
Vahest jagub edapidi lehti rohkem. Neid punaste rõngastega.
* * *
Kui oled enda kanda võtnud harida aeda, siis mais kogu see pakatav ja puhkev lihtsalt imeb su endasse. Oled näppupidi mullas ja ninapidi õites. Oled nagu Lucy in the sky with diamonds - the girl with kaleidoscope eyes.
Nii ei jõuagi peenrast kaugemale, vaid takerdud mustritesse:
Lehekuu on nii mööda lipendanud, et punaste rõngastega pabermaterjali on looduses õnnestunud täpselt korda kolm tuule käes laperdada.
Kuu algas kuidagi nii, et pärast paarinädalast tolmuperioodi oli neljapäeva õhtuses vihmametsas lausa lust ennast leondada. Tõsi, tegelikult oli külmavõitu ja rõske. Kevadised mättad näitasid ikka veel rohkem Piet Oudolfi viienda aastaaja palet.
Noh ega aias polekski sellise külma ja vihmaga suurt midagi teha olnud. Parem siis nautida juba Maari mõtte-, käte- ja jalatööd punktide veeretamisel Saustinõmme puude alla. N45 tundus hea, kergelt lasi aimata dünastia traditsioone - punktiasukohad polnud sugugi mitte juhuslikud ja pea igal etapil oli ka mingi mõte olla just selline etapp.
Kuu keskpaigas sai samale maastikule läheneda teiselt poolt. Endiselt veidi kõledas, kuid päikselises roheluses. Kui tuled teiselt poolt, siis on teine pool. Ainult üks punkt oli täpselt sama koha peal.
Selle poole häda on see, et sõõrini jõudmiseks tuleb keskusest läbida jupp oluliselt vähem segast maastikku ning nii sai alguses ja lõpus harjutada sirgelt jooksu kui et keskosa andis ette jällegi häid kõveraid etappe.
Millegipärast on just selle hooaja neljapäevad pidevalt alternatiividega sisustatud ja nii oma keerulist eesmärki - vähemalt korra nädalas o-metsa kasutada, tuleb täita muudel päevadel. Mis ei ole ka alati õnnestunud, sest esmaspäeval on mõte, et küll ma teisipäeval või kolmapäeval lähen. Teisipäeval on pool eilsest mõttest ja kolmapäev on üldse mõttetu päev.
Aga kuu lõpus, kui ilm oli juba hea, külastasin siiski ühel mõttetul päeval Glehni parki. Vot ei mäletagi, millal seal kandis viimati rohelisel aastaajal sai käidud, muidu ikka aasta viimase päeva traditsioon. Maikellukeste aroomses õhustikus polnud ju üldsegi paha pargi vahel veidi koibi sirutada. Ka keskmisel rajal korda kolm nõlvast alla ja üles.
Tuli ette mimtesuguseid tuianguid punktide ümbruses ja nende vahel - näiteks ei suutnud ma teise punkti minnes Vääna tänava alt kulgevat terviseraja tunnelit looduses koheselt tabada. Või siis 9ndast 10sse punkti siirdumist alustasin 180 kraadi vale nurga alt, kuni vale trepini jõudes tekkis adumine, et täna vist ei olnud peegelpildis kaart.
Keskmiselt selliseid 22. kuni 43. koha etapi aegu siblides, olen 11sse punkti lausa 15nda tulemusega jõudnud - see on siis kui ei tea kustkohast, ilmub su kõrvale rattaga Ets, kes sõidab parasjagu töölt koju ja hakkab juttu puhuma. Selline doping :)
Vahest jagub edapidi lehti rohkem. Neid punaste rõngastega.
* * *
Kui oled enda kanda võtnud harida aeda, siis mais kogu see pakatav ja puhkev lihtsalt imeb su endasse. Oled näppupidi mullas ja ninapidi õites. Oled nagu Lucy in the sky with diamonds - the girl with kaleidoscope eyes.
Nii ei jõuagi peenrast kaugemale, vaid takerdud mustritesse:
Comments