Ei näe, ei kuule, ei mäleta
Kirjutamine on metsik, teda ette ei tea. Tal on oma loogika.
Tegelikult ütleb Õnnepalu "Aakris": "Lugemine on metsik, teda ette ei tea. Tal on oma loogika."
Erinevalt lugemisest võib kirjutamine siiski vahel päris stiihiaks kätte ära minna. Või on seal üldse vahet - ühtemoodi rägastik - loed mida tunned, kirjutad mida haistad, loed mida näed, kirjutad mida kuuled, loed mida kombid, kirjutad mida maitsed. Kuues meel toob normaalse elu juurde tagasi.
Vahel hakkab lauapealne mattuma läbikirjutamata o-kaartide alla ja tarvilike asjade kätteleidmisel kulub ohtral kompimismeelt.
Aga ma näen, et olen käinud Koitjärvel. See oli alles neljapäeval kui ma ei näinud soo ja soo vahet ning olen näiteks neljandast viiendasse (55-39) minevat punktivahet läbinud 25 minutit. Või nagu Jaan ennast välja vabandas, olla lubatud eelinfos kuivi soid, aga ta ei leidnud ühtegi, kuiva. Või jaa, linnainimest tuleb eelhoiatada siis juba ka selle eest, et kui sajab, siis on soo mittekuiv ;)
Neid kohti oli veel, mida ma neljapäeval ei näinud - näiteks 12. (63) punkti tipukest. Üldiselt neid ei näegi, kui üritada leida neid valest kohast. Või siis vastupidi - sa võid näha kümneid tipukesi, aga need on tulutud, ilma tähiseta tipukesed. No mida on ühel o-huvilisel teha tipukesega, millel puudub tähis.
Sellega mu nägemispuue veel ei piirdunud, kohe järgmine, 13(62), ei olnud ka nähtav. No lõpuks siiski oli, kui vaadata selja tagant, kaarega ümber kuusesalu.
Üldiselt, ega see kant ei ole mingi Kuusalu tagune lame maa, kus ühest punktist teise minemist segab kõige rohkem silmipimestav päike, mitte ühtegi kuiva ega märga sood, mahamurtud kuusepadrikut või sõnajala lainetust või muud segast orvandi ja nina vahepealset maastikuvormi.
Kuusalus oli nädal varem kuulamist küll. Kuidas mustikavars sahiseb. Alles viimased neli punkti alevi taga ja sees, murdsid lõputu mändide korduse helina. Kuni sinnamaani sai joont mööda kulgeda hõredas männikus, kus aeg-ajalt ilmus kuuldeulatusse mõni kaaskuulaja. Seisab teerajal ja kuulab, kas seal kümnenda männi taga võiks see lohk paikneda. Ei lähe vaatama.
Astud ja astud ning mittemidagi vaateväljas ei muutu - ühesugune männik punktist punkti. Võib-olla vaid latvades sahistav tuul oleks kõlanud erinevalt, kui kõik muu oli korduste kordus. Monotoonsus aitab vahel teravamalt kuulda. Aga kas ta aitas. Kui, siis äkki sääskede vastu. Need ei talu ka igavust - tulevad kohe hammustama kui sa niisama istud ja molutad.
Mida ma ajas veelgi varem lootsin haista loomaaias, kes seda enam mäletab. Eks seal ole nuusutamist küll - osavamad vast suudavad näiteks kaamlihaisu järgi ka punkte võtta. Eks sehkendamist jääkarude lõhnapilve sees oli ja see viis veidi tuuritama sealsete kaldteede ja korruste vahel, punktide 45 ja 46 leidmisel. Üldiselt oli siiski merelinnale omaselt hingatav luhvt ja päevakule kohane joostav trass.
Kuu kümnendal kuupäeval Botaanikaaias võis ootuspäraselt degusteerida, kuidas reageerib ilumeel ühe või teise õiekauniduse peale. Ahmisin mekkida seal minagi sirelipõõsaste ja rodotihnikute ilutsemist, jätsin hambaga proovimata siit ja sealt lillepeenrast, rohkem sai tehhtud jalajälgi tiikide vahele ja alpinaariumi ette.
Rada jooksutas seal klumpide vahel päris osavalt nii, et mõnigi teevalik läks rohkem nahka kui oleks just mokka mööda olnud.
Päris kuu alguses Kodasoos, katsud olla, mis sa katsud, aga ikka kukub välja kuidagi kobamisi. Puudutad varbaga kohalikku tasast oja, aga vajud põlvini mutta. Näpid rabedalt kaarti ja kukud veel lõpu eel rajalt päris maha, näiteks 13. (56) punkt oli justkui kaardilt kadunud, hakka või puu haaval läbi käperdama, kus see tähis küll olla võiks.
Vahest kuues meel ise aitab mäletada, kuidas see kuues kuu täpselt mööda sai. Mida nägid, keda kuulsid. Lugesid või kirjutasid.
----
Piltidel seekord kõik tegelased Botaanikaaiast.
Tegelikult ütleb Õnnepalu "Aakris": "Lugemine on metsik, teda ette ei tea. Tal on oma loogika."
Erinevalt lugemisest võib kirjutamine siiski vahel päris stiihiaks kätte ära minna. Või on seal üldse vahet - ühtemoodi rägastik - loed mida tunned, kirjutad mida haistad, loed mida näed, kirjutad mida kuuled, loed mida kombid, kirjutad mida maitsed. Kuues meel toob normaalse elu juurde tagasi.
Vahel hakkab lauapealne mattuma läbikirjutamata o-kaartide alla ja tarvilike asjade kätteleidmisel kulub ohtral kompimismeelt.
Aga ma näen, et olen käinud Koitjärvel. See oli alles neljapäeval kui ma ei näinud soo ja soo vahet ning olen näiteks neljandast viiendasse (55-39) minevat punktivahet läbinud 25 minutit. Või nagu Jaan ennast välja vabandas, olla lubatud eelinfos kuivi soid, aga ta ei leidnud ühtegi, kuiva. Või jaa, linnainimest tuleb eelhoiatada siis juba ka selle eest, et kui sajab, siis on soo mittekuiv ;)
Neid kohti oli veel, mida ma neljapäeval ei näinud - näiteks 12. (63) punkti tipukest. Üldiselt neid ei näegi, kui üritada leida neid valest kohast. Või siis vastupidi - sa võid näha kümneid tipukesi, aga need on tulutud, ilma tähiseta tipukesed. No mida on ühel o-huvilisel teha tipukesega, millel puudub tähis.
Sellega mu nägemispuue veel ei piirdunud, kohe järgmine, 13(62), ei olnud ka nähtav. No lõpuks siiski oli, kui vaadata selja tagant, kaarega ümber kuusesalu.
Üldiselt, ega see kant ei ole mingi Kuusalu tagune lame maa, kus ühest punktist teise minemist segab kõige rohkem silmipimestav päike, mitte ühtegi kuiva ega märga sood, mahamurtud kuusepadrikut või sõnajala lainetust või muud segast orvandi ja nina vahepealset maastikuvormi.
Kuusalus oli nädal varem kuulamist küll. Kuidas mustikavars sahiseb. Alles viimased neli punkti alevi taga ja sees, murdsid lõputu mändide korduse helina. Kuni sinnamaani sai joont mööda kulgeda hõredas männikus, kus aeg-ajalt ilmus kuuldeulatusse mõni kaaskuulaja. Seisab teerajal ja kuulab, kas seal kümnenda männi taga võiks see lohk paikneda. Ei lähe vaatama.
Astud ja astud ning mittemidagi vaateväljas ei muutu - ühesugune männik punktist punkti. Võib-olla vaid latvades sahistav tuul oleks kõlanud erinevalt, kui kõik muu oli korduste kordus. Monotoonsus aitab vahel teravamalt kuulda. Aga kas ta aitas. Kui, siis äkki sääskede vastu. Need ei talu ka igavust - tulevad kohe hammustama kui sa niisama istud ja molutad.
Mida ma ajas veelgi varem lootsin haista loomaaias, kes seda enam mäletab. Eks seal ole nuusutamist küll - osavamad vast suudavad näiteks kaamlihaisu järgi ka punkte võtta. Eks sehkendamist jääkarude lõhnapilve sees oli ja see viis veidi tuuritama sealsete kaldteede ja korruste vahel, punktide 45 ja 46 leidmisel. Üldiselt oli siiski merelinnale omaselt hingatav luhvt ja päevakule kohane joostav trass.
Kuu kümnendal kuupäeval Botaanikaaias võis ootuspäraselt degusteerida, kuidas reageerib ilumeel ühe või teise õiekauniduse peale. Ahmisin mekkida seal minagi sirelipõõsaste ja rodotihnikute ilutsemist, jätsin hambaga proovimata siit ja sealt lillepeenrast, rohkem sai tehhtud jalajälgi tiikide vahele ja alpinaariumi ette.
Rada jooksutas seal klumpide vahel päris osavalt nii, et mõnigi teevalik läks rohkem nahka kui oleks just mokka mööda olnud.
Päris kuu alguses Kodasoos, katsud olla, mis sa katsud, aga ikka kukub välja kuidagi kobamisi. Puudutad varbaga kohalikku tasast oja, aga vajud põlvini mutta. Näpid rabedalt kaarti ja kukud veel lõpu eel rajalt päris maha, näiteks 13. (56) punkt oli justkui kaardilt kadunud, hakka või puu haaval läbi käperdama, kus see tähis küll olla võiks.
Vahest kuues meel ise aitab mäletada, kuidas see kuues kuu täpselt mööda sai. Mida nägid, keda kuulsid. Lugesid või kirjutasid.
----
Piltidel seekord kõik tegelased Botaanikaaiast.
Comments