Sise-o GAGi Kotzebue majas
Pitsilist talveilma on sel aastal nii palju, et mõne päeva võib südamerahus siseruumides toimetatavatele rahmeldamistele loovutada. Seda enam kui aimata oli hõrku hallolluse liigutamise võimalust.
Aga et selle ülemise otsa nii mõnigi sahtel nii kinni kiilunud on, ei saanudki enne teada kui kolmanda korruse trepikäigus juba kolmandat korda samas tupikus passides täiesti nõutult lahendust punktini otsisin.
Tuleb tunnistada, et see mida selline orienteerumisülesanne on sisemusest võimeline üles kaevama, on ootamatult hämmastav. See kuidas sa oled kahemõõtmelisele tasapinnale manatud teekonna sunnitud ajasurvel leidma joonte sigri-migri abil läbi kolmedimensionaalse ruumi, on kogu füüsist ja vaimu väga väikeses ajaühikus läbiraputav kogemus.
See on selgelt metafüüsika sinus eneses. See kui korraga on küsimus eksistentsis, objektides ja nende omadustes, ajas ja ruumis, põhjuses ja tagajärjes ning võimalustes enestes.
Istud pärast kõike seda oma kaarte lapates, iseenda piiratuse üle imestades ja tunne on nagu oleks kuskil teisel planeedil ära käinud.
Veelgi kentsakam on takkajärgi targana avastada kuidas see maailm tegelikult kokku käis - milliseid lisa läbipääse, alternatiivseid avasid ruumis veel eksisteeris - näiteks et teiselt korruselt pääses garderoobi nii maja keskel oleva trepi käigu kaudu kui söökla lettide tagant. Kusjuures erinevad inimesed tuvastasid erinevad viisid ja jäid nendele truuks ka teise jooksu ajal. Valus. Arenemine on valus. Saad siis aru, miks väiksed lapsed vahel jonnivad. Nad on muidu ju nii tublid, aga vahel läheb arenemine nii valusaks.
Või seda, kus kohas see ronimissein üldse oli, mis selgus maja keskel kolmandalt neljandale viis ja nagu ma pärast nägin, sealt sai ka alla tulla.
Omaette kunsttükk oli trepikäigus jooksvalt meeles pidada, kummas maja otsas ma parasjagu olen.
Kolmanda korruse pooleks tõmmatud trepikoridor tekitas kordi ja kordi küsimuse, mis küll on põhjus, et ma jälle sellise tagajärje käes vaevlen, et ikka valet poolt visiteerin.
Taipamine, et tumedast trepipoolest saab üles ja heledamast alla, oleks võinud tulla kodus eelnevalt juhendit lugedes, aga see on ju nõrkadele. Parem on oma jalgadega seda viis korda üles-alla läbi sibada ja tõmbleva kannikalihasega hiljem nentida, jah nii oli.
Lõpuks on see ju üks tühipaljas koolimaja. Aga võrratult helge võrreldes nende ruumidega, mida oma ajast mäletan. Väga vinge. 1956. aastal ehitatud neoklassitsistlikku nõukoguliku tüüpprojekti järgi ehitatud maja on selles raske ära tunda.
Muidugi võib seda kõike võtta ka lihtsamas võtmes. Sportlike eesmärkide saavutamise nimel mööda koridore joostes, aga see näib etteantud suurepärase võimaluse liiga primitiivsel viisil ära kasutamine.
Rajameistrid tegid filigraanse töö, et sa enda peale mitte liiga kurjaks ei saaks, vaid taipaks kui suure osa kasutamata potentsiaaliga sa iga päev tegelikult ringi kooberdad.
Selles nii yin'ilikus aastajas nii yang'ilik vahepõige.
kajastus facebookis
Aga et selle ülemise otsa nii mõnigi sahtel nii kinni kiilunud on, ei saanudki enne teada kui kolmanda korruse trepikäigus juba kolmandat korda samas tupikus passides täiesti nõutult lahendust punktini otsisin.
 |
No võta kokku ennast, siin on väljapääs. No on.
|
See on selgelt metafüüsika sinus eneses. See kui korraga on küsimus eksistentsis, objektides ja nende omadustes, ajas ja ruumis, põhjuses ja tagajärjes ning võimalustes enestes.
Istud pärast kõike seda oma kaarte lapates, iseenda piiratuse üle imestades ja tunne on nagu oleks kuskil teisel planeedil ära käinud.
Veelgi kentsakam on takkajärgi targana avastada kuidas see maailm tegelikult kokku käis - milliseid lisa läbipääse, alternatiivseid avasid ruumis veel eksisteeris - näiteks et teiselt korruselt pääses garderoobi nii maja keskel oleva trepi käigu kaudu kui söökla lettide tagant. Kusjuures erinevad inimesed tuvastasid erinevad viisid ja jäid nendele truuks ka teise jooksu ajal. Valus. Arenemine on valus. Saad siis aru, miks väiksed lapsed vahel jonnivad. Nad on muidu ju nii tublid, aga vahel läheb arenemine nii valusaks.
Või seda, kus kohas see ronimissein üldse oli, mis selgus maja keskel kolmandalt neljandale viis ja nagu ma pärast nägin, sealt sai ka alla tulla.
Omaette kunsttükk oli trepikäigus jooksvalt meeles pidada, kummas maja otsas ma parasjagu olen.
Kolmanda korruse pooleks tõmmatud trepikoridor tekitas kordi ja kordi küsimuse, mis küll on põhjus, et ma jälle sellise tagajärje käes vaevlen, et ikka valet poolt visiteerin.
Taipamine, et tumedast trepipoolest saab üles ja heledamast alla, oleks võinud tulla kodus eelnevalt juhendit lugedes, aga see on ju nõrkadele. Parem on oma jalgadega seda viis korda üles-alla läbi sibada ja tõmbleva kannikalihasega hiljem nentida, jah nii oli.
Lõpuks on see ju üks tühipaljas koolimaja. Aga võrratult helge võrreldes nende ruumidega, mida oma ajast mäletan. Väga vinge. 1956. aastal ehitatud neoklassitsistlikku nõukoguliku tüüpprojekti järgi ehitatud maja on selles raske ära tunda.
Muidugi võib seda kõike võtta ka lihtsamas võtmes. Sportlike eesmärkide saavutamise nimel mööda koridore joostes, aga see näib etteantud suurepärase võimaluse liiga primitiivsel viisil ära kasutamine.
Rajameistrid tegid filigraanse töö, et sa enda peale mitte liiga kurjaks ei saaks, vaid taipaks kui suure osa kasutamata potentsiaaliga sa iga päev tegelikult ringi kooberdad.
Selles nii yin'ilikus aastajas nii yang'ilik vahepõige.
kajastus facebookis
Comments