Seenepunk - 100KPd Pikknõmmel
Just nii samamoodi võiks iseloomustada mõtet käesoleva aastaaja südapäeval o-sportlike ettevõtmistega tegelemisel, kui et on kommenteerinud muusikalist nähtust OOPUS Kiwa Noid, sest mingi protest iseendaga peab inimeses olema kui ta on võtnud nõuks nende 32+ kraadidega mööda kuuma metsaalust ringi kooberdada.
Aga just nii läks, et 12 tundi hiljem kui pesakond oli Viljandis sattunud osalema folktroonilise OOPUSe esitlusel, leidis ta 100KP võistluse stardis endalt puu all eksistentsiaalsemaid küsimusi küsimas. Üldiselt ilmaolud meenutasid natuke sellist Ibeeria poolsaare miljööd, kuigi udu ei olnud loota.
Udu valitses peas.
Pärast kahte kilomeetri vantsimist parklast keskusesse ja sealt omakorda 1,5 kilomeetrit starti tekitas juba esimeselt oosiharjalt laskumisel liikumisele eesmärgi, milleks oli pärast 31 punkti ikka veel elus olla.
Punktitähised jooksid esiotsa siiski päris kaunilt ette. Selgelt hoomatav reljeef päris elus ja kaardil klappis omavahel väga hästi ja teatav mõnus sinusoidne sujuvus õnnestus esimesed 15 punkti täiesti säilitada.
Kuidagi liiga sujuvaks läksid orvandid 16(180) punkti poole tüürides. Mets ja objektid sulandusid ühtseks massiks ning võis aimata teatud ülekeemise ilminguid vaatamata väääga rahulikule kulgemistempole.
Ometi, jõudnud 19sse vaatepunkti tekkis mingi petteuit, et oleks võinud pikemagi raja ette võtta - niivõrd harmooniliselt oli kulgemine õdusas mustikamännikus läinud.
Ilmselgelt ei saanud asi nii okkavabaks jääda. Alates 22(189)st punktist läks mets aina tüüakamaks ning langenud kuusekammid pakkusid punktide vahelise trajektoori valikul erinevaid alternatiive. Päris metsikuks osutus punkt 25(193), mis jäi minu jaoks esiotsa kõikide nende langenud kuusetüvede varju. Kaks kaardile kantud lohku moodustasid looduses rohkem nagu ühe suure augu ja seetõttu rüsisin vapralt edasi, kuni Merike jooksis vastu, et seal on juba soo. Ohh-ohh, mis soo, kas ma nii puusse juba pannud olen. Keerasin ka otsa ringi ja püüdsin mingit asukohta ja tegevusplaani enda jaoks täpsemalt määratlema hakata, kui punktivõtmise asendis Merike eemalt ümber kukkunud puude vahelt paistiski. Päris hea, tundub olema õige paik, aga see millise kergusega mõni suudab üle nende murdunud kuuskede kalpsata, samal ajal kui ma ähkides ja puhkides alt ja pealt kuuseakrobaatikat harrastan, on umbes nagu poomiharjutus, kus teised viskavad saltosid ja mina lihtsalt ripun üle poomi ja ootan, et keegi mu sealt harjutuse lõpetamiseks lihtsalt alla lükkaks.
Kuidagi läks korda ennast punktini lükata ja seal ka eemale järgmise suunas, kuid liikudes 27(195)sse, lohk keset metsa stiilis punkti, oli mu ainus mõte, et kui ma nüüd kohe sellesse auku ei satu, siis ma lihtsalt suren ära. Tundus täisekstreem hakata seal piirkonnas sellise palavusega ennast mingi x objekti järgi uuesti paika ajama. Mingi täiesti ajutöövaba kulgemise tulemusel sattusin ikkagi õigesse lohku.
Viimased neli punkti läksid aga juba väga tuimalt, loha aitas pärale jõuda, aga isegi asetada üleüldse niisugust küsimust kui sellist, mis võiks praegu elu mõte olla, ei suutnud. Oli ainult üks peas vohav mõttekujund, mis viitas veel aju kui niisuguse funktsioneerimisele - jõuda kuidagi sinna kuradima viimasesse punkti, sealt läheb nöör lõppu. Tõesti, see ei olnud isegi punk enam, rääkimata seentest või midagi.
Keskuses tagasi, veidi end veega üles turgutanud, tekkis olemisele järgmine mõte - oodata ära mehed metsast.
Esimesena kohtasin enne viimast punkti sinna poole marssivat poissi, kes teatas, et kõik on pekkis, telefon olla metsa ära kadunud. Mõningase mõttevahetuse tulemusena selgus, et ta mäletab, kus ta võis selle ära kaotada - olla üks punkt 190, mida meil kummalgi ei olnud kaardil, kus ta kukkunud oli, äkki seal. Blaa-blaa …, käskisin kõigepealt vormistada oma trassilt naasemine ametlikus protokollis, eks siis lähme kaema, kas õnnestub ka see elutähtis kehaosa metsast välja tuua.
Raiden mäletas täpselt seda 190 punkti piirkonda, ja suutis sealt (umbes minu punktide 23, 24 lähedal) selle ka üles leida uuesti ning siis asus ta taastama murtud kuuskede vahel oma teekonda punktist kukkumiseni. No esimese kuuse all, mille otsast koperdamise ta välja pakkus, ei olnud peale naturaalsete objektide ühtegi plastikjunni, aga kolm meetrit eemal, täpselt samasuguse pikutava kuuse all, telefon vastu vaataski. No daa, põtradel ei läinud seekord õnneks, peavad ikka üksteisele külla minema, kui omavahel suhelda tahavad. Ja poiss tõdes, et päev on siiski korda läinud - punktid kõik käes ja telefon ka käes.
Selle edasi-tagasi jahmerdamise peale oli aega kulunud nii palju, et saabus ka Jaan. Tal olid kõik kehaosad alles. Aga mõnevõrra sõnekehv väljenduslaad ei loonud just kõige ülevaatlikumat pilti värskelt kogetud elamustest. A mida sa ikka jaurad ja lõksutad, käidud, tehtud.
Üldiselt mulle meeldib see võrdlus eri rahvuste flirtimistehnika puhul, kus kui itaalia mees läheb pruudile külla, siis lillede ja kommikarbiga ning terve õhtu ajab mingit imalat mesijuttu. Eesti mees tuleb, drellpuur kaasas - noh tere, kus sul see pilt oli, mis sa seina tahtsid panna.
Vot ma nüüd ei teagi, miks see lugu mulle praegu meelde tuli.
Noh jaa, aga kokkuvõtteks võib öelda, et oli ka võistlevaid tüüpe peale meiesuguste narrijate, kes lihtsalat tulevad ja jalutavad, kaotavad padrikusse oma telefone ja käituvad rohkem nagu mingid uimased marjulised. Sest seeni ju pole.
Ja võibolla jäi puudu sellest 100KP võistluse kõige magusamast osast - reljeefi kaardist. Ja võib-olla see on endiselt üks neid üritusi, kuhu ennast juba varakevadel kirja panna ja loota, et jõuad kohale vaatamata täiesti segasele suvele, sest maastik, rada ja keskus oli väisamist väärt.
Aga just nii läks, et 12 tundi hiljem kui pesakond oli Viljandis sattunud osalema folktroonilise OOPUSe esitlusel, leidis ta 100KP võistluse stardis endalt puu all eksistentsiaalsemaid küsimusi küsimas. Üldiselt ilmaolud meenutasid natuke sellist Ibeeria poolsaare miljööd, kuigi udu ei olnud loota.
Udu valitses peas.
Pärast kahte kilomeetri vantsimist parklast keskusesse ja sealt omakorda 1,5 kilomeetrit starti tekitas juba esimeselt oosiharjalt laskumisel liikumisele eesmärgi, milleks oli pärast 31 punkti ikka veel elus olla.
Punktitähised jooksid esiotsa siiski päris kaunilt ette. Selgelt hoomatav reljeef päris elus ja kaardil klappis omavahel väga hästi ja teatav mõnus sinusoidne sujuvus õnnestus esimesed 15 punkti täiesti säilitada.
Kuidagi liiga sujuvaks läksid orvandid 16(180) punkti poole tüürides. Mets ja objektid sulandusid ühtseks massiks ning võis aimata teatud ülekeemise ilminguid vaatamata väääga rahulikule kulgemistempole.
Ometi, jõudnud 19sse vaatepunkti tekkis mingi petteuit, et oleks võinud pikemagi raja ette võtta - niivõrd harmooniliselt oli kulgemine õdusas mustikamännikus läinud.
Ilmselgelt ei saanud asi nii okkavabaks jääda. Alates 22(189)st punktist läks mets aina tüüakamaks ning langenud kuusekammid pakkusid punktide vahelise trajektoori valikul erinevaid alternatiive. Päris metsikuks osutus punkt 25(193), mis jäi minu jaoks esiotsa kõikide nende langenud kuusetüvede varju. Kaks kaardile kantud lohku moodustasid looduses rohkem nagu ühe suure augu ja seetõttu rüsisin vapralt edasi, kuni Merike jooksis vastu, et seal on juba soo. Ohh-ohh, mis soo, kas ma nii puusse juba pannud olen. Keerasin ka otsa ringi ja püüdsin mingit asukohta ja tegevusplaani enda jaoks täpsemalt määratlema hakata, kui punktivõtmise asendis Merike eemalt ümber kukkunud puude vahelt paistiski. Päris hea, tundub olema õige paik, aga see millise kergusega mõni suudab üle nende murdunud kuuskede kalpsata, samal ajal kui ma ähkides ja puhkides alt ja pealt kuuseakrobaatikat harrastan, on umbes nagu poomiharjutus, kus teised viskavad saltosid ja mina lihtsalt ripun üle poomi ja ootan, et keegi mu sealt harjutuse lõpetamiseks lihtsalt alla lükkaks.
Kuidagi läks korda ennast punktini lükata ja seal ka eemale järgmise suunas, kuid liikudes 27(195)sse, lohk keset metsa stiilis punkti, oli mu ainus mõte, et kui ma nüüd kohe sellesse auku ei satu, siis ma lihtsalt suren ära. Tundus täisekstreem hakata seal piirkonnas sellise palavusega ennast mingi x objekti järgi uuesti paika ajama. Mingi täiesti ajutöövaba kulgemise tulemusel sattusin ikkagi õigesse lohku.
Viimased neli punkti läksid aga juba väga tuimalt, loha aitas pärale jõuda, aga isegi asetada üleüldse niisugust küsimust kui sellist, mis võiks praegu elu mõte olla, ei suutnud. Oli ainult üks peas vohav mõttekujund, mis viitas veel aju kui niisuguse funktsioneerimisele - jõuda kuidagi sinna kuradima viimasesse punkti, sealt läheb nöör lõppu. Tõesti, see ei olnud isegi punk enam, rääkimata seentest või midagi.
Keskuses tagasi, veidi end veega üles turgutanud, tekkis olemisele järgmine mõte - oodata ära mehed metsast.
Esimesena kohtasin enne viimast punkti sinna poole marssivat poissi, kes teatas, et kõik on pekkis, telefon olla metsa ära kadunud. Mõningase mõttevahetuse tulemusena selgus, et ta mäletab, kus ta võis selle ära kaotada - olla üks punkt 190, mida meil kummalgi ei olnud kaardil, kus ta kukkunud oli, äkki seal. Blaa-blaa …, käskisin kõigepealt vormistada oma trassilt naasemine ametlikus protokollis, eks siis lähme kaema, kas õnnestub ka see elutähtis kehaosa metsast välja tuua.
Raiden mäletas täpselt seda 190 punkti piirkonda, ja suutis sealt (umbes minu punktide 23, 24 lähedal) selle ka üles leida uuesti ning siis asus ta taastama murtud kuuskede vahel oma teekonda punktist kukkumiseni. No esimese kuuse all, mille otsast koperdamise ta välja pakkus, ei olnud peale naturaalsete objektide ühtegi plastikjunni, aga kolm meetrit eemal, täpselt samasuguse pikutava kuuse all, telefon vastu vaataski. No daa, põtradel ei läinud seekord õnneks, peavad ikka üksteisele külla minema, kui omavahel suhelda tahavad. Ja poiss tõdes, et päev on siiski korda läinud - punktid kõik käes ja telefon ka käes.
Selle edasi-tagasi jahmerdamise peale oli aega kulunud nii palju, et saabus ka Jaan. Tal olid kõik kehaosad alles. Aga mõnevõrra sõnekehv väljenduslaad ei loonud just kõige ülevaatlikumat pilti värskelt kogetud elamustest. A mida sa ikka jaurad ja lõksutad, käidud, tehtud.
Üldiselt mulle meeldib see võrdlus eri rahvuste flirtimistehnika puhul, kus kui itaalia mees läheb pruudile külla, siis lillede ja kommikarbiga ning terve õhtu ajab mingit imalat mesijuttu. Eesti mees tuleb, drellpuur kaasas - noh tere, kus sul see pilt oli, mis sa seina tahtsid panna.
Vot ma nüüd ei teagi, miks see lugu mulle praegu meelde tuli.
Noh jaa, aga kokkuvõtteks võib öelda, et oli ka võistlevaid tüüpe peale meiesuguste narrijate, kes lihtsalat tulevad ja jalutavad, kaotavad padrikusse oma telefone ja käituvad rohkem nagu mingid uimased marjulised. Sest seeni ju pole.
Ja võibolla jäi puudu sellest 100KP võistluse kõige magusamast osast - reljeefi kaardist. Ja võib-olla see on endiselt üks neid üritusi, kuhu ennast juba varakevadel kirja panna ja loota, et jõuad kohale vaatamata täiesti segasele suvele, sest maastik, rada ja keskus oli väisamist väärt.
Comments