Pillava suve kohtumised rannas ja linnas

Abikaasadega on nii raske midagi teha - isegi kuumas vees hoidmine ei tee neid pehmemaks *

Suvi kes astus õuele, lasi lopsida päev päeva järel ohjeldamatus kuumas. Suvi keda rannas ootasid, tõi kaasa külmakangestusi.

Aga proovi siis. Äraspidi. Mängi seda kes-aias mängu. Lükka teine välja. Las ta higistab seal. Küllap ta leebub. Ei aidanud? Keeda teed. Las kulistab seda herbidega kuuma vett. On juba mahedam?

Lopsakaks ja üleelusuuruseks muutunud suvega võis o-huviline põrkuda ka mädakuu esimeses pooles. Kuigi Augustuse auks nimetatud perioodil sel korral ei mädane midagi - kõik ainult krõbiseb - mälestus murukõrtest, millel on piinlik tammuda. Puude ja põõsaste maha pillutatud lehed, milledele on valus astuda ja need teised, keda muidu taimedeks kutsutakse.

Aga katseta veel. Ujuta ta voolikust, mis sul niikuinii aia kastmiseks kogu aeg käes on, üle karmkülma veega. Randa pole vajagi. Ei läinud järelandlikumaks? Aa, pehmeks teeb kuum vesi.

Suvi ajas o-huvilised paadiga sõitma, et nad võiksid teha kena neljapäeva õhtuse väljasõidu kesklinna piirkonnas. Nii sai rannaribalt heita pealinnale pilk uudse rakursi alt. Saare sees vaadelda aga väljavõtteid objektidest, mida nii tihti o-kaardil ei kohta. Võis sammuda ka maaherilaste pessa, et saada ergutatud, kui sa olid see, kes saarele astudes selle aeglasemalt kulgevatesse dimensioonidesse oli sattunud. Nii vähe on vaja maad, ei, merd, et tõmmata hoog maha.

Aga passi ikka. Äkki läheb niisama keema. Puisevõitu endiselt.

Suvi jooksutas tuimemaid tüüpe Tondi tänavatel. Seal kus vanad kasarmud kohtuvad noore tennisega. Seal kus ristuvad ehitajate ja remontijate hordid. Seal kus kõrge klaasmaja peegeldab igavesti lõppematut autode voogu. Seal kus aiamajad igatsevad vihmaseid päevi. Seal kus soe tuul sasib o-kaarti nagu see oleks mõni tühipaljas vale põõsa alla eksinud leht.

Aga püüa nüüd. Võta see tühjaks joodud teeklaas. Pärast pikemat põrnitsemist põhjustab see vististi tormi. Kuumust pole. Vett on. Tasasust ei kusagil.

Suvi oli muutunud veidi looritatuks kui o-kartmatud tiirutasid Pelgurannas. Milline tüüne sahin Kopli Kalmistupargis. Mõnes paigas on alati keegi veel. Keegi mittemateriaalne.

Parem siis juba tormata pea laiali otsas edasi karidele või takerduda madalas värviliste viiekordsete korduste vahel.

Lõpetuseks võisid lasta tuulel end tühjaks puhuda Stroomi ranna põõsaste vahel, tuiadi-tuiadi otse alguspunkti tagasi. Puhastatud kõigest mis su sees kunagi üldse olnud on.

Pärast läks Mari ujuma, aga mina teda rohkem meres ei näinud. Kolmapäevaks ujus ta Lillekülas jälle välja.

Aga ürita igavesti. Korja pilku see veelt peegelduv päike. Lase köögis lahti ning ära imesta, miks või taldrikult laiali on voolanud.

Lillekülas said kesknädalal, suve normaalses suuruses, kuidagi üksteisest sõltumatult hakkama nii UEFA liiga pallurid kui o-hurmurid. Mõlemad ajamas omal viisil taga ümaraid objekte - kes ühte kolmemõõtmelist kera, kes kahedimensionaalseid rõngaid. Viimaseid tuli leida kiiresti. Sest sprint. Sest tuvastada pealinna meistrid rõngaste leidmises on sama kriitiline kui selgitada välja liiga parimad kera veeretajad. Kas söösta vasakult või paremalt, oli küsimus mõlemal väljakul. Eriti filosoofiliseks osutus see etapil 8(42)-9(41), sest vaatamata paanilisele ja sügavale dialemmitsemisele, tegi see ühe ja sama välja. Aga kui vasemal pool oleks keegi jala ette pannud, mõni aiast väljunud koduomanik. Võib-olla oleksid siis lihtsalt natuke pikutanud kõnniteel.

Tuline suvi on oma puudutuse teinud. Hõõguv nagu Vivaldi. Lendles linnas ja laiskles rannas.

Riiva silmapilguks. Vesi põleb. Nõtkus on täiuslik.

--------------------
* Thomas White