Jukola 2018

Nädalajagu päevi enne jaani kipun end leidma jälle mõne Soome puu alt.

Seekord ühes Soome kohas, sealt Lahti metsade ja mägede vahelt Hollolast. 

Ja kuigi kirja saanud neljases teatevõistkonnas figureerisin veel mõni kuu tagasi ainukesena ning säilis oht Soome puude all end veidi üksildasena tunda, oli lõpuks Triina abiga ikka Venla jagu naisi kokku sebitud. 

Puudealust eremiitsust aitasid vähendada veel mitmedki TONi klubikaaslased oma võistkondadega, ja mõned teisedki olid end üles andnud - nii loendati männikus üle1600 4-liikmelist naiskonna ja üle 1800 7-liikmelise meeskonna.

Peale selle oli kanarbikus ja muus madaltihedas metsikus taimestikus näha veel nii mõnesidki sundpaiknemisse asetatud pereliikmeid. 

Kokku kuhjatud inimmasse varjutas peen tolmuloor - täiesti erinev maskeering mullusest, rääkimata tunamullusest vesijahutusest.

Võis ju kahtluse alla seada, kas 11. korda Jukola tee jalge alla võtmiseks motivatsiooni ikka leidub. 

Aga ühel talvisel sise-orienteerumisel manas Raul pilte ebatavalisest aukudega maastikust. Soomele kohaselt harjunud graniidimassiivide asemel leiduski ohtralt sügavaid nõgusi, mis kaardilugemiseks kohati lisa silmi vajanuks. Aga mõte aukudest Soome puude all, tundus talvises kangestuses ikka nii põnev, et nii see Aasa 5 jälle kirja sai.

Vahepala kadunud SI-pulgast, mis justkui ei ole otseselt Jukolaga seotud:

Veidramast veidram aga oli laupäeva varahommikul fliisi taskust leida oma nimeline ja sünnikuupäevalise numbriga SI-pulk (no nii neetult armas jublunn, eks), mis täpselt aasta tagasi kaotsi sai - õigupoolest olin selle mullusel TON päevakul, paar päeva varem, kus rendi pulki puudu jäi, Triina kätte andnud. Triina andis selle mulle aasta eest Jukolal tagasi - aga ma ei mäleta seda üleandmise momenti, kuigi teised olla kõrval näinud, et nii oli. Ja loomulikult ei olnud seda pulka mitte kusagil. Kas ma siis aasta tagasi ei otsinud kordi ja kordi kõikvõimalikke taskuid läbi. Kas ma siis ei kujutanud ette kordi ja kordi kohti, kuhu ma selle plastikvidina veel pista võisin. Aga ei, kõik sihipärased otsingud lõppesid edutult. Oli vaja minna uuesti Jukolale ja panna selga üks vana fliis. Kosmos. Kusjuures Triina oli reedel ärganud mõttega, et see Tiina SI-pulk tuleb nüüd välja. Veel kosmosem. 

Vahel käituvad SI-pulgad nagu need mänguasjad, kes öösel kui sa magad, toas mingeid omi asju ajavad. 

Soomes ei ole aga SI-pulgaga midagi teha, seal tuleb käsi väänata endiselt EMIT-ga. Läksin oma laenatud plastiktükki torkima seekord teises vahetuses. Esimene vahetus jäi Annelile, mida Kerttu kirjeldas umbes nii: kui naiste stardipauk käis, siis tõusis ülesse tohutu tolmupilv ja näha ei olnud enam mitte midagi. Kõik ainult köhisid.

Meeste stardi eel leiutati kastmismasin

Tolmune ei olnud mitte ainult stardis, piisas ka metsas sellest kui sattusid lohasse, kus ees rohkem kui üks inimene, et liiv hammaste vahel krigisema hakkas.

Lähtusin K-punktist kui pikad rivid ja rongid olid hajunud ning alustasin üpris endale kohases uimases tempos kivikeste leidmist augukeste vahelt või vastupidi - lohukesi kivide vahelt. 

Juba teisest kolmandasse punkti minnes loobusin tavapärasest otse suuna ja jõuga läbi mitmekümne meetriste aukude turnimisest, tavaliselt on põhjanaabritel sellises mõõdus positiivsed vormid, ja valisin teed mööda ringi silkamise.

Põneva ja kõheda mikroreljeefiga, mis jäi minu neljandast, viiendast punktist läände, meie vahetust  ei kimbutatud, erinevalt naiste neljandast, meestest rääkimata. Vaatasin Siiri kaardil sinna alasse paigutatud etappe ja võttis kukalt kratsima, kas peale entusiasmi veel mõni o-tehniline võte oleks neid seal läbida aidanud.

Seevastu oli taas huvitavat teevaliku üle haudumist: 5(134) - 6(34). Joogipunktist lahkudes tundus otse läbi mitme sügaviku turnimine kui läbi mitme sügaviku turnimine ja võtsin suurema kolmnurga teid mööda ringi, mis ühtlasi tagas kindla punkti jõudmise. Erinevalt sellest, kui tüüpiliselt Soome kivide vahel alla või üles nükerdanud olen, siis ammu enam ei ole aimu, mis suunas seda tehtud sai ning potentsiaal end paralleelobjektidelt leida on suur. 

Tundus mulle, et mul on väga kindel plaan ka 6(34) - 7(48) kügelemiseks, aga aukude hulk tegelikkuses võrreldes kaardil kujutatuga osutus enneolematuks ja nii ma vales hajutuspunktis kõpsti kohal olin. Enne kui jõudsin asuda nutusele süvajuurdlusele, kuidas positsioneerida endale huvipakkuv auk kõikide teiste aukude suhtes, jõudsid kaasvõistlejad punktis arendada diskussiooni mulle sobiva augu suunas ja pääsesin sealt lohkude süsteemist tseremooniata tulema.

Jätkus aukudeülene nõkerdamine orienteerumislikult lihtsa etapiga 7(48)-8(78), samal ajal kui 3. ja 4. vahetusel oli punkte ka mõnusas aukudega augus, mis jäi sellest etapist läände väikse keeluala ja trassi vahele. Oi, küll seal negatiivses vormis olla põnevust ja pettumusi jagunud. 

Triina nentis oma kolmanda vahetuse puhta laste rajaks, olla nii lihtne olnud. Siiri neljas vahetus näis selle kõrval hoopis tõsisem välja. Ma julgeks arvata, et kontimurdvus aju ja koibade kasutamise vahelises suhtes oli selline fifty-sixty tasakaalus.

Kas tulla või minna?

Age eks igaüks tundis end kuumadel raiesmikel ja kõrbelise moega kanarbiku väljadel nii kuidas selleks korraks tunda anti. 

Ponnistusest taastumiseks - lagritsa Tupla - seda oli raske isegi teismelise kasvuspurdis Raidenile sisse sööta

Pesemisel paistis ainult siis mõte olevat kui end pärast veeprotseduure kohe kilesse mässida, sealhulgas ka nina- ja silmaaugud seest poolt. Nii kui platsile tolgendama jäid, olid jälle tolmukihiga kaetud. 

Tuvastasime Siiriga fenomeni, et ugrilik eraldatus leiab täieliku lõpu nii kui pesuruumi kile vahelt sisse saadakse. Juba veepladina heli ja aurava sauna aimdus päästab heledate kehade seest valla enneolematu jutuvadina. Metsas piirdutakse siiski asjakohaselt peamiselt punkti leidmiseks vajaliku teemaarendusega. Aga sattunud lahti riietuma kõrvuti endast põhjapoolsema ugrilasega, siis enne kui ma jõudsin oma kõntsaseid jalgu täielikult lahti koorida, juba näidati kõrvalt, millised kriimud saadud oli ja millised kriimud mina saanud olen. Jeebus, mingi emotsionaalne vada tuli veel, aga kuna mu soome keele suuline oskus on kesisevõitu, osutusin täiesti piinlikuks jutupartneriks. 

Kogu selle lahti ja kinni riietumise ajal käis ohjeldamatu keskustelu ja mitte et nad kõik üksteist tunneksid. Ma kogesin ennast isegi pisut poolikuna, sest metsas toimunu jäi naabrinnadele detailides täiesti esitlemata. 

… nojah, siin ma siis kribin :)

Suvi on jälle ühe Soome maastiku võrra rikkam. Ühe Soome puu all istumise võrra. Ühe enneolematu tolmukorra all.