XT Kevadrogain Laulasmaal

Kontoris käib korruste vaheline tervisekilomeetrite läbimise võistlus ja kui oma laupäevase 21 km kõrvale ka pühapäevased 23 km kritseldasin, kerkis üles küsimus, mis mul nädalavahetusel juhtus - ei leidnud kodu üles või?

Natuke sedamoodi ta võis ju ollagi, igatahes umbrohud jäid see nädalalõpp maale koos tärkavate lilledega võidu mullast välja edasi punnitama.

XT-Spordi Kevadrogain tundus hea plaan, kuhu ennast üheks mõnusaks kevadiseks pesakondlikuks jalutamiseks kirja panna.
Aga.
Just siis kui nimed kirja olid saanud, ilmus Raideni poolt välja sõbra sünnipäevakutse sportlikuks nädalalõpuks tolle vanaema juures maal.
Mhmmm.

Mis siis ikka - 'perekond' muutus tuiavateks veteranideks HD40+ , mis tähendas Jaani pikkade sammude järel kiirkõnnis püsimist, mitte loodetud veidi mugavamat tempot koos minu koibadest veel napilt lühemate Raideni omadega.

Päike oli parajalt paks kui ta parklas Kloogaranna Noortelaagri mändide vahel küttis. Nokkisin kuuse küljest värskeid kasvusid, mälusin neid ettekujutusega, et need võiks kuidagi taastav-toniseerivalt mõjuda. Isegi kui neist võis ammutada aineid, siis eelmise päeva emotsioone need  kehast ja meeltest päris välja ei uhunud, et täielikult keskenduda.

Keskenduda näiteks raja planeerimisele, mis tuli 5 minutiga ära teha. Jaan arvas küll, et teeme ikka nii nagu Soomes - kolm tundi mõtleme, no ja siis ei jää muud üle kui tunni ajaga kõik läbi joosta.

Meie ugriliku kiirusega mõttetööle jäi sellest viiest hetkeks ikka väheks, sest muud plaani meil ei tekkinudki kui et hakkame alt lõuna poolt järjest noppima.

Jaan oli piirkonnast teinud aerofoto juba nädala alguse poole liinilennul ARL-TLL, aga ilmselt on rakurss veidi valeks jäänud ja kõik punktikohad ei paista hästi välja.

Kui püüda leida mõnda põhjust, et miks nii kidur punktisaak.

Kodus oli muidugi hea pärast tänitada, kuhu jäid 64, 41 ja 92 ning milleks need 21 ja 24. Punktihulga per kilomeeter oleks ikka tiba kõrgemaks saanud ajada. Eriliselt tuleb põdeda, kui see on eesmärk, punkti 92 kaarelt maha kukkumist, arvestades veel seda, et lõik 50-81 oli mõõdukalt risune ja teerada peamiselt üle rööbaste mudasse ja vee alla mattunud, mille läbimine võttis aega.

Punkt 71 tähis oli kuumaga aurustunud või kees algusest peale vales kohas. Kui eeldatavasse punktipaika  jõudsime, oli piirkonnas mitmete erinevate generaalplaanidega võistkondi, kuidas ikkagi asukohas viibimist jäädvustada - helistada korraldajatele, pildistada auku, loota kaasvõistlejate tunnistustele, veel ja veel kammida männialuseid. Jätsime meelde, et olime siin ja siirdusime edasi.

Muidu läks ilusti.  D-vitamiini imbus kolinal keresse. Kõndisime merepiiril luikede ja kajakate tuules, sirutasime end palgipurretel, lobistasime ojades, sahistasime männikutes.

Üksik sürrealistlik rong rannaliival, igatsedes oma oranži lipsuga vedurijuhti, kes parasjagu männi taga telefoniga vestles. Tolle porgandiga oleks saanud mõnda järgmisse punkti sõita või üldse kaardilt minema kihutada.

Ise olingi tiba pildilt ära, kuhu Jaan püüdis mind oma lobaga tagasi tuua ja tundus ebatavaliselt jutukas ja reibas, võrreldes minuga. Eksole, Jaan ja jutukas. See näitas ainult mu enda seisundit - argumenteerimise vaimu ei olnud just liiast. Kokkuvõttes olime mõlemad pehmed - Jaan andis leebemalt järele minu raja õgvenduspaanikale, mis tavaliselt nii lihtsalt ei sünni. Ja mina ei mõelnud eriti üldse midagi.

Või mida siis ongi nii väga vaja?
Suhelda keset männikut, lasta kevadel ennast tümaks pommitada, imestada looduse ja kõikide nende õhu kätte tulnud säravate ja helgete persoonide üle, kes pidevalt mööda ja vastu tormasid.

Või jätkates zen-lainel, siis Minna üks miil ida poole on sama, mis minna üks miil lääne poole. 

Nüüd ei teagi, kas tulime läänest või läksime itta.