Kevade ahmimine
Mu laual on kuus kaarti
kuusnurkne on mu laud,
on või?
kui poleks seal kuut kaarti
siis poleks ta mu laud *
Kevad on nii kiiresti käima pandud, et enne kui tiirutava mõtte kinni saad, ringled jälle kuskil võssi või võilillede vahel.
Hüppetorni metsa all, maanduvate discgolfi ketaste trajektoore aimata püüdes, tekkis R1 rajal säherdune tunne nagu valmistuks Kesk-Euroopa mägietappideks - kuus korda Mustamäe nõlvast alla ja üles, ei jätnud harjutuse teises pooles kõikides ajalõikudes asju enam alati aju otsustada. Aga mingil viisil on finiš saabunud, kui tagantjärgi otsa vaadata kirjalikele materjalidele.
Keila-Joal ei olnud ülekuumenemist loota ka kõige intensiivsema jäsemetega vehklemise juures. Umbes kümnekraadine vesijahutus kestis otsast lõpuni. Künklesin tasasel moel, sattusin valesse lohku punkti 6(38) piirkonnas - mingi mõõtkava deformatsioon tekib seal alati.
Lasin ennast vihmast uduste okulaaridega märkamatult eksitada paralleelsituatsioonil - kui 9(41) punkti siirdudes sujuvalt hoopis14(46) orbiidile sattusin ning tähise numbrit kontrollimata edasi kügelesin. Kes nendest 5m vahedega joonistatud ninadel ja tippudel ikka nii täpselt vahet raatsib teha.
Üpris külm oli, lihani märg oli juba ammu hakanud. Tegelik ei läinud järsku üldse kaardiga kokku, vahemaa ojani ja sealt järgmisse punkti oli päris paigast ära. Klappimata maastiku kirjutasin oma uduse väljavaate arvele, mitte et oleks võinud hetkekski lasta tekkida mõnel kahtluseussil.
Päris naljakas on see, et vesine kardin muutis taju nii ähmaseks, et kui ma tagasiteel uuesti 14(46) punkti võtsin selle õiges positsioonis, siis ei saanudki aru, et seal juba olin olnud. SI-pulga mahalugemise järel oli kaks varianti - kas hakata teadmisest, et 21st punktist üks valesti läinud on, veel rohkem lõdisema või sooja tundega nentida, et aga 20 leidsin ju üles.
See on siiski kuldaväärt o-tükk. Lummavalt maitsekas looduselamus mistahes ilmavarjundites.
Rocca al Mare tõotas hoopis mõnusamas kevades hoopis kiiremat sibamist. R1 nõudis tavapäraselt lisaks võhmale kuhjade viisi teevalikuid ümber ja läbi talude hoovidest. Ikka leidus mõni lõks, mida piisavalt kiiresti välja ei lugenud või mõni kummaliste suurkaarte moodustamine objektile lähenemiseks. Muidu territooriumil juba tsipa pähekuluvate ehitiste laotuses pakuvad pingelisemaid momente just taluõuede aedade- ja väravate klombid, mis keskendumise rütmi muutma sunnivad.
Millegipärast läks nii, et ma arvasin end ürpris kindlalt osa võtma Tallinna teate võistlusest, mis leidis aset Metsanurga kaardil. Kui siis õnnestub peale enda võistkonda saada liikmeid, kes kiiresti joosta ja orienteeruda ka mõistavad, siis ei lähegi ju kokkuvõttes nii halvasti :)
Tegelikult ju ei olnudki midagi koledat. Ilus ka ei olnud. Rada oli huvitav, millel endal õnnestus korraldada ütlemata labaseid o-käkke. Näiteks teise punkti liikudes kadus järg täiesti käest, kaugel ja kus olen. Neljanda punkti leidmise lahendus on lihtsalt kirjeldamatult algajalik. Seitsmes ja kümnes ei tulnud ka just esimesel üritusel kätte, kuid olin saavutanud lõpuks mingi maastikutaju, et end mõistliku ajapingutusega korrigeerida. 13.ndas olin taas soovitud august kolm korda mööda kõndinud enne kui see end paljastas. Jeerum kui nendel puudel oleks lehed ka küljes olnud, siis oleks kaks korda nii kaua läinud.
Juba järgmisel päeval, ikka sama kandi peal, neljapäevak Kiriklas. Vot ei olnud enam vaimu N21A raja jaoks ja avasin skoori N45 klassis. Päris huvitav teevaliku etapp oli kohe esimene - variante oli nii suure tee äärt mööda alt - aga kuidas sa õigel ajal üles oskad keerata; alt põlluserva mööda ja otse läbi rohelise - no aga daa, see roheline; või siis, nagu ise otsustasin, üles põllu nurka-teerada- vastujooksuga teelt otse alla. No sai silgates kere käima. Ootamatu kõrvalekalle tekkis etapil 5(50)-6(58) - ei mõista ka tagantjärgi, kuidas ma siis niimoodi. Etapp 6(58)-7(54) ei olnud ka just päris mõttevaba - kas oleks kokkuvõttes vähemkulukam olnud siiski kohe üles sihile rassida olnud. Kaheksandasse (56) minekuks ma siiski kahtlen, kas oli targemaid alternatiive. Ning 9(57) pakkus lihtsalt närvikõdi - üpris lameda ja tiheda alustaimestikuga künkalt õige koht tabada.
Romantilisema poole eest hoolitsesid võsa vahele paigutatud valged ülase ja sinised sinilille õied väänduvate magesõstarde vahel.
Kuues kaart laual on aga võsast väljas maatükil, millel mõnesid paiknevaid objekte võib peaaegu kodu aknast näha. Nii oli soojenduseks hea KUMU juurest trepist üles kepsutada, et end bussipeatuse kõrvalt stardist leida. Soojendust ei oleks nii väga vaja olnudki - ikka lausa palav oli. Ja rajameister ei jätnud kasutamata võimalusi, mis Paepargis võtta oli - korduv jooksutamine üle Pae järve silla, trepid ja astangud alla järve äärde, isetekkelised künkad ning konstruktiivsed aiad ümber majade, millede sees olevate aiaaukude tajumine, st kaardilt välja lugemine, pidevalt ebaõnnestus. Täiesti segi kruttis lõpus etapp 26(44)- 27(41).
Kuusnurkse laua võib hetkeks nelinurkseks tagasi voltida, et mitte öelda - kaartidest puhtaks koristada. Et sinna mahuksid uued roheelamused.
kuusnurkne on mu laud,
on või?
kui poleks seal kuut kaarti
siis poleks ta mu laud *
Kevad on nii kiiresti käima pandud, et enne kui tiirutava mõtte kinni saad, ringled jälle kuskil võssi või võilillede vahel.
Hüppetorni metsa all, maanduvate discgolfi ketaste trajektoore aimata püüdes, tekkis R1 rajal säherdune tunne nagu valmistuks Kesk-Euroopa mägietappideks - kuus korda Mustamäe nõlvast alla ja üles, ei jätnud harjutuse teises pooles kõikides ajalõikudes asju enam alati aju otsustada. Aga mingil viisil on finiš saabunud, kui tagantjärgi otsa vaadata kirjalikele materjalidele.
Lasin ennast vihmast uduste okulaaridega märkamatult eksitada paralleelsituatsioonil - kui 9(41) punkti siirdudes sujuvalt hoopis14(46) orbiidile sattusin ning tähise numbrit kontrollimata edasi kügelesin. Kes nendest 5m vahedega joonistatud ninadel ja tippudel ikka nii täpselt vahet raatsib teha.
Päris naljakas on see, et vesine kardin muutis taju nii ähmaseks, et kui ma tagasiteel uuesti 14(46) punkti võtsin selle õiges positsioonis, siis ei saanudki aru, et seal juba olin olnud. SI-pulga mahalugemise järel oli kaks varianti - kas hakata teadmisest, et 21st punktist üks valesti läinud on, veel rohkem lõdisema või sooja tundega nentida, et aga 20 leidsin ju üles.
See on siiski kuldaväärt o-tükk. Lummavalt maitsekas looduselamus mistahes ilmavarjundites.
Rocca al Mare tõotas hoopis mõnusamas kevades hoopis kiiremat sibamist. R1 nõudis tavapäraselt lisaks võhmale kuhjade viisi teevalikuid ümber ja läbi talude hoovidest. Ikka leidus mõni lõks, mida piisavalt kiiresti välja ei lugenud või mõni kummaliste suurkaarte moodustamine objektile lähenemiseks. Muidu territooriumil juba tsipa pähekuluvate ehitiste laotuses pakuvad pingelisemaid momente just taluõuede aedade- ja väravate klombid, mis keskendumise rütmi muutma sunnivad.
Millegipärast läks nii, et ma arvasin end ürpris kindlalt osa võtma Tallinna teate võistlusest, mis leidis aset Metsanurga kaardil. Kui siis õnnestub peale enda võistkonda saada liikmeid, kes kiiresti joosta ja orienteeruda ka mõistavad, siis ei lähegi ju kokkuvõttes nii halvasti :)
Juba järgmisel päeval, ikka sama kandi peal, neljapäevak Kiriklas. Vot ei olnud enam vaimu N21A raja jaoks ja avasin skoori N45 klassis. Päris huvitav teevaliku etapp oli kohe esimene - variante oli nii suure tee äärt mööda alt - aga kuidas sa õigel ajal üles oskad keerata; alt põlluserva mööda ja otse läbi rohelise - no aga daa, see roheline; või siis, nagu ise otsustasin, üles põllu nurka-teerada- vastujooksuga teelt otse alla. No sai silgates kere käima. Ootamatu kõrvalekalle tekkis etapil 5(50)-6(58) - ei mõista ka tagantjärgi, kuidas ma siis niimoodi. Etapp 6(58)-7(54) ei olnud ka just päris mõttevaba - kas oleks kokkuvõttes vähemkulukam olnud siiski kohe üles sihile rassida olnud. Kaheksandasse (56) minekuks ma siiski kahtlen, kas oli targemaid alternatiive. Ning 9(57) pakkus lihtsalt närvikõdi - üpris lameda ja tiheda alustaimestikuga künkalt õige koht tabada.
Romantilisema poole eest hoolitsesid võsa vahele paigutatud valged ülase ja sinised sinilille õied väänduvate magesõstarde vahel.
Kuues kaart laual on aga võsast väljas maatükil, millel mõnesid paiknevaid objekte võib peaaegu kodu aknast näha. Nii oli soojenduseks hea KUMU juurest trepist üles kepsutada, et end bussipeatuse kõrvalt stardist leida. Soojendust ei oleks nii väga vaja olnudki - ikka lausa palav oli. Ja rajameister ei jätnud kasutamata võimalusi, mis Paepargis võtta oli - korduv jooksutamine üle Pae järve silla, trepid ja astangud alla järve äärde, isetekkelised künkad ning konstruktiivsed aiad ümber majade, millede sees olevate aiaaukude tajumine, st kaardilt välja lugemine, pidevalt ebaõnnestus. Täiesti segi kruttis lõpus etapp 26(44)- 27(41).
Kuusnurkse laua võib hetkeks nelinurkseks tagasi voltida, et mitte öelda - kaartidest puhtaks koristada. Et sinna mahuksid uued roheelamused.
* variatsioon teemal: Mu mütsil on kolm nurka ...
Comments