Fanatism Koplis

Kolmapäeval võis Põhja-Tallinnas liikumas näha peale Soome meelesõgedate ka mõnesid kohalikke veidrikke.

 

Ma ei ole päris kindel, kas ajendiks oli just ülemaailmne orienteerumispäev. Isiklik hullus ei vaja väliseid põhjuseid.

See on Jüri Tarmaku ja abiliste butiik-üritus, mille toimumise asukoht vähempopulaarsetes asumites ning kohale ilmuv aasiv seltskond on piisav sisemine põhjus endki platsile sättida, millelegi nii kahtlasele kui knockout sprint. 

Tundub, et ma ei saa rattalt enam kuidagi maha. Või nagu Jüri täna küsis, noh kas võistled nüüd iga päev. Tuli tunnistada, et nädalavahetus läheb siiski rohkem labidaga maal akrobaatikanumbrite tähe all.

Asumi elanikud, aknal kardina vahelt piilumas, bussipeatustes toekamate kampadena või julgemad koertega väljas, püüdsid aru saada noist segasevõitu tüüpidest, kes knockouteerides mööda õhtust Karjamaad ringi traavisid.

 

 

Eks seal võis mõõtu võtta nii trammidega võidu ajavate noorte koondislaste kui säherduste rahulikumate persoonidega, kel kannatas lakas püsida seniks kuni heki vahele end kinni jooksin. Nii juhtus näiteks kolmandas B-finaali ringis 9(39)st 10(40)sse joostes.

Muidu jagus lõplik kogus teevaliku etappe, mille õige realiseerimise võis ju kodus joonlauaga rehkendamiseks jätta. Piisas ka aedu ja nendesse paigutatud auke, mida võis ju õhtu lõpetuseks teistega kaardilt edasi avastada. Leidus ka müüre ja tarasid, mille külge riputatud punktitähise poolt võis üritada aimata, mitte et seda poleks saanuks legendist lugeda.   

 

 

 

 

Formaat oli selline, et kui esimese ringi eraldistart lubas endale üksinduses mõttepause sisemaailmaga tegelemiseks, siis järgmised ühistardiga ringid olid rohkem ihulise võimekuse peale, mille juures ei pruukinuks aju päris minema visata.

No ja nii siis liigudki valges õhtus kuskil hulluse ja meelerahu piiril.