ZygiZ

Sügis oma tumedamas pooles.
Vajab müksu talvekuristikku kukkumiseks.
Et ligemale saada kevadele.

Ise oma hämaramas pooles.
Vajan sildu üle sügaviku.
Et lähemale saada kevadele.


Kui tahes pikaks end ka ei siruta, valgus jääb nii kaugele. Eredale kolletamiskuule on järgnenud halli täis hingekuu. Tee pööripäeva poole näib olevat ääristatud samade hallidega. Siblin ringi redelitega, et vahedest välja saada.

Viimatisel laupäeval tirisin end Kuristikku. Kõle tuul üritas suuri auke keresse puurida. Ent ortofoto pihus, võis tuulele lehvitada ja sooritada miljööeredas asumis mõningaid o-manöövreid.

Põnev. Ortofotol olevad majade varjud ning ruumilised kujutised tekitasid kaardi lugemisel mõningast segadust. Aiapiirded jäid oletatavateks ning kippusid oma olemasoluga ajuti üllatama.

Tuleval laupäeval jälle - Männi pargis. Kui mitte muud, siis tuul on kohal.

* * *

PÖFFi saagiks kujunes noil öil lõpuks 10 filmi:
"Etturi ohverdus" sellest, millise hulluse piiril töötab tippmaletaja aju.
"Keelatud ruum" sellest, millise hulluse piiril võib õieti mõne filimitegija aju toimetada.
"Homaar" sellest, millise hulluseni võiks viia elu, kui vallalisena ei tohi elada.
"Ööpainaja" sellest, milliseid hulluseid kohtavad Saksa noored oma kujutlustes.
"Eksinud valgesse linna" sellest, milliseid pöörasusi võib põhjustada Tel Aviv.
"Uhiuus testament" sellest, kui hull võib olla üks Brüsselis elav Jumal. Soovitan.
"Isla Bonita" sellest, milliseid pöörasusi võib põhjustada Hispaaniale kuuluv väikesaar Menorca.
"Armastuse org" sellest kui hull võib olla Surmaorus.
"Meie väike õde" sellest kui põhjatult arusaamatu on elu Jaapanis.
"Aeglane lääs" sellest kui jabur võib olla lääne vallutamine.

Õigupoolest sattusid kõik olema omal viisil vaadatavad.

Täna VAT Teatri "Mirandolina" sellest kui hull võib ikka mõni naine olla.
Laupäeva õhtul sellest kui hull mõni lihtsalt olla võib.

Redelid sillale ronimiseks.