Rändurid ja mängurid
Kodanikud kurseerivad läbi kaamose, ühe kaenla all kuusk, teises korv kukeseentega. Ühed värsked mõlemad.
Rändurid seavad end oma kuuse- ja seene-otsinguis aeg-ajalt jalgu sirutama, silmitsevad silmapiiri ja unistavad kurvide ja künkaharjade taha jäävatest uutest käänakutest ja mägedest.
Mängurid peatuvad põgusa hetke, et kombineerida kiirelt strateegia ja taktika järgmiste ilusaimate kuuskede ja parimate seente kaaperdamiseks.
Rändurid peatavad aja, et kuulata teiste rändurite lugusid, jagada omavahel kuuski ja seeni.
Mängurid lükkavad aega takka, et jõuda kiiremini pärale võimsamatele, ainult neile kuuluvaile kuuse- ja seenemaadele.
Rändurid leiavad kätte uusi radu, veel käimata teid. Mängurid võivad tapva rutiinsusega läbida sama lõiku, otsides vingemat viisi selle läbimiseks.
Vahel vaatad ja imestad, kuidas need kaks inimliiki niigi veretult on püsinud. Kui rändurid väsivad mängurite pidevast ülekombineerimisest ja mängurid närtsivad rändurite lõpututel teekondadel.
Vahel on siiski lootust, et mängur ja rändur liiguvad koos, jagatud teekonnal, ajas ja ruumis, ühe kuuse alla, sama seenesousti lürpima.
Rändur minus on kulgenud taaskord mõnel laupäeval läbi linnaorienteerumise lühikeste sprindiradade. Mängur minus ei ole lasknud päris ära kaduda Musta- ja Tõnismäe tänavate labürinti, vaid mõningase rändurliku hajameelsusega kombineerida end mõlemil juhul siiski mõistliku ajaga finišipunkti.
Mustamäe joon-o versioonis hämmastas enamusi R3 raja esimene nn vale punkt (33), mille asukohta loogelise servaga mänguväljakul andis tõlgendada küll nii ja naa pidi. Mängur minus jäi 50:50 variandi peale, võttes ikkagi vale punni pulgale.
Ülejäänud rajaosas puudusid niivõrd üllatuslikud objektid, kuid rajameistri strateegiat, puistata teele niipalju õigeid punkte, tuli kaaluda mõnelgi puhul.
Tõnismäe maastik ümber Tuvi pargi km-o formaadis lasi vaatamata võimalusele rajaläbimise taktika iga ringi eel üksipulgi lahti konstrueerida ikkagi teisel ringil sooritada hämmastavaid teevalikuid, näiteks 5(42)-6(43) või 4(41) punkti minnes õigest tänavavahest mööda uhada.
Selle maastiku 'mäelisus' on tõeline lisaboonus üldisele lamedusele paljude ülejäänud pealinna sprindimägedega võrreldes.
Soe aastalõpp soodustab lippamist mitmel meeleolukal, rutiinist väljas o-silkamisel - näiteks II jõulupüha ennelõunal linnaorienteerumise Jõulujooksul, kuhu lubas Jaan tulla juhul, kui ta võib Nordea treppidel pesemise ja riietumise lõppülesande osa vahele jätta ning pärastlõunal Näärilaksul. Või siis kahe prae vahel rännata läbi Xdreami jõulurada. Või siis eriti o-ablastele tüüpidele Aastalõpuvõistlus.
Kõigile ränduritele ja mänguritele. Kui tervist on.
* * *
Rändur minus ja meis on silmanurgast kokku panemas järgmise aasta kulgemise plaane, mis toob lugemisvarasse mõningasi temaatilisi teoseid. Ernest Hemingway 'Ja päike tõuseb. Fiesta' näis üks hea viis lasta viia end baskide maale, seal hulgas Pamplonasse, vaid mõned kümned kilomeetrid järgmise rogaini EMi keskusest. See laisklev stiil, segased suhted, hea meeldetuletus rändureile: "Võid sõita ühest kohast teise, kuid enda eest sa ikkagi ei pääse. Siin ei aita ükski asi". Kõigele näiliselt kergele vaatamata ikka ja jälle kitsikusse sattumine: "Ehk oli siiski pikapeale midagi õppida. On see siis tähtis, mida maailm endast kujutab?"
Kuidagi juhuslikult sattus ette Francois Mauriac'i "Frontenaci saladus. Ussipesa". Säherdune nobelisti klassikaline teos, mille najal heal vanal viisil kirjutada kirjandeid inimdraamadest. Veidi painajalik pajatus läbi kibestunud vanamehe silmade. "Enamik inimesi ei vali teineteist sugugi rohkem kui puud, mis üksteise kõrval kasvavad ja mille oksad kokku puutuvad ainult kasvamise tõttu." Meenuvad ponnistused manada kirjandite vihikusse midagi arukat Kõrboja perenaisest Annast ja Katku Villust ning kaklus kirjandusõpetajaga teemal kas, enesetapp näitab inimese nõrkust või tema tugevust. Nujaa, eks prantslane annab kõike seda lugeda, mitte nii maavillasel moel ja veidi teises rakursis.
No mis seal ikka, taas üks Minu, Anna-Maria Penu "Minu Hispaania". No aga ei saa ma suurem osa Minudega sõbraks. Palju noori ja toredaid inimesi, kelle tubli ellupürgimine leiab aset siin või seal maanurgas. Aga mis siis. Dekoratsioonid ei loo veel lugu.
Siis sattusin kehvakeste tüdrukute lainele - Nick Horby "Naljakas tüdruk" ja Paula Hawkinsi "Tüdruk rongis". Eahh, kes need küll ette sokutas. Nicki kõik varasemad raamatud on loetavad (n "Elu edetabelid", "Pikk tee alla"). Sellest ma ei saanud aru. Miks pidi seda kirjutama. Miks pidin seda lugema. "Tüdruk rongis" on läbiloetav, aga kui teil on muud lugeda .... siis proovige alustuseks muud. Kuidas sellest küll selline menuk on saanud. Rabavalt etteaimatav, pealiskaudne, masendavalt sisutühju elusid kujutav. Kleepus külga nagu mingi lima, mida tuleb enda küljest pikalt lahti venitada.
Kuskil ühe tüdruku keskele mahtus päevakeseks Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Lugeda Valduri ritta seatud kirjamärkidest lobedaid mõtteid on ulmeliselt nauditav viis ugrilase aupaistes särada. Mõni mõttekeerd osutubki vahel natuke võsaks, aga juba järgmises lõigus laiub su ees sirge ja kõrge männimets ning küpsenud mustikate aroom kaotab valvsuse.
"Zen-ugrism - sipelga, männiokka ja pehkinud kännuga."
Mikita ugrilane on justkui lootusetu rändur, kellesse salakavalad mängurlikud elemendid on jõudnud, kas läänest germaanlaste või lõuna kaarest bütsantslikuma poole segust. Mikitat lugedes süveneb veendumus, et parim koht laste üles kasvatamiseks on just siin. Sa võid minna pensionipõlves surema Hispaaniasse, sa võid omale luua peenemad start-up'id Silicon Valleys, aga kasvata oma lapsed üles siin. Nendes soodes, nendes metsades, nendel niitudel. Neis ongi need vajalikud mustrid, mis vastavad küsimusele, mida maailm endast kujutab.
Lauri Sommer, "kunagi":
Asju
kukub sydamelt ära
detsembrikuu vihmas
maa meenutab seda
kes ma olin enne
Rändurid seavad end oma kuuse- ja seene-otsinguis aeg-ajalt jalgu sirutama, silmitsevad silmapiiri ja unistavad kurvide ja künkaharjade taha jäävatest uutest käänakutest ja mägedest.
Mängurid peatuvad põgusa hetke, et kombineerida kiirelt strateegia ja taktika järgmiste ilusaimate kuuskede ja parimate seente kaaperdamiseks.
Rändurid peatavad aja, et kuulata teiste rändurite lugusid, jagada omavahel kuuski ja seeni.
Mängurid lükkavad aega takka, et jõuda kiiremini pärale võimsamatele, ainult neile kuuluvaile kuuse- ja seenemaadele.
Rändurid leiavad kätte uusi radu, veel käimata teid. Mängurid võivad tapva rutiinsusega läbida sama lõiku, otsides vingemat viisi selle läbimiseks.
Vahel vaatad ja imestad, kuidas need kaks inimliiki niigi veretult on püsinud. Kui rändurid väsivad mängurite pidevast ülekombineerimisest ja mängurid närtsivad rändurite lõpututel teekondadel.
Vahel on siiski lootust, et mängur ja rändur liiguvad koos, jagatud teekonnal, ajas ja ruumis, ühe kuuse alla, sama seenesousti lürpima.
Ülejäänud rajaosas puudusid niivõrd üllatuslikud objektid, kuid rajameistri strateegiat, puistata teele niipalju õigeid punkte, tuli kaaluda mõnelgi puhul.
Selle maastiku 'mäelisus' on tõeline lisaboonus üldisele lamedusele paljude ülejäänud pealinna sprindimägedega võrreldes.
Soe aastalõpp soodustab lippamist mitmel meeleolukal, rutiinist väljas o-silkamisel - näiteks II jõulupüha ennelõunal linnaorienteerumise Jõulujooksul, kuhu lubas Jaan tulla juhul, kui ta võib Nordea treppidel pesemise ja riietumise lõppülesande osa vahele jätta ning pärastlõunal Näärilaksul. Või siis kahe prae vahel rännata läbi Xdreami jõulurada. Või siis eriti o-ablastele tüüpidele Aastalõpuvõistlus.
Kõigile ränduritele ja mänguritele. Kui tervist on.
* * *
Rändur minus ja meis on silmanurgast kokku panemas järgmise aasta kulgemise plaane, mis toob lugemisvarasse mõningasi temaatilisi teoseid. Ernest Hemingway 'Ja päike tõuseb. Fiesta' näis üks hea viis lasta viia end baskide maale, seal hulgas Pamplonasse, vaid mõned kümned kilomeetrid järgmise rogaini EMi keskusest. See laisklev stiil, segased suhted, hea meeldetuletus rändureile: "Võid sõita ühest kohast teise, kuid enda eest sa ikkagi ei pääse. Siin ei aita ükski asi". Kõigele näiliselt kergele vaatamata ikka ja jälle kitsikusse sattumine: "Ehk oli siiski pikapeale midagi õppida. On see siis tähtis, mida maailm endast kujutab?"
Kuidagi juhuslikult sattus ette Francois Mauriac'i "Frontenaci saladus. Ussipesa". Säherdune nobelisti klassikaline teos, mille najal heal vanal viisil kirjutada kirjandeid inimdraamadest. Veidi painajalik pajatus läbi kibestunud vanamehe silmade. "Enamik inimesi ei vali teineteist sugugi rohkem kui puud, mis üksteise kõrval kasvavad ja mille oksad kokku puutuvad ainult kasvamise tõttu." Meenuvad ponnistused manada kirjandite vihikusse midagi arukat Kõrboja perenaisest Annast ja Katku Villust ning kaklus kirjandusõpetajaga teemal kas, enesetapp näitab inimese nõrkust või tema tugevust. Nujaa, eks prantslane annab kõike seda lugeda, mitte nii maavillasel moel ja veidi teises rakursis.
No mis seal ikka, taas üks Minu, Anna-Maria Penu "Minu Hispaania". No aga ei saa ma suurem osa Minudega sõbraks. Palju noori ja toredaid inimesi, kelle tubli ellupürgimine leiab aset siin või seal maanurgas. Aga mis siis. Dekoratsioonid ei loo veel lugu.
Siis sattusin kehvakeste tüdrukute lainele - Nick Horby "Naljakas tüdruk" ja Paula Hawkinsi "Tüdruk rongis". Eahh, kes need küll ette sokutas. Nicki kõik varasemad raamatud on loetavad (n "Elu edetabelid", "Pikk tee alla"). Sellest ma ei saanud aru. Miks pidi seda kirjutama. Miks pidin seda lugema. "Tüdruk rongis" on läbiloetav, aga kui teil on muud lugeda .... siis proovige alustuseks muud. Kuidas sellest küll selline menuk on saanud. Rabavalt etteaimatav, pealiskaudne, masendavalt sisutühju elusid kujutav. Kleepus külga nagu mingi lima, mida tuleb enda küljest pikalt lahti venitada.
Kuskil ühe tüdruku keskele mahtus päevakeseks Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Lugeda Valduri ritta seatud kirjamärkidest lobedaid mõtteid on ulmeliselt nauditav viis ugrilase aupaistes särada. Mõni mõttekeerd osutubki vahel natuke võsaks, aga juba järgmises lõigus laiub su ees sirge ja kõrge männimets ning küpsenud mustikate aroom kaotab valvsuse.
"Zen-ugrism - sipelga, männiokka ja pehkinud kännuga."
Mikita ugrilane on justkui lootusetu rändur, kellesse salakavalad mängurlikud elemendid on jõudnud, kas läänest germaanlaste või lõuna kaarest bütsantslikuma poole segust. Mikitat lugedes süveneb veendumus, et parim koht laste üles kasvatamiseks on just siin. Sa võid minna pensionipõlves surema Hispaaniasse, sa võid omale luua peenemad start-up'id Silicon Valleys, aga kasvata oma lapsed üles siin. Nendes soodes, nendes metsades, nendel niitudel. Neis ongi need vajalikud mustrid, mis vastavad küsimusele, mida maailm endast kujutab.
Lauri Sommer, "kunagi":
Asju
kukub sydamelt ära
detsembrikuu vihmas
maa meenutab seda
kes ma olin enne
Comments