Lahkumine talveaega

Mitte ainult puid hülgavad lehed ei kõnge vanaduskreepsu kätte.

Suveaeg on surmatud, kooljakuu väristab tardumusse, otsides kadunud hingi.

Innukas-sportlik meelelaad on sisse soolatud ning kössutab tagasitõmbunult ning hirmunult diivanil.

Pärast oktoobrikuiseid rogaine saabub koos talveajaga enesetunne, kus õhtutunnil täiskuuga tõtt vahtides adud iseenda mittemidagiolemises nii vähe midagiolemist kui üldse saab midagi olemas olla.

Kõik rammus ja värviline, mis täitis veel sügist, on muutunud korraga nii imeõhukeseks. Võtab õblukese hetke aega kui pahempidi keeratud ajas uuesti tasakaalu leiad. Võiks ju olla juba äraõppinud, aga ikka. Ikka suudab november kõik korraks mataki ämbri põhja laiali loopida, et sealt siis kild haaval, mõtisklus haaval, sündmus haaval, end tagasi kokku panema hakata.

Kilde, mõtisklusi ja sündmusi tekitavad muu hulgas endiselt kalendrsse jäänud üksikud o-üritused, mida olmesündmuste vahele mahutada õnnestub.

Linnaorienteerumine lasi sel laupäeval näiteks üllatada end 1946 aastast pärit maakaardi reproga Hiiul. Hämmastaval kombel seal nagu polegi suurt eriti midagi muutunud. Suuresti samad ojad, metsaalused ja tänavavõrgustik.

Lohtuseks oli kaardile kantud suuremaid radasid, hooneid ja tiike ning nii ei tekkinudki suuri o-raskusi. Laupäeva hommikus ei jätnud mõni lehti pühkiv nõmmekas jõudu juurde soovimast, kui aia tagant mööda löntsides oleks pidanud hoopis ise töökatele linnakodanikele jaksu soovima.

 

Kõige üllatuslikumaks osutus etapp 8(41) - 9(42) väikse tiigi äärest natuke suurema tiigi äärde. Sel ajal kui ma püüdsin ojade ja tiikide süsteemis kaarega punktile läheneda, tuli teist kaudu vastu Maari, kes kurtis, et mõni koht olla olnud küll selline, et upu või ära. Ise püüdsin rohkem järgida rajameistri eelnevat soovitust, et ületamatuid veekogusid ei pruugiks üritada ületada. Aga neid saab ju läbida ikka.

Muus osas läks täiesti mitteüllatavalt, et uskumatult ajas muutumatu kartograafia.

Kunagi varasemas faasis, aga sattusin Astangule - öisele sprindikarika võistlusele. Esiotsa tundus mõte sinna kanti pimeduse hakul koibi liigutama minna, päris kõhe - öösel seal pommiaukude vahel, kuniks võis kirjeldusest taibata, et piirdutakse sprindilike maastikuosadega, radadega ümber majade.

Starti minnes oli kohutavalt pime ja hirmuäratavalt koll koht, kuid silkama asudes osutuks põnevaks majade ümber tiirutamiseks nii, et mida punktivahe edasi, seda kandilisemaks kippusid liikumistrajektoorid otsema teevaliku tegemise asemel minema. Kuniks lõpuosas 15(42)st 16(46)sse minnes päris pusse panin, et mitte öelda mingisse pooleldi maa-aluse hoone serva kinni jooksin ja kuidagi enam aru ei saanud, mis pidi kaardil asetsen, sest kompass tegi trikke ja keerutas täiega. Lõpuks liikusin teiste laternate järgi, nendega samas suunas, kuni viimasesse punkti välja jõudsin ning vahele jäänud kaks punkti SI-pulgale ära nopitud sain.

Ses osas läks täiesti üllatavalt, et nii põnev rada.