Klassika kadu*
Nädalavahetuseks jätkus võimalust hoida suunda heas linnaorienteerumise vaimus.
Kes see ikka neid suuroratooriumeid vastu võtta jaksab. Tänapäevases nuhvliajastu keskendumisvõimetuses on tõhusam tükeldada kõik jälgimist nõudev maksimaalselt kolmeminutilisteks lõikudeks.
O-km on formaat, mida võiks pidada peaaegu, et kaasajastatud o-vormiks voogedastuse epohhil. Pakkudes umbes 10-mintuliseks kujunenud füüsiliste o-pingutuste vahel väljavaadet soovi korral end kurssi viia ilmaruumis toimuvaga.
Kui sa aga nii moodne tüüp ei olnud, siis sa lihtsalt lõõtsutasid pärast pisut üles ümardatud o-kilomeetri läbimist, Haabersti metsas, kuskil ajaviitetööstuse ja vabaõhumuuseumi vahel. Nokitsesid lahti järgmist o-lõiku, mõtiskledes millistesse maamärkidesse end kinni joosta.
Pärast esimest kiiremat ja lihtsamat lõikdistantsi oli koondumispunktidele pihta saamine veidi komplitseeritum. Ja nii lahkusin näiteks 10(40)st punkti 11(39) suunas keskendudes pigem teiste silkajate selgadele kui et kaardile ja maastikule, tagades trajektooris väikse lisahaagi. Punktide tihedus kaardil meenutas pisut juba täppis-o formaati, et tähis ikka õige kivi tagant võetud saaks.
Kolmandal ringil hakkasid punktid osalt korduma, luues deja vu'likke momente - lühikese aja sees korduvalt olnusse sattuda, võib küll olla hea klassika võte, kuid kipub vahel asjadest arusaamisele täiendava pärssivusega mõjuma ning veelgi tihkem tähelepanu õigete ja valede punktide võtmisel, oli asjakohane.
Hämmastav, et niivõrd väiksel kaarditükil ning lihtsakoelisel maastikul nii palju mõtlemist jagus. Võib-olla tingis ajukurdude kasutamise näivuse mõningane kehaline pingutus, aga võib-olla lühivormidel ongi omadus kiiremini rohkem öelda.
* Tiivustatuna Aare Tooli viimases Sirbis ilmunud artiklist "Kindel linn ja varjupaik mittekohtade keskel. Sissejuhatus klassikalise muusika eshatoloogiasse" ja eelmise õhtu isiklikust elamusest Kristjan Järvi poolt dirigeeritud Pärti ja Mahlerit kuulates, vaadates ;)
Kes see ikka neid suuroratooriumeid vastu võtta jaksab. Tänapäevases nuhvliajastu keskendumisvõimetuses on tõhusam tükeldada kõik jälgimist nõudev maksimaalselt kolmeminutilisteks lõikudeks.
O-km on formaat, mida võiks pidada peaaegu, et kaasajastatud o-vormiks voogedastuse epohhil. Pakkudes umbes 10-mintuliseks kujunenud füüsiliste o-pingutuste vahel väljavaadet soovi korral end kurssi viia ilmaruumis toimuvaga.
Kui sa aga nii moodne tüüp ei olnud, siis sa lihtsalt lõõtsutasid pärast pisut üles ümardatud o-kilomeetri läbimist, Haabersti metsas, kuskil ajaviitetööstuse ja vabaõhumuuseumi vahel. Nokitsesid lahti järgmist o-lõiku, mõtiskledes millistesse maamärkidesse end kinni joosta.
Hämmastav, et niivõrd väiksel kaarditükil ning lihtsakoelisel maastikul nii palju mõtlemist jagus. Võib-olla tingis ajukurdude kasutamise näivuse mõningane kehaline pingutus, aga võib-olla lühivormidel ongi omadus kiiremini rohkem öelda.
* Tiivustatuna Aare Tooli viimases Sirbis ilmunud artiklist "Kindel linn ja varjupaik mittekohtade keskel. Sissejuhatus klassikalise muusika eshatoloogiasse" ja eelmise õhtu isiklikust elamusest Kristjan Järvi poolt dirigeeritud Pärti ja Mahlerit kuulates, vaadates ;)
Comments