CAMP PÖFF ARWC
November seab päeva lõppu barjääre, mida kahvatus tänavavalguses jooksuringe tehes ületada. Mõnel üksikul õhtul võib tõkkest jagusaamine ju isegi õnnestuda ning selgub, et samal tunnil on oma kere suutnud pimedusse vedada veel tosinkond teistki tegelast.
Madalama lati novembrikuiste elutundide kulutamiseks seab liikuvate piltide vaatamine. Hulluseni kinematograafiat, mis laseb tormata ühest kinosaalist teise ning ühe filmi vaatamise ajal avastada end istumast eelmise filmi peakangelast kehastanud persooni kõrvalt. Täita õhtud nihestatud maailmadega, mis püüavad hoiatada, raputada, mõtlema sundida, vahel muigama ajada.
Ilmselt ei jaga seekord aga ka kõikide filmide äravaatamine kokku seda emotsioonide heliredelilt, mida tekitas järjepanu terve möödunud nädala lipukujuliste GPS-träkkerite jälgimine Brasiilia soos.
Digiajastu fenomenina on see, kus me parasjagu oleme, mistahes ajahetkel jälgitav ja analüüsitav. Nojaa, mitte et meil kõigil oleks küljes vidin, mille abil pidevalt veenduda meie liikumises või selle võimetuses, kui peaksime olema juhtumisi kõige ulatuslikumal Lõuna-Ameerika märgalal. Puht tehniliselt oleks see aga tänasel päeval ju alati võimalik.
Tummade träkkerite jälgimine koos juurde antud lakoonilise raamiga võtab ära võimaluse näha vahetuid meeleseisundeid, kuulda mõtteid ja otsuseid, kuid annab ideaalse võimaluse luua ise stoori iseenda fantaasia ja sotsiaalvõrgustikest laekuva lobaga. Nii on võimalik võistlejate iga seisak ja tiirutamine mõelda dramaatiliseks võitluseks loodusega või hoopis väikseks, parasjagu lahendamist nõudvaks o-ülesandeks.
Nii inimmõistusevastane pingutus, mille keerukusest annab pisukestki aimu võitjate kapteni intervjuu, mis lisaks füüsilisele võimekusele nõuab tohutut mentaalset vaeva, ületab suuresti tavainimesele arusaadava ja tajutava ning muudab reaalsuse kergesti looks. Mingiks täiesti müstiliseks ja maagiliseks looks, mis lihtsalt tekib 7x24 järjest su silme all. Kas see nüüd püüab hoiatada, raputada, sunnib mõtlema või ajab isegi veidi muigama.
Vahet pole. Kui hullud teod viivad rohkem edasi, kui hullud ideed.
Oma vaiksel viisil on vähesesse päevavalgusega tundidesse jagunud mõnigi võimalus keerutada omi jalgu, ürpris vähehullunult, üpris tillukese vaimujõuga, linna- ja sisemaastikel.
Lepistiku pargi mälu-o näis pärast ontlikule inimesele mitte just kõige kohasemat õhtu veetmist eelmises ööpäevas, veidi asjakohatu ettevõtmisena. Ja nii valisin vaistude järgi pehme liikumise tavaformaadis. Mõnevõrra deliirseks kiskus kui Rahumäe surnuaia taha liivikul asuva punkti poole, kulges hoogsal sammul mäest alla paarikümnepealine värvilistes jopedes kepikõndijate rivi. Nende otsusekindlus vallutada punktitähis samal ajal koos minuga mõjus arusaamatu irratsionaalsusena ning kokkupõrge selle tuhiseva sajajalgsega põhjustas nõrku vaimseid piinu.
Õnneks oli kogu muu laupäeva ennelõuanane Mustamäe suhteliselt tagasihoidlikus liikumises ning enamus rajast läks vigade vabalt.
Nädal hiljem, jälle linnas. Seekord südalinnas, CAMPimas koos koondisetäie soomlastest sprintijatega. Juba esimene punkt(35) valmistas üllatuse, kui punkti jõudes hakatuseks aia asemel selgete seintega majanukk vastu tuli. Jõudsin sattuda juba korralikku segadusse, kui punktirõngas kujutatud trepp võtme kätte andis. 4(44)-5(43) oli mitmese teevalikuga etapp, sain tee läbi hoovi lühemaks, kuid hoovist Tatari tänavale jõudes ajasin tänavanurgad segi ja keerasin valele poole. Täpset lugemist jätkus ka 6(42)-7(51)-8(40) punktipessa ning etappide 9(47)-10(31)-11(31) teevalikutesse. Ning õieti ei saanud kuni viimase punktini lõdvaks lasta. Ehk väga tõsine o-harjutus otsast lõpuni. Nauditav o-tehniline hommikupoolik.
Jätkata pärastlõunal sise-o üritusega Tallinna Spordihallis, hakkas siiski juba veidi hulluseks kiskuma. Kuid hooaeg on nüüd avatud koos sadade põhjanaabritega tolles formaadis koos ootamatult lühikesteks kujunenud, kuid siiski parajal määral ajukurdusid koormavate radadega.
Tõsi, ilmselgeid või vahel just seletamatuid tupikuid seekord ei olnud ning peagi said navigeerimisobjektideks kõrgus- ja teivashüppe maandumise matihunnikud ja liivakastid kui et labürintjad linditõkked.
Linlaste hullutamine o-tehniliste võimalustega jätkus aga veel pühapäevalgi, sedakorda Vabaõhumuuseumis. Lihtsana näiv rada maksis kätte iga lohakuse ning kogunenud vigade hulk, tuleb nentida, ületas piiri, millele leida selgeid vabandusi on raskendatud. Nii ei saa ma aru, miks ei saanud välja loetud 1(51)-2(35) vahel olnud aiaauke, vaid rapsisin aia taga padrikus. Mis pidi oli kaart käes kui 6(47) punkti minema hakkasin. Millised mõttetud teemad olid vallutanud ajusopid 9(33)sse siirdumisel, kui õige teeotsa maha magasin. Või milliseid eksistentsiaalseid probleeme lahendasin viimasesse - 14(52) punkti s-kujuliselt siirdudes.
Nagu Muumitroll, hilja novembris - hoiatades, raputades, mõtlema sundides ja vahel veidike muiates.
Madalama lati novembrikuiste elutundide kulutamiseks seab liikuvate piltide vaatamine. Hulluseni kinematograafiat, mis laseb tormata ühest kinosaalist teise ning ühe filmi vaatamise ajal avastada end istumast eelmise filmi peakangelast kehastanud persooni kõrvalt. Täita õhtud nihestatud maailmadega, mis püüavad hoiatada, raputada, mõtlema sundida, vahel muigama ajada.
Ilmselt ei jaga seekord aga ka kõikide filmide äravaatamine kokku seda emotsioonide heliredelilt, mida tekitas järjepanu terve möödunud nädala lipukujuliste GPS-träkkerite jälgimine Brasiilia soos.
Digiajastu fenomenina on see, kus me parasjagu oleme, mistahes ajahetkel jälgitav ja analüüsitav. Nojaa, mitte et meil kõigil oleks küljes vidin, mille abil pidevalt veenduda meie liikumises või selle võimetuses, kui peaksime olema juhtumisi kõige ulatuslikumal Lõuna-Ameerika märgalal. Puht tehniliselt oleks see aga tänasel päeval ju alati võimalik.
Tummade träkkerite jälgimine koos juurde antud lakoonilise raamiga võtab ära võimaluse näha vahetuid meeleseisundeid, kuulda mõtteid ja otsuseid, kuid annab ideaalse võimaluse luua ise stoori iseenda fantaasia ja sotsiaalvõrgustikest laekuva lobaga. Nii on võimalik võistlejate iga seisak ja tiirutamine mõelda dramaatiliseks võitluseks loodusega või hoopis väikseks, parasjagu lahendamist nõudvaks o-ülesandeks.
Nii inimmõistusevastane pingutus, mille keerukusest annab pisukestki aimu võitjate kapteni intervjuu, mis lisaks füüsilisele võimekusele nõuab tohutut mentaalset vaeva, ületab suuresti tavainimesele arusaadava ja tajutava ning muudab reaalsuse kergesti looks. Mingiks täiesti müstiliseks ja maagiliseks looks, mis lihtsalt tekib 7x24 järjest su silme all. Kas see nüüd püüab hoiatada, raputada, sunnib mõtlema või ajab isegi veidi muigama.
Vahet pole. Kui hullud teod viivad rohkem edasi, kui hullud ideed.
Oma vaiksel viisil on vähesesse päevavalgusega tundidesse jagunud mõnigi võimalus keerutada omi jalgu, ürpris vähehullunult, üpris tillukese vaimujõuga, linna- ja sisemaastikel.
Õnneks oli kogu muu laupäeva ennelõuanane Mustamäe suhteliselt tagasihoidlikus liikumises ning enamus rajast läks vigade vabalt.
Jätkata pärastlõunal sise-o üritusega Tallinna Spordihallis, hakkas siiski juba veidi hulluseks kiskuma. Kuid hooaeg on nüüd avatud koos sadade põhjanaabritega tolles formaadis koos ootamatult lühikesteks kujunenud, kuid siiski parajal määral ajukurdusid koormavate radadega. 
Tõsi, ilmselgeid või vahel just seletamatuid tupikuid seekord ei olnud ning peagi said navigeerimisobjektideks kõrgus- ja teivashüppe maandumise matihunnikud ja liivakastid kui et labürintjad linditõkked.
Nagu Muumitroll, hilja novembris - hoiatades, raputades, mõtlema sundides ja vahel veidike muiates.
Comments