Pae järve tegelikkus

Justkui laupäevase Linnarogaini jätkuks, sai täna Kompassi päevakul edasi lasta sealt, kus kaart Laagna tee linnapoolsest otsast ära lõigati - Pae pargis.

Ülejäänud pesakond ei allunud soovituslikele korraldustele, end kõleda tuule poolt üleskeerutatud tolmu kätte ventileerima minna. Jätsin nad oma vaba(n)duste sekka, võtsin enda jalad selga, turnisin Kumu juurest üles ning juba ma teisel pool kanalit stardipaika märkasingi.

Lasnamäe suurima veekogu, Pae järve ümber siblimine osutus eelkõige füüsiliseks kogemuseks. Kehalisust lisas peale jäätmaadel vabade ja kindlate jalapindade otsimise, ümber järve aetud mäekeste ületamine ning pikad majadevahelised etapid Pae tänava pool.

Esimene ring tõi tagasi üle kanali Kumu poole ning eluruumi esteetika, mida viimati Haabneemes taga ajasin, ei erinenudki olulisel määral. Tõsi, tühermaade vormistus oli sisukam, et mitte öelda närvekõditavam - sinna ladestunud kultuuri poolest, kuid majade toon oluliselt helgem. Ühetaolisust aitasid varieerida Valge tänava äärde jäävad stalinliku joonega ehitised tagahoovi puukuurilobudikega, mis vaheldusid kaugemal uuseestiaegse arhitektuuriga. Kuid põhitonaalsuse andsid siiski varabrežnevliku ajastu hoonemassid, hruštšovi perioodist pärit elementidega. Selgelt eristus aktsendiga Lasnamäe linnaosavalitsuse hoone, mis omaette kanali servas põrnitses.

Kogu kandilisuse keskel mõjus lopergune Pae veesilm kui unistus paremast homsest ning mitte iga järv ei saa kiidelda teda ületava sillaga. Kui olematu huumusega paene pinnas kõrghaljastuseks võimalust ei anna, tuleb liikuda negatiivses suunas. Jääb vaid oodata, millal kanalis vesi voogama hakkab.