LV Jüriööjooks Nelijärvel

Ümber turistide kodu laius jõrm mets, mis on näinud ilmselt tonnide viisi kehakultuurlasi küll villaste sokkidega või ilma, küll pealampide või suuskadega.

Jüripäeva eel olid taas mõnisada sportlikuma ilmega tüüpi vallutamas Nelijärve oosiahelikke ja seljakutevahelisi sulglohkusid, et mööda murdunud puutüvesid turnides ning kuusetihnikus trügides mõned jüriöölikud punktid leida.

Suvesoojus kadus koos päiksega nelja peaga lohe pisaratest valgunud järvede vahele ning tõsisemad tegijad sättisid pähe valguskerad, mis muul ajal kõlbaks ka elroni kapsussidele, et suurel kiirusel põdraga kokku ei põrkaks.

Keskuses on kõik ju nii helge - tõrvikute leegid, kuud peegeldav järvesilm ja sigin-sagin, mille tekitas diktorite mulin, vallseljakutelt naasnute muljed ja minejate ärevus, tiimikaaslaste innustused ning kohalike arvamused nähtusest.

Ning siis kui lõpuks ise minema saad, seisad mõnesaja meetri pärast vastakuti musta müüriga, mis omal okslikul moel esitab vastuküsimuse - milleks sa siis õieti siia nüüd tulid, on sul üldse enda õigustamiseks midagi manada. Ja vastad argliku sammuga, mis üritab ettevaatlikult läbi pugeda surnud ja hinge heitmata puude rägast, et pääseda ligi rõngaga tähistatud paigale. Või ragistad otse okstepuru kahte lehte lennates peale tähisele rõngaga asukohas.

Vahet pole, parim mis sa saad teha, on sellest halvasti lahtitulevast võserikust ära tuua oma saak - lülid, mis moodustavad ahela kogu ülejäänud ketis. Ja katsu sa vale lüli keesse lükkida - ei püsi koos ning lõpptulemusena veereb kogu kett kõrinal laiali - vastu taevast või piki põldu.

Esimesed kolm punkti olid paigutatud linlase meelte turgutuseks küll meeletusse rohelisse, aga selged ja sügavad pinnavormid, olid väljaloetavad vaatamata massiivsele puude risule. Kui välja arvata korra valest teeharust alla keeramine, siis algus ei tundunudki väga hirmutav, kui et kulgemine oli maru aeglane.

Pärast vaatepunkti Rannamaja kõrval, teisel pool Purgatsi järve, ei suutnud kuidagi otsustada, kas turnida puudepahnas, või minna pikemat sorti ringiga mööda radu. Tegin ikkagi lõike ja püülisin pükse, et mille järgi ma 5(43)sse alla keeramise tuvastan, aga see tuli üllatavalt täpselt sammude peale ja alla.

6. (58) alates hakkasid pusserdused. Nelja peaga lohe igatsevast pearaputusest oli tekkinud vesine sooke, mis oli selgelt hoomatav, aga punkti tuhlasin jupp aega taga lohepisara vale serva pealt. Ennast veel nutma ei ajanud.

Lõunapool Jänijõge läks asi aga täitsa käest, et mitte öelda ahastavaks. Koerakirstu naelaks kujunes punkt 8(47), kuhu sihilt suunaga põrutasin, aga hakatuseks hajutuspunkti 45. Kus see 45 täpselt olla võiks, välja ei mõelnud ja üpris kiiresti olin end noore kuusetihniku ja vanade murdunud tüvede vahel kuskile kst'sse kerinud. Püüdsin pildile võõbata selgelt lõunasse jäävat kõrgemat küngast ja omameelest ka rahmisin selle otsas, aga tihnik selle ümber oli liiga kange, et künka külje alt lohku lasta näha. Turnisin uuesti sihile ja proovisin uuesti. Ikka sama tulemus. Kus on nüüd minu need ülejäänud kolm pead, millest üks lohutuseks nutaks, teine olukorra üle irvitaks, kolmas imetleks kuud ja neljas töötaks välja punkti tegeliku asukoha.

No kuram, kas ma siis jätan nüüd pooleli või. Ei, kett on vaja kokku saada, et see neetud draakon kinni naelutada. Tulin uuesti sihile tagasi, lõngerdasin kuni sihiga risti kraavini ja murdsin uuesti künka poole teisest suunast. Sellelt küljelt tulles muutus maamütsakas palju konkreetsemaks ja lohu leidmine selle tagant läks õnneks. Aga vähemalt rohkem kui korra mõtlesin toda punkti taga sonkides - võtke mind siit ometi ära.

Ebakindlus oli saavutanud tänu tolle punkti ümbruskonnas kaevamisele taseme, et 9(54)le sihi kõige kõrgemast kohast peale minnes, suutsin jälle punktist mööda uidata. Tagasi sihile ja uuesti. Sel korral sain kahe korraga hakkama.

Ebakindlus kasvas veelgi, nii et 10(56)sse voolisin mööda sihte korraliku kaare ja ka siis ei sattunud kohe õigesti, vaid tudeerisin natuke tõusude ja langudega. Kuna mets selles paigas oli oluliselt hõredam, siis puudus tarvidus taas uuesti sihile ronida.

11(50) oli vahelduseks sedavõrd klaari pinnavormiga, et aitas taastada eneseusu mõõduanumat, sest senist arvestades, ees seisis täielik ulme etapp - 12(53) - mida kõike see vana tiibadega madu siis kokku sorgeldanud on, nutnud siis juba korralikumalt. Võtsin suuna ja püüdsin rahulikult kulgedes kõike seda krabu lugeda, mida kaart dikteeris, aga tulemuseks olin ikka kuidagi 54s punktis. Hea seegi, siit sai suunaga uuesti ja endiselt pinnavorme tegelikus ruumis ja kaardil lõplikult paari panemata, tabasin punkti.

No ja nüüd oligi järsku teoreetiliselt nagu kõik. Praktilisem pool nõudis veel rüselemist sihile, suunda aitas hoida kollane, madal, pooleks murtud kuu. Sihti mööda tagasi silgates, vilksatas eemal metsas korra veel kellegi tuluke. Kas tõesti, ma polegi viimane kondaja, aga võib-olla see oli tänavusele hooajale nii omaselt, varajane jaaniuss.

Eelviimane 14(60) pakkus siiski veel mõtteainet, kust seda õieti rünnata. Võtsin ikka kaarega ülevalt, tee raja pealt otse auku, mille nõlval punkt pidi passima. Selja tagant naasnud kaks väga võimsate lampidega tüüpi, kes pool hektarit ümbruskonnas vist ära valgustasid ning surnud lehtedelt tagasi peegeldav valgus, pimestas nii, et punktitähisele peaaegu et otsa oleksin astunud.

Keskusesse tagasi jõudnud, näis et, mõistlikud inimesed olid kõik tuttu ää läinud. Ainult autokaaslased olid sunnitud finišis külma õhku hingama, lootuses enne esimest rongi veel linna saada. Ja nendega koos veel mõni üksik sundseisus korraldaja. Aga nagu Triina teadis, kaks pidavat veel metsaodööre nautimas olema.

Kett õnnestus koos hoida. Kuigi kokku sai ta rabedalt, sajatuste saatel ja mõni osis venis niiiiii pikaks. Seda kestvam on lugu, mida helmeid peos veeretades jutustada.

Unelist ära kukkumist, mida kartsin, ei juhtunudki, ei enne ega pärast - kuni stardini oli põnev esikoha pretendentide haakidele kaasa elada. Tagasisõidul Triina küll rääkis mulle roosadest ühisstartidest, teagi, ilmselt pajatasin midagi ruudulistest lühiradadest vastu. Igatahes ühel hetkel kui Triina naerma purskas ja küsis, kas ma sain midagi aru, vastasin - ei saanud. Aga selle aja peale olime juba Jõelähtmel väljas.

Jaan arvas järgmisel hommikul, et mu isiklik panus oli seekord veel eepilisem kui meil koos Israeli rogainil saavutada õnnestus, kui me miinustulemusega lõpetasime - seekord sain 47 lõpetanud tiimi seas 48. etapiaja. Tõsi, tolle põhjustas ilmselt esimesena saabunud tiimi üles nopitud valehammas.

Eks ma olen paar korda varem ka proovinud - Padisel ja Kilingi-Nõmmel, aga ööl ei kipu minu jaoks asju jaguvat. Või kui, siis mitte päris sel viisil, kuidas neid on kombeks jüriööl leida.

 

Teised siiski leiavad: ets