Hüpiknuku kevad
Kevad raputab järjekindlusega aprillist tolmu välja. Hoogne koristustöö näitab tulemusi. Üht-teist rohelist hakkab juba lagedale ilmuma.
Aprill kritseldab o-kalendrisse aina rohkem üritusi sisse. Innukas kirjatöö annab tulemusi. Blogidesse ilmub üha enam kribinguid hooaja avaürituste külastustest.
o-kalender sisaldab mõnesid peidetud kogunemisi. Väsimatud teisipäevakulised täiendavad tulemustabelite ridu. Linnalähedastesse metsatukkadesse jääb ikka rohkem jälgi.
Kogunemine tõmbab käima ka minu. Entusiastlik sööst N21A rajale täiendab kaardikogu. Rajameistrid nuputavad üha uusi punktipaiku, püüdes leida Raku ja Pirita kandi metsades veel mõnda kivi, puud või auku, kuhu keegi pole äkki viimase viie aasta jooksul tähist riputanud. Aga ma hindan, hindan respektiga, mõtte- ja jalatööd, mida iga tähise järjekordne teekond oma tuttavasse paika jõudmiseks on nõudnud. Seda enam on võimalust mõnel künkal Pirita metsas mind taas lohku tõmmata, n punkt 16(44) suutis seda üllatava enesekindlusega.
Ometi on enda käimatõmbamine vaevaline nagu kinni paakunud osadega hampelmanni nöörist sikutamine. Lõpuks hakkavad käed ja jalad lipendama, võib-olla isegi pea töllerdab vasakule-paremale, aga näol püsib endiselt ühetaoline napakas irve. Kui nööri liiga kõvasti tirida, siis võib mõni detail üldse küljest rebeneda. Kuidagi tuleks sellest uimase kahepaikse olekust vilkaks rästikuks muutuda.
Võib olla puhub silmad liikuma öiste padutihnikute väisamine Jüriöö raames Nelijärvel, kuhu ma üle mitme aja taas üles listitud olen saanud. Ülesse tõusmise tagumine aeg hakkab kätte jõudma.
Tänasel Raudalu kaardil oli ka paar ajutegevuse veidi tõsisemale režiimile sisse lükkamist nõudvat etappi. Näiteks 4-5 (34-43) ja 5-6 (43-37). Ei saanudki joosta enam uduumbes, lahmin-siin-niisama-mändide-vahel stiilis, küll ma kohale jõuan. Kuuselodus jalgade sopast välja koukimine pani nina kirtsuma. Hüpiknuku nina kirtsutama saamine nõuab juba täiendatud konstruktsiooni.
Niikaua loen kokku oma kolm teisipäevakut ja lõpetan o-emotsioonide paastukursi.
Aprill kritseldab o-kalendrisse aina rohkem üritusi sisse. Innukas kirjatöö annab tulemusi. Blogidesse ilmub üha enam kribinguid hooaja avaürituste külastustest.
o-kalender sisaldab mõnesid peidetud kogunemisi. Väsimatud teisipäevakulised täiendavad tulemustabelite ridu. Linnalähedastesse metsatukkadesse jääb ikka rohkem jälgi.
Kogunemine tõmbab käima ka minu. Entusiastlik sööst N21A rajale täiendab kaardikogu. Rajameistrid nuputavad üha uusi punktipaiku, püüdes leida Raku ja Pirita kandi metsades veel mõnda kivi, puud või auku, kuhu keegi pole äkki viimase viie aasta jooksul tähist riputanud. Aga ma hindan, hindan respektiga, mõtte- ja jalatööd, mida iga tähise järjekordne teekond oma tuttavasse paika jõudmiseks on nõudnud. Seda enam on võimalust mõnel künkal Pirita metsas mind taas lohku tõmmata, n punkt 16(44) suutis seda üllatava enesekindlusega.
Ometi on enda käimatõmbamine vaevaline nagu kinni paakunud osadega hampelmanni nöörist sikutamine. Lõpuks hakkavad käed ja jalad lipendama, võib-olla isegi pea töllerdab vasakule-paremale, aga näol püsib endiselt ühetaoline napakas irve. Kui nööri liiga kõvasti tirida, siis võib mõni detail üldse küljest rebeneda. Kuidagi tuleks sellest uimase kahepaikse olekust vilkaks rästikuks muutuda.
Võib olla puhub silmad liikuma öiste padutihnikute väisamine Jüriöö raames Nelijärvel, kuhu ma üle mitme aja taas üles listitud olen saanud. Ülesse tõusmise tagumine aeg hakkab kätte jõudma.
Tänasel Raudalu kaardil oli ka paar ajutegevuse veidi tõsisemale režiimile sisse lükkamist nõudvat etappi. Näiteks 4-5 (34-43) ja 5-6 (43-37). Ei saanudki joosta enam uduumbes, lahmin-siin-niisama-mändide-vahel stiilis, küll ma kohale jõuan. Kuuselodus jalgade sopast välja koukimine pani nina kirtsuma. Hüpiknuku nina kirtsutama saamine nõuab juba täiendatud konstruktsiooni.
Niikaua loen kokku oma kolm teisipäevakut ja lõpetan o-emotsioonide paastukursi.
Comments