Moonisai Margharetile

Talv on leidnud kasutamata varusid ja raatsimata lund niisama ära visata, on seda viimastel päevadel maa ja ilma peale laiali puistanud, et ära teha tegemata lumememmed, suusatada suusatamata kilomeetrid, kelgutada kelgutamata mäed, teha postkaardipildid järgmisteks jõuludeks.

Aga võib ju ka orienteeruda. Vinnata end kohale Lauluväljaku servale ja alustada näiteks teisipäevakutega o hooaega. Uhada lumme Iisraelis tossudele kogunenud tolm. Nuusutada teavasinist õhku. Uneleda päikseloojangu silituses. 

Värske lumi muutis maastiku selgepiirilisemaks - kulu, lehekõdu, sodi ja saasta oli pildil vähem kui tavaliselt. Võis muidugi libastuda, aga leidus häid inimesi, kes ulatasid käe paekalda alt üles saamiseks libedatel kividel toetuspunkti pakkudes.

Lumelohasid oli nii palju, et ega ainult nendest end juhtida lasta ei saanudki. Rada oli mõõdukalt keerukas pakkudes lisaks turnimisele paejärsakutel ja silkamisele Lauluväljakul ja paeväljdadel ka mõningast mõtteainet.

Ja ikka ma lummun sealt järsku servast avanevast vaatest Tallinna lahele ja maismaa horisondile.

Pärast võib kurvikal sohval kirkaid lumepilte silme eest läbi lastes mugida piimaga tee kõrvale moonisaia. Mustatäpiliste hambavahedega naeratus näos.

Comments

Popular Posts