Ekspresspäevak
Viuhti, tööpäeva lõpus kontorist kümnekonna minutiga Vabaõhumuuseumi värvasse.
Susser-pusser, mõne minutiga mugistasin ennast kontoriseelikust poridressidesse. Oli muidugi mõõdukalt kentsakas, kui ka teistes parkivates autodes sahmisid kodanikud veidraid poose võtta ja naabermasinatest vilkus karvaseid sääri.
Kribinal-krabinal o-pilet lunastatud.
Sopsti-sopsti kerge kevadise lume vahel, solpsaki üle kraavide, siuhti libastudes poristel väljadel - päevaku rada alla poole tunniga tehtud.
Natukese aja pärast kodus kodinaid lahti pakkimas.
Ütlemata värskendav. Nagu pärast selgus, rada oli umbes-täpselt poole lühem kui kaart alguses arvata lasi. Sellest siis see näiline kiirus. No karikakrad olid natuke lihtsad, tõsisprindilikud. Võib-olla ainuke orienteerumislik mõttekoht tekkis viimasest punktist finishisse liikudes. Kuigi aiamulgud ja väravad lasid liikuda ka otse läbi Sassi-Jaani taluõue, siis roheline värv seda nagu ju ei lubaks, või? Ilmsesti polnud ei võita ega kaotada, ei otse aiast ega ümber aia minekuga, aga miks nii paljud seda ikkagi siis tegid?
Särtsti - esmaspäevakute hooaeg nüüd samuti avatud. Rocca al Mare on tegelikult säherdune hää maastik algajatele ja lastele.
* * *
Kui ma kuulen ja näen Suurel Reedel või Ülestõusmispäeval uudistesaates päevatemaatilisi mõttearendusi või usuteemalisi ettevõtmisi siin ja sealpool maanurgas, siis jääb lihtsalt imestada, kuidas endiselt saab jagada töövabu päevi sellise iidvanal ajal toimunud show eest, kuidas suured inimesed ikka suudavad. Selle liturgia järgi põlen ilmselt pärast surma suure heleda leegiga põrgus, aga võttes kõrva tagant mõnede Eesti kirjanike väljaütlemised -
(:)kivisildnik: "/---/ Piibel - müüdid, luulud, pudru ja kapsad." või Olle Lauli intervjuus: "Budismist: ..., aga erinevalt näiteks kristlusest on see täiskasvanud inimesele kasutatav instrument, mitte lihtsalt veider arhailine kultuurikiht", rääkimata Kivirähu suhtumisest, siis ikkagi - miks peab millessegi usk selline kummaline palagan olema. Ma olen ilmselt vilets psühholoog, aga ma ei saa aru, kuidas see ikkagi inimest aidata võiks; kas head ja kurja on 21. sajandil endiselt ilma Piiblita ilmvõimatu ära tunda. Kirklike talituste ajal eemaldun umbes kolmanda lause juures sündmusest endast ja piinan ennast mõttega, miks astuda ellu või saata lahkunut siitilmast nüüd ja täna ikka läbi mõistukõneliste viidete pudru ja kapsast sisaldava teosele. Ei saa seda lasta ju endaga sündida ainult sellepärast, et see on ilus. Ilus suure torniga, kõmisevas hoones. Aga ju ma ses asjas jäängi pimedusega lööduks. Kultuurilooliselt on ristiusk muidugi huvitav ja kui selle läbi on tekkinud inimeste ellu käitumisrutiine, mis aitavad igapäeva keerukusi leevendada, las ta siis olla. Nii nagu muudki usundid. Aga see on kuidagi juhm.
Enne ja pärast Israeli lugesin Epp Petrone "Minu Ameerika 2" ja "Minu Ameerika 3". Säherdune sobivalt seonduv "raam" just selle maa reisile. Peamiselt jääb kumenduma täiesti kosmosena kõlavad tarbimiskombed, mille võtab kokku: "... umbes pooled inimesed, kes teenivad üle 100 000 dollari aastas, tunnistavad, et nad ei saa osta kõike seda, mida neil tegelikult vaja on. Mida neil siis tegelikult vaja on ?!" Kui ma tagasireisil jätsin lennukis pakendist välja kiskumata ühekordselt kasutavad kõrvaklapid, mis mõeldud istme sisse ehitatud audio-video süsteemi nautimiseks ning sõidu lõppedes kinnise paki stjuuardessile tagasi ulatasin, siis õpitud naeratuse tagant tuli välja veel üks teine naeratus ja täiesti kohmetu üllatus.
Sattusin kinno, vaatama filmi "Ohtlik meetod" koos Voldemar Kolga sisse- ja väljajuhatusega. Film oli hea. Palju vihjeid ja viiteid, millest arutlusteemasid üles kerida. Freud ja Jung. Aga mitte ainult. Mõnda dialoogi oleks tahtnud aeglasemaks kerida või uuesti üle kuulata.
Ammusel ajal, siis kui tuli otsustada oma edasine saatus, ühe eriala valikuna ülikooli mineku eel, kaalusin psühholoogiat. Õnneks või kahjuks ei olnud sel aastal vastuvõttu. Lõpuks valitud eriala (1989 pidi valima ühe ja õige ning kõik panused olid siis sellel ainumasel eriala kaardil; kaalusin Tartusse eesti keelt ja kirjandust või TPI automatiseeritud infotöötlust; 18-aastane pragmaatik minus otsustas, et viimasega on võimalik siiski leib kindlalt lauale saada, kuigi see ei ole võib-olla nii huvitav) sisseastumiskirjandisse sai neofreudisti Erich Frommi toona värskelt ilmunud "Armastuse kunstist" üht koma teist sisse kirjutatud teemal "Andmisrõõm ja saamisrõõm". Too on niivõrd eredalt meeles, kuna kirjanduse eksam oli see, mis pidi otsustama medalistidest järgi jäänud viie vaba koha omanikud rohkem kui 100 pretendendi seast. Matemaatika ja füüsikaga oli nüüd kõik - uue tekkinud seisu otsustas tulevaste infotehnoloogide kirjutamisoskus. Eriti kurjakuulutav oli eksamieelne konsultatsioon, kus väideti, et "viit" tavaliselt meil väga ei saada (jutt siis TTÜ majandusteaduskonnast), aga noh meil on siin käinud ka Jaak Jõerüüt ja veel mõned sellised. Mind oleks eelmise kahe eksami seisu pealt päästnud ainult see neetud "viis". Aga puhast viit ei olnud ma kirjandiks õieti kunagi kirjutanud. Ise näete (või ei näe) mu komasid ja sõnade järjekorda, stiilist rääkimata. Mäletan, et tegelesin konkreetselt lausete ümberkirjutamisega, et oleks tagatud kindla peale grammatika kui ma vähegi kahtlesin. Ise ma arvan siiamaani, et see neetud Fromm aitas "viie" ära tuua ja mu infotehnoloogiks istutas. Pärast seda kadus huvi igasuguste psühholoogiaalaste teemade vastu täielikult. Aga see film äratas selle natuke üles. Paha ei olnud ka üks umbes selline Kolga mõttekäigu osa: "Elu on siis hästi elatud, kui teie lapsed teid seda muutma panevad".
Susser-pusser, mõne minutiga mugistasin ennast kontoriseelikust poridressidesse. Oli muidugi mõõdukalt kentsakas, kui ka teistes parkivates autodes sahmisid kodanikud veidraid poose võtta ja naabermasinatest vilkus karvaseid sääri.
Kribinal-krabinal o-pilet lunastatud.
Sopsti-sopsti kerge kevadise lume vahel, solpsaki üle kraavide, siuhti libastudes poristel väljadel - päevaku rada alla poole tunniga tehtud.
Natukese aja pärast kodus kodinaid lahti pakkimas.
Särtsti - esmaspäevakute hooaeg nüüd samuti avatud. Rocca al Mare on tegelikult säherdune hää maastik algajatele ja lastele.
* * *
Kui ma kuulen ja näen Suurel Reedel või Ülestõusmispäeval uudistesaates päevatemaatilisi mõttearendusi või usuteemalisi ettevõtmisi siin ja sealpool maanurgas, siis jääb lihtsalt imestada, kuidas endiselt saab jagada töövabu päevi sellise iidvanal ajal toimunud show eest, kuidas suured inimesed ikka suudavad. Selle liturgia järgi põlen ilmselt pärast surma suure heleda leegiga põrgus, aga võttes kõrva tagant mõnede Eesti kirjanike väljaütlemised -
(:)kivisildnik: "/---/ Piibel - müüdid, luulud, pudru ja kapsad." või Olle Lauli intervjuus: "Budismist: ..., aga erinevalt näiteks kristlusest on see täiskasvanud inimesele kasutatav instrument, mitte lihtsalt veider arhailine kultuurikiht", rääkimata Kivirähu suhtumisest, siis ikkagi - miks peab millessegi usk selline kummaline palagan olema. Ma olen ilmselt vilets psühholoog, aga ma ei saa aru, kuidas see ikkagi inimest aidata võiks; kas head ja kurja on 21. sajandil endiselt ilma Piiblita ilmvõimatu ära tunda. Kirklike talituste ajal eemaldun umbes kolmanda lause juures sündmusest endast ja piinan ennast mõttega, miks astuda ellu või saata lahkunut siitilmast nüüd ja täna ikka läbi mõistukõneliste viidete pudru ja kapsast sisaldava teosele. Ei saa seda lasta ju endaga sündida ainult sellepärast, et see on ilus. Ilus suure torniga, kõmisevas hoones. Aga ju ma ses asjas jäängi pimedusega lööduks. Kultuurilooliselt on ristiusk muidugi huvitav ja kui selle läbi on tekkinud inimeste ellu käitumisrutiine, mis aitavad igapäeva keerukusi leevendada, las ta siis olla. Nii nagu muudki usundid. Aga see on kuidagi juhm.
Enne ja pärast Israeli lugesin Epp Petrone "Minu Ameerika 2" ja "Minu Ameerika 3". Säherdune sobivalt seonduv "raam" just selle maa reisile. Peamiselt jääb kumenduma täiesti kosmosena kõlavad tarbimiskombed, mille võtab kokku: "... umbes pooled inimesed, kes teenivad üle 100 000 dollari aastas, tunnistavad, et nad ei saa osta kõike seda, mida neil tegelikult vaja on. Mida neil siis tegelikult vaja on ?!" Kui ma tagasireisil jätsin lennukis pakendist välja kiskumata ühekordselt kasutavad kõrvaklapid, mis mõeldud istme sisse ehitatud audio-video süsteemi nautimiseks ning sõidu lõppedes kinnise paki stjuuardessile tagasi ulatasin, siis õpitud naeratuse tagant tuli välja veel üks teine naeratus ja täiesti kohmetu üllatus.
Sattusin kinno, vaatama filmi "Ohtlik meetod" koos Voldemar Kolga sisse- ja väljajuhatusega. Film oli hea. Palju vihjeid ja viiteid, millest arutlusteemasid üles kerida. Freud ja Jung. Aga mitte ainult. Mõnda dialoogi oleks tahtnud aeglasemaks kerida või uuesti üle kuulata.
Ammusel ajal, siis kui tuli otsustada oma edasine saatus, ühe eriala valikuna ülikooli mineku eel, kaalusin psühholoogiat. Õnneks või kahjuks ei olnud sel aastal vastuvõttu. Lõpuks valitud eriala (1989 pidi valima ühe ja õige ning kõik panused olid siis sellel ainumasel eriala kaardil; kaalusin Tartusse eesti keelt ja kirjandust või TPI automatiseeritud infotöötlust; 18-aastane pragmaatik minus otsustas, et viimasega on võimalik siiski leib kindlalt lauale saada, kuigi see ei ole võib-olla nii huvitav) sisseastumiskirjandisse sai neofreudisti Erich Frommi toona värskelt ilmunud "Armastuse kunstist" üht koma teist sisse kirjutatud teemal "Andmisrõõm ja saamisrõõm". Too on niivõrd eredalt meeles, kuna kirjanduse eksam oli see, mis pidi otsustama medalistidest järgi jäänud viie vaba koha omanikud rohkem kui 100 pretendendi seast. Matemaatika ja füüsikaga oli nüüd kõik - uue tekkinud seisu otsustas tulevaste infotehnoloogide kirjutamisoskus. Eriti kurjakuulutav oli eksamieelne konsultatsioon, kus väideti, et "viit" tavaliselt meil väga ei saada (jutt siis TTÜ majandusteaduskonnast), aga noh meil on siin käinud ka Jaak Jõerüüt ja veel mõned sellised. Mind oleks eelmise kahe eksami seisu pealt päästnud ainult see neetud "viis". Aga puhast viit ei olnud ma kirjandiks õieti kunagi kirjutanud. Ise näete (või ei näe) mu komasid ja sõnade järjekorda, stiilist rääkimata. Mäletan, et tegelesin konkreetselt lausete ümberkirjutamisega, et oleks tagatud kindla peale grammatika kui ma vähegi kahtlesin. Ise ma arvan siiamaani, et see neetud Fromm aitas "viie" ära tuua ja mu infotehnoloogiks istutas. Pärast seda kadus huvi igasuguste psühholoogiaalaste teemade vastu täielikult. Aga see film äratas selle natuke üles. Paha ei olnud ka üks umbes selline Kolga mõttekäigu osa: "Elu on siis hästi elatud, kui teie lapsed teid seda muutma panevad".
Comments