Uue hooaja algus

Kehvast suusailmast saadud masendust võis sellel pühapäeval peletada Herne tänaval.

Seal on üks spordihall.

Sprordihallis pani seekordne sise-o rajameister kodanike vastupanuvõime proovile. Natuke aitasid kaasa ka linditõmbajad. Allaandmine võis väljenduda erineval viisil. 

Ühel kella poole ühesel ajamomendil sebis areenil kümneid ja kümneid inimesi ning eemalt vaadates oli seda raske orienteerumiseks nimetada. See oli kui ruumi ja aega kinnijäänute enda otsimise moodne viis. Nii tõsist tööd kaardiga sellises konsentratsioonis näeb harva. Liikujate ninad puurisid neid nagu oleks paberi nuusutamine andnud edasi vihjeid seal ilmutatud mõistatuse lahendamiseks. Suurtel kiirustel kokkupõrkamist ei olnud karta, sest enamus osa ajast viibiti Rodin'i kujusid meenutavates poosides. 

Jõudsin ka ise sündmuste keskpaika ning miski ei suutnud mu itsitust tagasi hoida, sest see kuidas inimestel lindirägastikus juhe kokku kärssas ning siis erinevate emotsionaalsete ponnistuste läbi lahti kerima hakkas oli lausnauditav psühholoogiline ekperiment. "Mida kuradit siia täna kokku keeratud on?" laadis hüüatused olid ilmselgelt väljendused minas selgusele jõudmiseks. Neljandik tükki kaardist liivakasti kõrval oli märk sellest, et enesepuhastumise tee ei ole mitte igale ühele alati siin ja praegu asjakohane. Võib-olla niipaljude laste edu ja finaalijõudmine on otsene viide nende vähem sodiga koormatud ajule. Neil oli vaja vähem katlas küpseda, et väljapääs kätte leida. Õigupoolest vaevalt et nad küpsesidki, liikusid labürindist läbi nagu terav nuga sulavõist. Vaid ülim ratsionaalsus mõttetöös võis aidata end finaali noorte inimeste kõrvale pressida.    

Ise ma sain peamiselt seljatatud treppidel liikumise loogika poolt ja suure helesinise mati käest, mille alumine vasak nurk oli lahti ning oleks olnud teisel ringil abiks näiteks kuuendast(51) seitsmendasse(43) liikumisel. Esimesest ringist parem ei piiksataks. Kasutasin stardist alla liikumiseks vale suunaga treppi, jõudsin alustuseks teise punkti ning tegin midagi tuvastamatut neljandasse jõudmiseks. Ju ma siis kihistasin omaette naeru selle asemel, et mõttetuid mõtteid täis peas sundida hallollust malemeistri tasemel töötama.

"Piin ei hiline vist küll kunagi"

- ütleb Ene Mihkelson "Tornis".