Mustamäe auuli intervallid
Laupäevane meelelahutusprogramm kino Kaja taga ja selle sees oleks võinud ju olla tõsiselt intensiivne, kuid keskendusin siiski pigem lõunasele o-ülesandele, jättes õhtuse võimaluse tutvuda Kännu Kuke bändi kunstilise tasemega hilisemasse tulevikku.
Kadaka metsas sai sedakorda intervallitada, mis tähendab, et kiirustada tuli igasse esimesse ja kõikidesse ülejärgnevatesse paaritutesse etappidesse ning paarisetappidesse liikumise aeg arvesse ei läinud. Samal ajal ei tohtinud paarispunkti minekul uimerdada kaks korda kauem kui eelmise etapi läbimiseks kulus. Muidu liidetakse see tolgendamise aeg koguajale otsa.
Juba ülikoolis jagati tarkusi, et aja peale mõtlemine teeb inimese hulluks ning siis ma parem ei mõelnudki, rääkimata kella omamisest. Püüdsin Mustamäe elanikele nende lõunaste tegevuste vaateväljas pakkuda pilti ühtlases tempos kulgevast hullust ja kogu ajamatemaatika andekamatele jätta.
Rada ise oli tugevalt sprindiloomuline, eriti esimene pool, kus majadelabürindis optimaalseim tee leida. Tolles mikrorajoonis sik-sakitades tekkis küll korduvalt tunne, et siin ma olen täna juba olnud, sest majade vaheline ruum näis lõputu kordusena.
Raja teises osas tekkis mõõdukas hasart paaritud etappe aina kiiremini läbi lipata, seda vaatamata jätkuvalt kimbutavale tõvele, mis eelmine laupäev painama hakkas ning saavutas kulminatsiooni kesknädalal, mil meenutasin iseendale mingit köhivat-tatistavat-kähisevat olendit. Tänaseks näib see bakterite koloonia mujale kolinud olevat.
Formaat meeldis ja tekitas rohkem hasarti kui kilomeeter-o.
Sisehooaeg juba ka ukse ees - esimene üritus järgmisel pühapäeval.
* * *
Juba ülikoolis jagati tarkusi, et aja peale mõtlemine teeb inimese hulluks ning siis ma parem ei mõelnudki, rääkimata kella omamisest. Püüdsin Mustamäe elanikele nende lõunaste tegevuste vaateväljas pakkuda pilti ühtlases tempos kulgevast hullust ja kogu ajamatemaatika andekamatele jätta.
Rada ise oli tugevalt sprindiloomuline, eriti esimene pool, kus majadelabürindis optimaalseim tee leida. Tolles mikrorajoonis sik-sakitades tekkis küll korduvalt tunne, et siin ma olen täna juba olnud, sest majade vaheline ruum näis lõputu kordusena.
Raja teises osas tekkis mõõdukas hasart paaritud etappe aina kiiremini läbi lipata, seda vaatamata jätkuvalt kimbutavale tõvele, mis eelmine laupäev painama hakkas ning saavutas kulminatsiooni kesknädalal, mil meenutasin iseendale mingit köhivat-tatistavat-kähisevat olendit. Tänaseks näib see bakterite koloonia mujale kolinud olevat.
Formaat meeldis ja tekitas rohkem hasarti kui kilomeeter-o.
Sisehooaeg juba ka ukse ees - esimene üritus järgmisel pühapäeval.
* * *
Mis?
Oksahunniku tekkeloost saab aimu ähmasest videost:
Comments