Autoorienteerumine
Viimasel ajal on maailmas nii palju kummalisi asju, et ... praegu ei maksaks ära surra, sest siis ei saaks teada kui palju kummalisi asju veel on.
Seda kas autoorienteerumine kummaliste asjade kilda kuulub, jäägu igaühele endale välja haududa.
Me Jaaniga proovisime tolle laupäeval JFFna järgi.
Iseenesest võiks ju sellise ürituse peale paduroheliselt röögatada, aga vahel mulle tundub, et inimene tähtsustab oma mõjuvõimu loodusele veidi üle. Lokaalses plaanis suudab ta kohati muidugi mõttetult sodi ja saasta kokku ajada. Kuid pöörates pilgu päikese poole ... kummaline tulekera. Kõik toimetused muutuvad justkui nii mõttetuks. Ja tolle mõttetuse küüsist pääsemiseks on paras pisiasjade juurde tagasi pöörduda.
Täpsemalt laupäeva lõunasse. Betooni 9a.
Varustatud Jaani moblaga Nokia N(misiganes), mis meid Soomes navigeerimisel hätta ei ole jätnud ning millest Jaan hommikul, teel kodust Betooni tänavale, ka koordinaatide järgi asukoha otsimise üles leidis. Lisaks veel igaks juhtumiks märkmiku, pastaka, joonlaua, kompassi, taskulambi ning Regio 2008 Eesti teede atlasega paberkujul. Etterutates - võileivad unusid maha.
OK Composter ettevõtmisel sai omamoodi kombel autoga mööda Ida-Tallinnat ringi sõeluda. Päeva lõpus kodutänavasse keerates oli tunne nagu taksojuhil pärast neljatunnist tihedat tööpäeva. Kuigi, ega ma seda tunnet tegelikult ju ei tea.
Stardis jagati kätte lipikud läbitavate punkti numbritega ning kuna tegemist oli ühisstardiga, siis selleks, et ei tekiks üksteise järgi sabatamist, sai iga võistkond oma esimese punkti asukoha vihje teada sms-päringuga. Omakorda oli nö neli liblikatiiba, mis seltkonda veelgi hajutas. Igasse järgmisse punkti jõudmiseks oli vihje SI-jaama küljes koos lubatud keskmise kiiruse (tüüpiliselt kuni 30km/h või alla selle) või miinimumajaga, mille ületamisel laksas 5 trahvipunkti. Igasugusel rallimisel sügavam mõte puudus.
Meil võttis jupi aega, et esimese punkti sõnumist "Armatuur saab otsa. Lambipost 3. 10sek +-20" tuletada info, et tegemist on Betooni tänavaga ristuva Armatuuri umbtänava lõpuga, mitte territooriumi ümber laguneva betoonaiast turritava armatuuriga kuskil kolmanda lambiposti juures. =:o
Armatuuri tänava lõpus olev kolmanda lambiposti küljes olev SI-jaama tagune andis järgmiseks vihjeks Hooldekodu tee 6 alajaama, kuhu tuleb jõuda kiirusega alla 30km/h. No see on üks parajalt loomingulise lähenemisega nummerdatud majadega tänav. Ning alajaamasid oli seal ka üle ühe. Hea tõmmekas.
Edasi oli puhas koordinaatide ülesanne, mille Jaani telefon ka lahendada suutis. Asukohaks Merivälja teel olev bussipeatus, kus bussid kunagi ei peatu. Tasku, kuhu randa minnes autod pargitakse ja seal oli tõesti bussipeatuse märk.
Edasi läks aga väga loominguliseks. "Väike Niitvälja enne muuli. R14. Aega 2min 45sek +- 20sek". Nina Merivälja poole, keris ette loomulikult Merivälja muuli. Aga mis Niitvälja, mis väike. Ja R14, mis kummitas. Keerasime Merivälja poole, Väike Niitvälja nimelist tänavat seal ju pole. Etteantud aega silmas pidades ei saa punkt aga kaugel olla. Tulime Merivälja aedlinna pidi tagasi, sõitsime Aia teelt Mähe-Kaasiku teele, mis jääb Merivälja tee ja rannajoone vahele, ise kogu aeg nuputades, mis koht ometi. Mina: "Niitvälja. See on mingi golfi värk." Jaan: "Pirital on ju ka muul". Mina: "Muidugi, seal mänguväljaku juures oli ju kunagi mingi minigolfi plats". Käes.
Nüüd uuesti koordinaatidega tagasi Lasnamäele ühe paanelihunniku otsa. Ning ring läbi - tagasi keskusesse Betooni tänavale. Ikka 30km/h või aeglasemalt.
Uus ring ja uued punktid. Alustuseks: "Torupilli Selveri juurest kanalisse sõites saab kella õigeks panna. Kell, mis on veega seotud. Värav." Eks ole. Ma peaaegu, et näen koduaknast seda kella. Seal kella juures aga läks väga huvitavaks: "Puhastuvahendiga sama nime kandva Tal. jalgpalliklubi staadioni ääres olev ilma elektrita post. Ei ole Flora". :) Oh-ohh. Alustame algusest. Ega me peale Flora Jaaniga suurt ühtegi klubi ei teadnudki. No mul keris veel Narva Trans, aga see on teine oblast. Ajax on mingi klubi kuskil Lääne-Euroopas ju. Egas midagi - kõne Jussile. Juss:"No te hullult orineteerute?" "Ja-jaa. Oled Sa internetis? Võta Eesti jalgpalliliidu kodulehekülg ja otsi I liiga klubisid, eriti puhastusvahendite nimega". Lasnamäe Ajax tuli pea kohe kätte. "Mis nende kontakt, asukoht on?" "Midagi ei saa aru, kõik on vene keeles." "No surfa, surfa". Peagi tuli midagi Uuslinnaga ning Võidujooksu 8. Klaar. Viskasin pilgu kaardile ja Uuslinnas oli kujutatud kolme kandilist laiku, mis võivad ka staadionid olla. Võidujooksu 8 oli valel pool Laagna teed, hoopis koolimaja ning läksime siis üle Tallinna kõige nõmedama lahendusega ristee (Võidujooksu silla peale- ja mahasõidud) teisele poole Laagna kraavi ning staadionile oli lausa viit püsti ning vanale põõsas olevale elektripostile saime ka kohe pihta.
Järgmine vihje - mis on ühist Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel ning antud oli veel idapikkus; alajaama elektirpost vms. Viskasin idapikkuse järgi joonlaua kaardile ja Mäe tänav joonlaua serva all. Suur alajaama hoone sellel tänaval tuli hiljutisest tavaorienteerumisest kohe silme ette. Ometi ei saanud kohapeal kohe õigele postile pihta. Olin fiksinud rohkem alajaama enda kui et elektriposti. Kui oma märkmeid uuesti kiikasin, asusime poste inspekteerima.
Edasi koordinaatide järgi Peterburi teele raudteesilla alla Susi hotelli juures. Küsimus oli, kuhu autoga minna nii, et vähima vaevaga silla alla pääseks. Jaan teadis mingit x rehviparandust seal silla juures. Jõudsime pärale, aga mida ei ole, see on SI-jaam. Tea kaua me seal ilma saabunud kaasvõistlejateta veel ringi tiirutatud oleksime. Oskasime mõlemad õigest kohast mööda vaadata.
Taaskord keskusesse ning uuele ringile. "Asfaldi lõpetab viimane puu". Ütlesin Jaanile, et sõitku tagasi sinna, kus me just tulime. Järjekordne umbtänav. Seekord ilma juurdlemiseta mõne asfaldiaugu juures puid lugedes.
Puu küljes oli SI-jaam pikema lugulauluga vangide raskest elust ja uue filtri unistusest. Sekka lugu majast, mida enam pole ning aiapost. Koht oli kohe klaar - nn Filtri tee läbimurde see osa, mis kulgeb Tallinna Vangla tagant. Paraku on see piisavalt pikk lõik ning silt vanglaaia küljes sundis ähvardalt eemale hoidma, siis loetlesime aiaposte teisel pool filtrit. Neid oli palju. Ning pimedus jõudis nende loendamise ajal kätte. Jaurasime seal ühes servas ja teises servas. Kuidagi poolkogemata, ühe teise võistkonna abiga saime õige posti lõpuks kätte.
Järgmiseks andsid koordinaadid ühe veetorni ukse ning kui ma selle asukohta GPS-l nägin, siis ma teadsin täpselt, kus see veetorn asub, aga mõnusalt segane oli taas, kuidas sinna autoga ligi saada. Nimelt, seal kus algab/lõpeb Tallinn-Väikse rongijaama perroon ja natuke Järve ülesõidu poole, on vana auruvedurite veetorn. Olen lapsepõlves sellest sadu, et mitte öelda tuhnadeid kordi rongiga mööda sõitnud. Aga kuidas ma sinna läheksin - auto Auru põigu juurde ja jala mööda perrooni edasi tagasi või mööda Luite tänavat kuniks äkki saab sealt elumajade vahelt kuskilt läbi või hoopis üle raudtee ning teisele poole Juurdveo tänavale rongijaama või saab kuskilt Türi tänavalt raudteele ligi. Eksperimenteerisime teise variandiga - samal pool raudteed, Luite tänavalt. Ebamõnus. Kulgesime Jaaniga pimedas mööda raudteed edasi-tagasi nagu kaks pätti. Vaadates teiste ülesriputatud radu, siis Türi tänavalt lähenemine oleks ilmselt õigeim olnud. Ei tea, nuputasime terve tee Saku tänavale järjekordset elektriposti otsima minnes, kus asukohast rajameister etapivahet loeb.
Kolmas ring ka läbi, tagasi keskusesse. Aeg hakkas otsa saama. Nagu tulemustest näha, siis viimase kojujõudmisega oleme kiirustanud. Punktist lahkumise kellaaeg jäi täpselt fiksimata ning Järvevana keskel hakkasime seda tuletama. Tulemuseks ainukesed -5 trahvipunkti kogu trassil. Kiirus 30km/h asemel 37km/h.
Peab tunnistama, et see totter kiirustamine on meilt röövinud vähemalt esikümne koha :)
Neljas ring jäi meie poolt tegemata. Kontrollaeg sai otsa.
Kokkuvõttes oli päris põnev ja kummaliselt veedetud laupäev. Tekkis umbes 10 mõtet, kuidas järgmine kord ürituseks paremini valmis olla ning mida trassil liikudes veidi teisiti tegema peaks. Näiteks võiks rohkem GPS-i usaldada ja vähem peast sõita.
Võib-olla kogu ürituse kõige segasemaks momendiks kujunes start ise, kuid edasises meil otseselt midagi selgusetuks ei jäänud. Ning rada ise ning vihjed väärivad vaid kiidusõnu. Selles sombuses novembrikuus, mil pilved liiguvad nii madalalt, et viivad mütsi minema, oli see üpris uute elamustega päev.
Mulle sõitmine tegelikult meeldib. Olgu üksinda pikki otsi tehes või koos seltskonnaga; omapärases mullis, mis tillukeses ruumis tekib. Mulle meeldib tegelikult ka puhas sõitmine ise. Polegi suurt vahet, kas ise sõites või kaardilugejana. Uni ei tohi ainult peale tikkuda. Ma ei tea, mis emotsioon see sõitmises täpsemalt on, aga midagi seal on, natuke rohkem kui lihtsalt kere kiirem vedamine punktist A punktini B.
Seda kas autoorienteerumine kummaliste asjade kilda kuulub, jäägu igaühele endale välja haududa.
Me Jaaniga proovisime tolle laupäeval JFFna järgi.
Iseenesest võiks ju sellise ürituse peale paduroheliselt röögatada, aga vahel mulle tundub, et inimene tähtsustab oma mõjuvõimu loodusele veidi üle. Lokaalses plaanis suudab ta kohati muidugi mõttetult sodi ja saasta kokku ajada. Kuid pöörates pilgu päikese poole ... kummaline tulekera. Kõik toimetused muutuvad justkui nii mõttetuks. Ja tolle mõttetuse küüsist pääsemiseks on paras pisiasjade juurde tagasi pöörduda.
Täpsemalt laupäeva lõunasse. Betooni 9a.
Varustatud Jaani moblaga Nokia N(misiganes), mis meid Soomes navigeerimisel hätta ei ole jätnud ning millest Jaan hommikul, teel kodust Betooni tänavale, ka koordinaatide järgi asukoha otsimise üles leidis. Lisaks veel igaks juhtumiks märkmiku, pastaka, joonlaua, kompassi, taskulambi ning Regio 2008 Eesti teede atlasega paberkujul. Etterutates - võileivad unusid maha.
OK Composter ettevõtmisel sai omamoodi kombel autoga mööda Ida-Tallinnat ringi sõeluda. Päeva lõpus kodutänavasse keerates oli tunne nagu taksojuhil pärast neljatunnist tihedat tööpäeva. Kuigi, ega ma seda tunnet tegelikult ju ei tea.
Stardis jagati kätte lipikud läbitavate punkti numbritega ning kuna tegemist oli ühisstardiga, siis selleks, et ei tekiks üksteise järgi sabatamist, sai iga võistkond oma esimese punkti asukoha vihje teada sms-päringuga. Omakorda oli nö neli liblikatiiba, mis seltkonda veelgi hajutas. Igasse järgmisse punkti jõudmiseks oli vihje SI-jaama küljes koos lubatud keskmise kiiruse (tüüpiliselt kuni 30km/h või alla selle) või miinimumajaga, mille ületamisel laksas 5 trahvipunkti. Igasugusel rallimisel sügavam mõte puudus.
Meil võttis jupi aega, et esimese punkti sõnumist "Armatuur saab otsa. Lambipost 3. 10sek +-20" tuletada info, et tegemist on Betooni tänavaga ristuva Armatuuri umbtänava lõpuga, mitte territooriumi ümber laguneva betoonaiast turritava armatuuriga kuskil kolmanda lambiposti juures. =:o
Armatuuri tänava lõpus olev kolmanda lambiposti küljes olev SI-jaama tagune andis järgmiseks vihjeks Hooldekodu tee 6 alajaama, kuhu tuleb jõuda kiirusega alla 30km/h. No see on üks parajalt loomingulise lähenemisega nummerdatud majadega tänav. Ning alajaamasid oli seal ka üle ühe. Hea tõmmekas.
Edasi oli puhas koordinaatide ülesanne, mille Jaani telefon ka lahendada suutis. Asukohaks Merivälja teel olev bussipeatus, kus bussid kunagi ei peatu. Tasku, kuhu randa minnes autod pargitakse ja seal oli tõesti bussipeatuse märk.
Edasi läks aga väga loominguliseks. "Väike Niitvälja enne muuli. R14. Aega 2min 45sek +- 20sek". Nina Merivälja poole, keris ette loomulikult Merivälja muuli. Aga mis Niitvälja, mis väike. Ja R14, mis kummitas. Keerasime Merivälja poole, Väike Niitvälja nimelist tänavat seal ju pole. Etteantud aega silmas pidades ei saa punkt aga kaugel olla. Tulime Merivälja aedlinna pidi tagasi, sõitsime Aia teelt Mähe-Kaasiku teele, mis jääb Merivälja tee ja rannajoone vahele, ise kogu aeg nuputades, mis koht ometi. Mina: "Niitvälja. See on mingi golfi värk." Jaan: "Pirital on ju ka muul". Mina: "Muidugi, seal mänguväljaku juures oli ju kunagi mingi minigolfi plats". Käes.
Nüüd uuesti koordinaatidega tagasi Lasnamäele ühe paanelihunniku otsa. Ning ring läbi - tagasi keskusesse Betooni tänavale. Ikka 30km/h või aeglasemalt.
Uus ring ja uued punktid. Alustuseks: "Torupilli Selveri juurest kanalisse sõites saab kella õigeks panna. Kell, mis on veega seotud. Värav." Eks ole. Ma peaaegu, et näen koduaknast seda kella. Seal kella juures aga läks väga huvitavaks: "Puhastuvahendiga sama nime kandva Tal. jalgpalliklubi staadioni ääres olev ilma elektrita post. Ei ole Flora". :) Oh-ohh. Alustame algusest. Ega me peale Flora Jaaniga suurt ühtegi klubi ei teadnudki. No mul keris veel Narva Trans, aga see on teine oblast. Ajax on mingi klubi kuskil Lääne-Euroopas ju. Egas midagi - kõne Jussile. Juss:"No te hullult orineteerute?" "Ja-jaa. Oled Sa internetis? Võta Eesti jalgpalliliidu kodulehekülg ja otsi I liiga klubisid, eriti puhastusvahendite nimega". Lasnamäe Ajax tuli pea kohe kätte. "Mis nende kontakt, asukoht on?" "Midagi ei saa aru, kõik on vene keeles." "No surfa, surfa". Peagi tuli midagi Uuslinnaga ning Võidujooksu 8. Klaar. Viskasin pilgu kaardile ja Uuslinnas oli kujutatud kolme kandilist laiku, mis võivad ka staadionid olla. Võidujooksu 8 oli valel pool Laagna teed, hoopis koolimaja ning läksime siis üle Tallinna kõige nõmedama lahendusega ristee (Võidujooksu silla peale- ja mahasõidud) teisele poole Laagna kraavi ning staadionile oli lausa viit püsti ning vanale põõsas olevale elektripostile saime ka kohe pihta.
Järgmine vihje - mis on ühist Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel ning antud oli veel idapikkus; alajaama elektirpost vms. Viskasin idapikkuse järgi joonlaua kaardile ja Mäe tänav joonlaua serva all. Suur alajaama hoone sellel tänaval tuli hiljutisest tavaorienteerumisest kohe silme ette. Ometi ei saanud kohapeal kohe õigele postile pihta. Olin fiksinud rohkem alajaama enda kui et elektriposti. Kui oma märkmeid uuesti kiikasin, asusime poste inspekteerima.
Edasi koordinaatide järgi Peterburi teele raudteesilla alla Susi hotelli juures. Küsimus oli, kuhu autoga minna nii, et vähima vaevaga silla alla pääseks. Jaan teadis mingit x rehviparandust seal silla juures. Jõudsime pärale, aga mida ei ole, see on SI-jaam. Tea kaua me seal ilma saabunud kaasvõistlejateta veel ringi tiirutatud oleksime. Oskasime mõlemad õigest kohast mööda vaadata.
Taaskord keskusesse ning uuele ringile. "Asfaldi lõpetab viimane puu". Ütlesin Jaanile, et sõitku tagasi sinna, kus me just tulime. Järjekordne umbtänav. Seekord ilma juurdlemiseta mõne asfaldiaugu juures puid lugedes.
Puu küljes oli SI-jaam pikema lugulauluga vangide raskest elust ja uue filtri unistusest. Sekka lugu majast, mida enam pole ning aiapost. Koht oli kohe klaar - nn Filtri tee läbimurde see osa, mis kulgeb Tallinna Vangla tagant. Paraku on see piisavalt pikk lõik ning silt vanglaaia küljes sundis ähvardalt eemale hoidma, siis loetlesime aiaposte teisel pool filtrit. Neid oli palju. Ning pimedus jõudis nende loendamise ajal kätte. Jaurasime seal ühes servas ja teises servas. Kuidagi poolkogemata, ühe teise võistkonna abiga saime õige posti lõpuks kätte.
Järgmiseks andsid koordinaadid ühe veetorni ukse ning kui ma selle asukohta GPS-l nägin, siis ma teadsin täpselt, kus see veetorn asub, aga mõnusalt segane oli taas, kuidas sinna autoga ligi saada. Nimelt, seal kus algab/lõpeb Tallinn-Väikse rongijaama perroon ja natuke Järve ülesõidu poole, on vana auruvedurite veetorn. Olen lapsepõlves sellest sadu, et mitte öelda tuhnadeid kordi rongiga mööda sõitnud. Aga kuidas ma sinna läheksin - auto Auru põigu juurde ja jala mööda perrooni edasi tagasi või mööda Luite tänavat kuniks äkki saab sealt elumajade vahelt kuskilt läbi või hoopis üle raudtee ning teisele poole Juurdveo tänavale rongijaama või saab kuskilt Türi tänavalt raudteele ligi. Eksperimenteerisime teise variandiga - samal pool raudteed, Luite tänavalt. Ebamõnus. Kulgesime Jaaniga pimedas mööda raudteed edasi-tagasi nagu kaks pätti. Vaadates teiste ülesriputatud radu, siis Türi tänavalt lähenemine oleks ilmselt õigeim olnud. Ei tea, nuputasime terve tee Saku tänavale järjekordset elektriposti otsima minnes, kus asukohast rajameister etapivahet loeb.
Kolmas ring ka läbi, tagasi keskusesse. Aeg hakkas otsa saama. Nagu tulemustest näha, siis viimase kojujõudmisega oleme kiirustanud. Punktist lahkumise kellaaeg jäi täpselt fiksimata ning Järvevana keskel hakkasime seda tuletama. Tulemuseks ainukesed -5 trahvipunkti kogu trassil. Kiirus 30km/h asemel 37km/h.
Peab tunnistama, et see totter kiirustamine on meilt röövinud vähemalt esikümne koha :)
Neljas ring jäi meie poolt tegemata. Kontrollaeg sai otsa.
Kokkuvõttes oli päris põnev ja kummaliselt veedetud laupäev. Tekkis umbes 10 mõtet, kuidas järgmine kord ürituseks paremini valmis olla ning mida trassil liikudes veidi teisiti tegema peaks. Näiteks võiks rohkem GPS-i usaldada ja vähem peast sõita.
Võib-olla kogu ürituse kõige segasemaks momendiks kujunes start ise, kuid edasises meil otseselt midagi selgusetuks ei jäänud. Ning rada ise ning vihjed väärivad vaid kiidusõnu. Selles sombuses novembrikuus, mil pilved liiguvad nii madalalt, et viivad mütsi minema, oli see üpris uute elamustega päev.
Mulle sõitmine tegelikult meeldib. Olgu üksinda pikki otsi tehes või koos seltskonnaga; omapärases mullis, mis tillukeses ruumis tekib. Mulle meeldib tegelikult ka puhas sõitmine ise. Polegi suurt vahet, kas ise sõites või kaardilugejana. Uni ei tohi ainult peale tikkuda. Ma ei tea, mis emotsioon see sõitmises täpsemalt on, aga midagi seal on, natuke rohkem kui lihtsalt kere kiirem vedamine punktist A punktini B.
Comments