Suusad

Detsembri teises pooles läks külmaks. Pühade eel hakkas lund sadama ja sadas uue aastani välja ning peale sellegi veel. Hanged matsid kõik lumevaikusesse. Siis kinnitus nädalajagu päevi puude okstele aina uusi härmanõelu, muutes kõik ümberringi veelgi tardunumaks. Edasi saabus pakane. Õues käies saatis samme kõrvukurdistav kriuksumine.

Täiuslik talv. Ainult niisugune nagu ta siinsel laiuskraadil vahel olla saab. Ja mitte kusagil mujal.

Jaanuarikuine pühapäeva hommik Pirita Spordikeskuses tervitas -18 kraadiga päiksehämus neid tallinnlasi, kes olid nõuks võtnud end pealinna meistrivõistlustel märkeorienteerumises kirja panna ja ka kohale ilmuda. Zazibea sai selle julgustüki eest koguni medali kaela, sest naiste põhiklassis oli täpselt kolm osalejat :) Võimalik, et ülejäänud kolmanda koha väärilised olid lihtsalt Jõulumäel ekstreemi tegemas.

Õigupoolest tihkasin oma nina sinna näidata ainult seetõttu, et teadsin Pirital olevat väga hea klassikaraja ja otsustasin mainitud võistluse nii öelda oma maratonieelsesse ettevalmistuse ossa lisada, mis kõlab nagu oleks minu puhul tegemist mingi tõsiharrastajaga. Aga nii eilne kui tänane nädalavahetusepäev on olnud lihtsalt võrratud suusklemiseks. Kuidas madal päike mööda klassikajälje põhja vastu libiseb ja suusk siuhk-siuhk mööda karget lund krääksub.

Uisustiili ma ei valda ja pole sellist suuskagi. Üleüldse, too stiil pole mingi suusatamine mu meelest. Igasugune elegants liigutustes puudub täielikult. Lihtsalt üks suuskadega tolbendamine ja ülakehaga vänderdamine. Nijaa, ei maksa muidugi võtta tõsiselt juttu inimese suust, kel suuskadega uisklemist pole tahtmist ära õppida ;)

Klassikarada oli raudtee ja seal võis silmad kinni ka sõita. Kaardi vaatamiseks polnud pausi vaja pidada. Kaardiga esines mul esimesel ringil tõsiseid mastaabidefekte - "kihutasin" esimesest KPst täiega mööda ja kui vea avastasin, et viitsinud tagasi minna. Läks veel mõni punktivahe aega kuniks taipasin, et tegemist on seekord elektriposti orienteerumisega. Kui võtsin vaevaks poste teiste maamärkide suhtes õigesti lugeda, polnud punkti tuvastamisega raskusi.

Kuna ma vast esimest ja viimast korda taolisele ettevõtmisele end satutasin, siis kaardihoidmiseks kodustasin mõned põhjapõdrad, kes selle töö ajutisust silmas pidades, hästi korda ajasid.

Iseenesest meenutab selline võistlusformaat väga Tallinna Kompassi joon-o orienteerumist. Olemuselt oli täna siiski rohkem suusatamist kui orienteerumist. Mulle vähemalt näib, et väga headel suusaradadel võidab hea tehnika ja suusavaldamisega rohkem kui elektripostide lugemisega. Aga omamoodi ettevõtmine ikka ja tänud korraldajatele pakast eiramast.