Orienteerumine elus, usus ja iseeneses
Näeh, suusajäljed perel pargis jälle tehtud. Eilsed kõik lume alla mattunud. Raidenile meeldib teha "jälgi" nagu mullegi sama vanalt.
Köögiseinal resideeruv kalender on vahetanud kuju ja ilmet.
Mõlgutan veidi mõtteid. Umbes nagu ajalehed, kes püüavad aasta viimastes väljaannetes justkui mingeid otsustavaid väljaütlemisi välja paisata.
Panen käest viimase Ekspressi. Hea meel, et Krister Kivi ei jäänud Austraaliasse ettekandjaks. Et mõni teine (Raul Ranne) veel ei seedi jõule samade argumentidega.
Nood sinnajääjad (Austraaliasse) - kas ei tule see mitte sellest, et lihtsam on kuskil kaugel uut ja sama mõtetut äri ajada, kui et siin, kõikide silma all. Ma ei saa midagi teha, aga see näib olevat generatsiooni jagu maha jäävate tegelaste mentaliteet - kui raskeks läheb, siis laseme jalga - uude töökohta, uuele maale. Kohti on ju palju, kuhu muudkui potsatada. Ise oled ikka samasugune äparduse kana, mis sest et uues keskkonnas. Pole ju vahet, kus eikeegi olla. Ah, inimesi on lihtsalt liiga palju.
*
"Seinad olid vanadest laudadest. Roostes naela otsas rippusid vana ajalehe tükid, eeldasin et need olid vetsupaberi eest. Minu ees oli roostes metallist pott. /---/ Pott lehkas. Hingasin suu kaudu ja hoidsin nina kinni. Kõrvus pirisesid näljased kärbsed. Vett polnud millegagi pealt tõmmata, sest kanalisatsiooni polnud. See oli lihtsalt maja alla kaevatud auk." Justin Petrone "Minu Eesti". Lugesin seda, kuna kõik loevad seda ja olevat naljakas kogemus.
"Üsna räpane ja minimaalne peldik. Vaatan - paberit on, aga haaki uksel ei ole. Võtan tühja paberirulli ja topin selle ukse alla. Uks tuleb ikka lahti. /---/ Prill-lauda ei ole ja kükitan poti kohale. /---/ Panen jala ukse ette, jalg läheb krampi ja sittumisest ei saa asja." Peeter Vihma "Kättpidi Keenias". Lugesin seda, kuna ema käis Aafrikas ja olevat lähedane kogemus.
On siin erinevust? Ühe raamatu pärismaalane on teise raamatu guest. Milleski hästi sarnased raamatud. Otsida ja hulkuda, kui eesmärk on lahja ja jookseb ise sülle või vastupidi, ei anna kätte. Kas ameeriklasena viimases Euroopa sopis või eestlasena kusagil Aafrikas. Ebatavaline elukorraldus mõlemalt poolt vaadates. Natuke loiud. Ja pisut liiga palju kokkukuhjatud sündmusi ja kirjeldusi. Keenia raamatus siiski mõtisklusi rohkem kui mina-siin-ida-euroopa-taustal raamatus.
*
5-aastase vastus küsimusele, kes on Rooma paavst - see, kes raudmehi valitseb. Kristliku õpetuse baseerumine ussisõnade mängul.
Jaan hakkas Raidenile juba sügisel õhtujutuks Kivirähi "Ussisõnu" lugema - paks raamat ja kahe lehekülje kaupa visalt edeneb. Kordamööda lugedes, saan minagi süzeega tasapisi tuttavaks. Ja kui vastu talve ussisõnade mäng sai muretsetud, siis see on viiese vaieldamatu lemmik. Tihtipeale mängib seda üksi, kui teistel kirikute põletamisest isu otsas.
Paarkümmend aastat tagasi sattusin Kaarli kirikus tuttava leeritamisele. Kuulasin seda juttu ja püüdsin juppigi kogu sellest showst tarbekohaseks mõelda. Aga ma ei osanud, kuigi olin kirikuloo lühikursuse äsja läbi käinud. Pärast seda pole ma teenistustel enam vabatahtlikult käinud. Vahel kui keegi just sureb või laulatub, eks siis peab läbi astuma - hää ajaloolise hõnguga etteaste. Ekskursseerival eesmärgil olen sakraalehitisi ikka ligemalt kaenud, aga kas näiline elu neis erineb palju millegi poolest, mida püütakse etendada suvel Vabaõhumuuseumis.
Mulle meeldib detsembrikuises suures ja segases sugulaste seltskonnas sisimas ennemini päeva võitu öö üle tähistada kui et keskaja munkade poolt igavusest ühe tegelase tähtsaks kirjutamisest tekkinud jõule. Jõulud enam ammu ei seo ja seepärast on see pigem põgenemine poodlemisse. Miks kokku tulla ohjeldamatusse söömisse, kaasas tavaar üksteisele kordi kuuldud salmijoru eest üleandmiseks. Surnuaiad täis küünlaid, eemalt vaadates - virvendavad nagu pea maa seest välja pistnud zombide hordid. Aga olgu, las virvendavad.
Jaanipäev on palju muhedam. Metsaviiru tagant tõusvatel suitsudel on sootuks teine tähendus ja võim kui küünlaleegi virvendusel. Seda aega nagu ootaks, jõulusid mitte. Pigem lootus, et kiiremini mööda saaks. Või on asi puhtalt valguses ja pimeduses. Või olen ma lootusetult imelik. Kellele lõputu surnute kummardamine lihtsalt tuska teeb.
Ostsin jälle Toomas Pauli raamatu, sedakorda "Seitse sabasulge", sest endiselt tahan aru saada, miks ristisuk ikka nii veenev on. Kuigi 46. leheküljele saabununa tuleb tõdeda, et sinna ma küll välja ei jõua seekord. "- kui ma ikka k u s k i l e jõuan "lisas Alice seletuseks. "Oh, selle peale võid kindel olla." ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." Täpselt. Nii nagu Toomas Paul oma raamatut alustab Carroli "Alice Imedemaalt" tsitaatidega. Pean ilmselt pikalt veel kõndima, enne kui pärale jõuan.
*
Elu linnas või elu maal. Vahel ma tahaks pesitseda maal metsade vahel, nagu lapsena, eemal kõigest linnasaastast - tolmust, porist, inimhulkadest. Karta on, et siis võib juhtuda jällegi nii nagu Andrus Vaarik ühes Päevalehe intervjuus ütles, et hakkad varsti mõtlema samal tasemel nagu oravad ja tihased. Ammugi pole minust mingit seatalitajat, kui siis natuke peenras tuulajat. Linnamelu ja jalakäigu kaugus lähimast neoontulede konsentratsioonist - sel on sireenlik võlu. Nii ma siis käin edasi 20. sajandi lõpust pärit olendile kohaselt metsas rohkem külalise kui oma inimesena, ussikeelt valdamata.
Lõpuks on kõik ainult pidev põgenemine. Sõites soojale maale, uskudes müüte, peites end metsavaikusesse või linnamürasse. Või toppides taas nina raamatusse - teiste kokkukribitud maailmadesse. Viimane ninatope aitas mul taas Jaapanisse põgeneda - Yasumari Kawabata kaks jutustust "Tuhat kurge. Vana pealinn". Viimane noist täielik lumm. Eriti vanas pealinnas korra ringi kõndinule. Minimalistlik. Detailideni paigas. Kõik, sisu ja vorm, andmas edasi ehedalt kyotolikku ja jaapanlikku hinge. Ajavahet nagu polekski. Nii ruumiliselt kui ajaliselt.
Sajab laia lund. Homme, jälle jälgi tegema.
Köögiseinal resideeruv kalender on vahetanud kuju ja ilmet.
Mõlgutan veidi mõtteid. Umbes nagu ajalehed, kes püüavad aasta viimastes väljaannetes justkui mingeid otsustavaid väljaütlemisi välja paisata.
Panen käest viimase Ekspressi. Hea meel, et Krister Kivi ei jäänud Austraaliasse ettekandjaks. Et mõni teine (Raul Ranne) veel ei seedi jõule samade argumentidega.
Nood sinnajääjad (Austraaliasse) - kas ei tule see mitte sellest, et lihtsam on kuskil kaugel uut ja sama mõtetut äri ajada, kui et siin, kõikide silma all. Ma ei saa midagi teha, aga see näib olevat generatsiooni jagu maha jäävate tegelaste mentaliteet - kui raskeks läheb, siis laseme jalga - uude töökohta, uuele maale. Kohti on ju palju, kuhu muudkui potsatada. Ise oled ikka samasugune äparduse kana, mis sest et uues keskkonnas. Pole ju vahet, kus eikeegi olla. Ah, inimesi on lihtsalt liiga palju.
*
"Seinad olid vanadest laudadest. Roostes naela otsas rippusid vana ajalehe tükid, eeldasin et need olid vetsupaberi eest. Minu ees oli roostes metallist pott. /---/ Pott lehkas. Hingasin suu kaudu ja hoidsin nina kinni. Kõrvus pirisesid näljased kärbsed. Vett polnud millegagi pealt tõmmata, sest kanalisatsiooni polnud. See oli lihtsalt maja alla kaevatud auk." Justin Petrone "Minu Eesti". Lugesin seda, kuna kõik loevad seda ja olevat naljakas kogemus.
"Üsna räpane ja minimaalne peldik. Vaatan - paberit on, aga haaki uksel ei ole. Võtan tühja paberirulli ja topin selle ukse alla. Uks tuleb ikka lahti. /---/ Prill-lauda ei ole ja kükitan poti kohale. /---/ Panen jala ukse ette, jalg läheb krampi ja sittumisest ei saa asja." Peeter Vihma "Kättpidi Keenias". Lugesin seda, kuna ema käis Aafrikas ja olevat lähedane kogemus.
On siin erinevust? Ühe raamatu pärismaalane on teise raamatu guest. Milleski hästi sarnased raamatud. Otsida ja hulkuda, kui eesmärk on lahja ja jookseb ise sülle või vastupidi, ei anna kätte. Kas ameeriklasena viimases Euroopa sopis või eestlasena kusagil Aafrikas. Ebatavaline elukorraldus mõlemalt poolt vaadates. Natuke loiud. Ja pisut liiga palju kokkukuhjatud sündmusi ja kirjeldusi. Keenia raamatus siiski mõtisklusi rohkem kui mina-siin-ida-euroopa-taustal raamatus.
*
5-aastase vastus küsimusele, kes on Rooma paavst - see, kes raudmehi valitseb. Kristliku õpetuse baseerumine ussisõnade mängul.
Jaan hakkas Raidenile juba sügisel õhtujutuks Kivirähi "Ussisõnu" lugema - paks raamat ja kahe lehekülje kaupa visalt edeneb. Kordamööda lugedes, saan minagi süzeega tasapisi tuttavaks. Ja kui vastu talve ussisõnade mäng sai muretsetud, siis see on viiese vaieldamatu lemmik. Tihtipeale mängib seda üksi, kui teistel kirikute põletamisest isu otsas.
Paarkümmend aastat tagasi sattusin Kaarli kirikus tuttava leeritamisele. Kuulasin seda juttu ja püüdsin juppigi kogu sellest showst tarbekohaseks mõelda. Aga ma ei osanud, kuigi olin kirikuloo lühikursuse äsja läbi käinud. Pärast seda pole ma teenistustel enam vabatahtlikult käinud. Vahel kui keegi just sureb või laulatub, eks siis peab läbi astuma - hää ajaloolise hõnguga etteaste. Ekskursseerival eesmärgil olen sakraalehitisi ikka ligemalt kaenud, aga kas näiline elu neis erineb palju millegi poolest, mida püütakse etendada suvel Vabaõhumuuseumis.
Mulle meeldib detsembrikuises suures ja segases sugulaste seltskonnas sisimas ennemini päeva võitu öö üle tähistada kui et keskaja munkade poolt igavusest ühe tegelase tähtsaks kirjutamisest tekkinud jõule. Jõulud enam ammu ei seo ja seepärast on see pigem põgenemine poodlemisse. Miks kokku tulla ohjeldamatusse söömisse, kaasas tavaar üksteisele kordi kuuldud salmijoru eest üleandmiseks. Surnuaiad täis küünlaid, eemalt vaadates - virvendavad nagu pea maa seest välja pistnud zombide hordid. Aga olgu, las virvendavad.
Jaanipäev on palju muhedam. Metsaviiru tagant tõusvatel suitsudel on sootuks teine tähendus ja võim kui küünlaleegi virvendusel. Seda aega nagu ootaks, jõulusid mitte. Pigem lootus, et kiiremini mööda saaks. Või on asi puhtalt valguses ja pimeduses. Või olen ma lootusetult imelik. Kellele lõputu surnute kummardamine lihtsalt tuska teeb.
Ostsin jälle Toomas Pauli raamatu, sedakorda "Seitse sabasulge", sest endiselt tahan aru saada, miks ristisuk ikka nii veenev on. Kuigi 46. leheküljele saabununa tuleb tõdeda, et sinna ma küll välja ei jõua seekord. "- kui ma ikka k u s k i l e jõuan "lisas Alice seletuseks. "Oh, selle peale võid kindel olla." ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." Täpselt. Nii nagu Toomas Paul oma raamatut alustab Carroli "Alice Imedemaalt" tsitaatidega. Pean ilmselt pikalt veel kõndima, enne kui pärale jõuan.
*
Elu linnas või elu maal. Vahel ma tahaks pesitseda maal metsade vahel, nagu lapsena, eemal kõigest linnasaastast - tolmust, porist, inimhulkadest. Karta on, et siis võib juhtuda jällegi nii nagu Andrus Vaarik ühes Päevalehe intervjuus ütles, et hakkad varsti mõtlema samal tasemel nagu oravad ja tihased. Ammugi pole minust mingit seatalitajat, kui siis natuke peenras tuulajat. Linnamelu ja jalakäigu kaugus lähimast neoontulede konsentratsioonist - sel on sireenlik võlu. Nii ma siis käin edasi 20. sajandi lõpust pärit olendile kohaselt metsas rohkem külalise kui oma inimesena, ussikeelt valdamata.
Lõpuks on kõik ainult pidev põgenemine. Sõites soojale maale, uskudes müüte, peites end metsavaikusesse või linnamürasse. Või toppides taas nina raamatusse - teiste kokkukribitud maailmadesse. Viimane ninatope aitas mul taas Jaapanisse põgeneda - Yasumari Kawabata kaks jutustust "Tuhat kurge. Vana pealinn". Viimane noist täielik lumm. Eriti vanas pealinnas korra ringi kõndinule. Minimalistlik. Detailideni paigas. Kõik, sisu ja vorm, andmas edasi ehedalt kyotolikku ja jaapanlikku hinge. Ajavahet nagu polekski. Nii ruumiliselt kui ajaliselt.
Sajab laia lund. Homme, jälle jälgi tegema.
Comments