"las saada supermarketitest pealegi siis kirik

kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik
sealt valikute hulgast mis riiulitel maas"
Mait Vaik on sellised sõnad ühele 'Sõpruse puiestee' laulule kirjutanud.

Orienteerujate kogukond oli kogunenud eile hilisõhtuks samuti supermarketisse, et teha oma päeva parimad valikud.

Kujutage ette, et olete siirdunud pühapäeva hilisõhtul, poe viimasel avatunnil, Kristiine Prismasse oma itemite tagavara täiendama. Laote kassalindil tuigeradavaid kaupu pärast väsitavat pühapäeva kilekotti kui korraga sööstab teist mööda higist leemendav numbriga tähistatud sprortlikus rõivis tegelane. Ja siis teine, natuke noorem. Ja kolmas, natuke vanem. Esiotsa ei lase te neist end häirida ja kaabite suitsuvorstilatiga eemaleveerenud sidrunit ligemale.
Siis tuiskab mööda soliidsemaid härrasmehi ja vanemas eas naisterahvaid. Ja veel üks. Ja sekka mõni uimasem, kes jääb koridori tolgendma, ise midagi pingsalt paberilt uurides. Silmanurgast salapärast paberit kiigates, panete munakarbi kotist mööda ning laote rahulikult oma kotti ka järgmise ostja etteveerevat tavaari. 
Kõigele lisaks piiksub midagi pinkide ja prügikastide juures ning üksteisega kokkupõrkavaid edasi-tagasi üles-alla eri suundades karglevaid kodanikke läheb aina rohkemaks.
Te ei tea mitte midagi orienteerumisest kui alast, vahest olete kuulnud midagi poliitika- või ajakirjandusmaastikul orienteerumisest. Aga mida te püüaksite sel juhul arvata pühapäeva õhtul neist värvilistest veidrikest. Võib-olla kihistate pidurdamatult naerda, nagu kaks vanemat naisterahvast seda tegid või skandeerite idaaktsendiga "jeestlased, jeestlased" nagu tegid seda nooremad meessoo esindajad. Äkki on kogu teie pühapäevaõhtune rutiin veidi lõhutud.
Ja polegi tähtis, kas numbriga jooksjana või suursilmse poekülastajana.

Jaan saatis mind välja sõnadega, et toogu ma mõned shokolaadisaiad ka. Nii kaugele asi siiski ei läinud. Prismas punkte ei olnud. Tea, kas saiugi oli.
Igapäevaste poodlejate sportliku vormi üle jääb vaid imestada. Kordidorid olid nii pikad ja nurgad nii järsud, kohvikud igavad ja õhk veidi umbne. Füüsilist võhma jäi napiks, parimate pakkumiste järele pole sprintimas käinud. Mõelda kui ostupakid oleks ka veel käte küljes tilbendanud.

Isiklik sis(s)e-o(stu) tulemus jäi kesiseks. Mitmete korruste ja paljude treppidega majad annavad sise-o'ks häid võimalusi. Seekord koos publikuga, muie siiamaani suunurgas. Kui ma tööjuures üritusest paar korda juttu püüdsin alustada, siis enamuse jaoks ajasin midagi niivõrd segast, et jutujärg kiirelt mujale kandus. Ma tea, äkki ma ikka siiski ei ole veel päris teiselt planeedilt ;)

"las saada kassaaparaatidest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka viimane kord esimeseks saab"
sõnab Vaik selles laulujupis edasi.

*
Pühapäeva esimene pool kulges siiski rütmis, mida olemasoleval aastal väga paljud isikud on hakanud taasharrastama. Kaua sa ikka pargis Peetri ringe või Pirital Tamme tiire sõtkud. Vahelduseks hommikune Kõrvemaa 19 km retk tardunud vaikuses, lume all lookas männiokste vahelt paistva lasuursinise taeva taustal. Juba aastaid oled ju harjunud, et nii kui natuke lörtsist suusailma teeb, siis kohe kuhugile suusatama. Nüüd on juba paar nädalat lumi maas ja ei kavatsegi ära voolama hakata. Nii on mul 10. jaanuariks juba rohkem kui maratoni jagu kilomeetreid käes. Hullumaja, tavaliselt on saanud sellel ajal mõned sambla-lumesegused esimesed viis kilomeetrit linnukese kirja, kui sedagi.
Ilmselt on nii, et need harjumused ja ihalused, mis lapsena külge jäänud, need ikka nii lihtsalt küljest ära kaduda ei taha. Tavatsesin ikka metsas või ojakaldal(põhjaeesti lapse mäed) suuskadega siiberdada kuni pimedus peal ja tuli tuppa õppima kooberdada. Mu vanaema aga käis kolmekümnendatel Paljassaarest tritsudega üle lahe Vabriku tänava koolis ja uisutamine meeldis talle veel vanas eas seetõttu nii kangesti vaadata, et taliolümpial olid iluuisutamine ja hoki tema põhialad kaasaelamiseks. Tühjagi see tulemus teda huvitas, aga see kuidas nad jääl liiguvad.

Juss teatas ükspäev, et tema oma noorest elust sellist talve üldse ei mäletagi. Et lumi, ja külm, ja nii mitu päeva järest - mis mõttes ei saa tossudega talve läbi ringi uhada. Njah, tema põlvkond teab suustamisest ikka õige vähe - igavene valu ja vaev on sõpru kaugemale kui kolmele pargi ringile vedada. Kursusel tal pidid mõned Tartu poisid ka olema, need ikka olevat suustamas käinud ka varasemal ajal.
Aasta esimestel päevadel spordipoodi külastades: astus sisse neljaliikmeline pere ja pereisa teatas, et paluks kogu perele suusavarustus. Või vanemaealised poes arutamas, et pole 15 aastat suusatanud, nüüd tarvis ikka uued lauad enne metsa minekut välja vaatada.

Loodetavasti ei lähe nii nagu ühes 1991. aasta Roman Baskini filmis "Rahu tänav", kus Jaanipäeva üpris samades oludes pidada tuli kui täna väljas valitseb. Õigupoolest ma ei mäletagi sellest filmist muud, kui maniakaal-depresiivset igikestvat talve. Ma ei mäleta isegi seda, kas lõpp oli ikka õnnelik. Et selgub juunis, kas Austraaliast äratulijad tegid õigesti või mitte ;)

*
Küsisin Jussilt, kumba kooli tema IT-hariduse omandamiseks soovitab, kas IT Kolledzhit või Tehnikaülikooli. Vastus: sõltub, kas tegemist on sellise lihtsa poisiga või tahab ta ikka hullu panna.
=:o

*
Öösel. Kuiva ja külma ilmaga stardivad lennukid akna tagant. Udu ja niiske ilmaga sõidavad laevad akna tagant mööda. Täna on see teine variant. Üks udupasun üürgab teise järgi.
Koli või maale. Kuigi neid hääli kuuleb vaid siis kui muud müra toas ei ole. Maal saab ka öökulli huike arvutisurinaga lämmata ja linnulaulu televiisoriga tappa.


Comments

Popular Posts