Vanalinn e Rastitreffi-sprintti

Ei saanud jätta kasutamata võimalust o-tegevuseks vanalinnas kui see oli pakkumisel koos võimalusega silgata Soome o-suurkujudega. Tõsi, soomlased laupäevases vanalinnas on üks liigirikkamaid nähtusi niikuinii, kes iseenesest jätsid mind suhteliselt külmaks, rohkem köitis võimalik feeling vanalinnas orienteerumisest.
Nujah, eks see vanalinn, mida ma mäletan oma 1. Keskkooli päevilt keheksakümnendate lõpust või varased üheksakümnendad ülikooli algusest, on täna pealiskaudsel vaatlemisel natuke teine vanalinn. Joostes avastasin, et tegelikult täpselt see sama.

Ma olin üllatanud kui hästi kogu tänavavõrk peas on ja kui muutumatuna see kummalisel kombel viimased kakskümmend aastat püsinud on. Eksole. Õigupoolest on keskaegne tänavate võrk siiani säilinud ja näiteks "Kolme katku vahel" lugedes oli hää koos Russowiga mõttes mööda linna kaasa jalutada. Raeapteegi uksekõll tuli ka meelde. Minul kulus o-aeg rohkem ringi vahtimiseks ja turistide vahel põiklemiseks. Viimaseid oli kõleda novembri kohta üllatavalt palju.

Mööda munakivisillutist kooberdades jõudsin igal tänaval sadu mineviku pilte silme eest mööda lasta. Liiga palju. Liiga palju olen sellel maastikul oma varasemal eluperioodil ringi luusinud. Seetõttu ma seda orienteerumiseks ei nimetaks. Seda mu jaoks eriti polnud. Mõned momendid kujul, et kummal pool väravat on punkt või kas kangialuses olev värav on läbitavana tähistatud või mitte. Ja võib-olla sellepärast ma jätsingi kolmeteistkümnenda lihtsalt vahele, kammitsetud oma koormavatest mälestustest.

Koormavad mälestused
Ma nimelt elasin omal ajal Kiisal ning see tähendas, et kõik minu linnas käigud algasid ja lõppesid suuremalt jaolt Balti jaamas. Viru trammipeatusest läbi vanalinna Balti jaama suunas (rongi peale) tormamine polnud iseenest sugugi mitte esmakordne tegevus. Näiteks õhtusest poole seitsmest rongist maha jäämise hind oli kõrge - kolm tundi järgmiseni. Võite vaid ette kujutada kui õdus oli seda aega nõukogude aegses õhtuses linnamiljöös sisustada. Või hommikune rong, mis töörahva vaid Tallinn-Väikse jaamani toimetas ning esimesse tundi jõudmine tähendas spurti bussi või trammini, et Võidu väljakult taas läbi vanalinna kapates kooli jõuda. Kooli ma kolmveerand kaheksaks ikkagi nii ei jõudnud. Mul oli ametlik hilinemisluba :) Mitte kõik õpsid ei aksepteerinud seda ning siis tulin tund aega varasema rongiga, mis tähendas hommiku kella seitsmest kolmveerandist ajasisustust hommikuses linnas - tegin väikse jalutuskäigu, kui ma just füssa tööks ei püüdnud õppida - eks ikka vanalinnas. Kodu poole tagasi läks esimene rong kella kolmest, mis tähendas tüüpiliselt vähemalt kahe tunni sisustamist - valdavalt ikka vanalinnas. Ülikooli algusaegadel jäi ronge veelgi vähemaks, mis tähendas teinekord ligi viie tunni sisustamist pagan teab millega. Palju sa seda aega ainult akadeemilises raamatukogus ikka veeta suudad.
Tuleb mainida, et paljud asjad, mis on olemas täna, toona puudusid. Ja vastupidi. Taskurahast, rääkimata stipist sai restoranis süüa küll ja küll. Muud ju niikuinii eriti polnud sellega teha. Kõik varastel üheksakümnendatel tekkinud keldribaarid sai läbi proovitud. Lonkisime mööda tänavaid ja niikui uus silt silma hakkas, kohe testima. Pinginaabriga külastasime koju minnes järjekindlalt kõiki kangapoode, et äkki on midagi uut tulnud, millest kannataks mantli selga õmmelda. Mõnikord näkkas Pika tänava sukapoes sukkpükstega. Sõjalise tunnid sai veedetud valdavalt Pärli või Maiasmoka kohvikus, vahel tuli küll viibida ka tunnis, et kirjeldada vene keeles, kuidas tuuma sõjaks valmistuda või sooritada mõned laskmisharjutused.
Vana Toomas, Raeköök, Gnoom, Kullassepa Kelder - menüü mitmeid kordi ülevalt alla läbi söödud - sibulaklopsi maitse siiani meeles. Saiakäigus jäätis shokolaadipuruga, või Vana Tallinnaga - kohustuslik päeva osa. Hiljem värvilis-keemiline Pingviini jäätis. Veidi friigimad kohad - Malemaja baar, Pika jala baar, Mündi baar, Pegasus, Neitsitorn, Virmaline, Von Krahli baar, Linnateatri baar ja must miljon muud urgast.
Leidus ka kinosid - Oktoober, Helios, Sõprus, kus sai igasugust ajast ja arust traagikat ja koomikat kaeda. Ja kui mul muud teha ei olnud, siis ma istusin Balti jaamas ja lugesin ning ootasin oma kuradima rongi. Oo, elu seal oli kirju, alates Moskva kotikaupmeestest ja sõdurpoistest lõpetades kohalike punkaritega. Jäätisekokteili masin järjepanu vingumas, lihapiruka hais üle pea. Alumiinium lusika kolin teeklaasis suhkrut segamas. Ausalt öelda neid jõledusi, mida Baltas söögi pähe pakuti, ei suuda kirjeldadagi.
Ma olen oma elust nii kuradima palju aega täitnud transpordiga suhtestudes, et miski vägi ei sunni mind niisama lihtsalt kolima looduskaunisse kohta linnast välja, et sealt iga päev koos perega linna ja tagasi "mõnuleda". Vahet pole, auto või bussiga.
Vanalinnas luusimine on mulle endiselt konti mööda tegevus, aga seal on liiga steriilseks läinud. Aina rohkem tuleb otsida, et leida mõnd viltu vajunud keldriluuki, allakukkuvat vihmaveetoru või tondilossiks moondunud peiduurgast. Ikka avastad mõne uue kiviviguri mõne maja katuse servast või põneva ukse või väravasepise ja mõtled kui palju jälgi on jäetud noile tänavakividele enne mind. Kes küll on olla võinud kõik need jäljejätjad? See ongi see linna lumm, kõikide vanade linnade lumm, et seal aastate kestel liikunud olendid on endast justkui miskit maha jätnud. Õhk mahajäetust paks. Ja sellises ajaloost tiines õhus liikudes tundud ise ka endale huvitavam.      
Kui aga muu enam ei aita, siis saab alustada kõigega uuesti, Raekoja platsi nullpunktist, kus hakkavad peale kõigi Eestimaa teedede pikkused.