Epiloog hooajale
Jah nüüd, kui valimatult orineetrumisteenuseid kasutanud klubitu (süüdi!) kodanik diivanil pöialt keerutab, on paras aeg näppe liigutada, et möödunud hooaja kohta mõned märked teha.
Zazibea on sattunud ligi 50-le o-elamusele ja kui mul oli kindel plaan juulis puhkuse ajal külastada mõnda pikema maa taha jäävat lõuna-, lääne- või idakaare päevakut, siis selgus tõsiasi, et sel kuul neid eriti polnudki. Ja nii jäi saagiks peamiselt Tallinna neljapäevakud, teisipäevakud ja tarmakud. Pisut rohkem olen ennast sel aastal võistluse moodi asjadele sokutanud (Tallinna MV öises ja lühirajas, Jüriöö, Ilves-3, 100KPd, Suvejooks, Suunto), rogaini kontosse langesid kaks Libahunti, Oadnu ja Yllas.
O-ELU EDETABELID
Maastikud, mis ei ole ei kehast ega mälust lahkunud: Ilves-3, Reaalkool, Yllas
Karmid olud, mis kippusid vaimu seljatama: Palivere Libahunt (külm vesi), Leetse (kuumus), Aastalõpuvõistluse libedus
Rada, mille lahendamine head pinget pakkus: Uuno suudab ses osas kõiki ületada - Apuparra tp ja Tallinna lühirada, aga pahad polnud ka Suvejooks, Ännijärve np, Nelijärve tp, Venemäe np, Kakumäe puzzle, Ilvesest ja 100st KPst rääkimata.
Sümpaatsed päevaku keskused on olnud sel aastal mitmel neljapäevakul, LSFi ürituste puhul on need ka läbimõeldud (Suunto ja SJ), Jüriöö Kilingi-Nõmmel.
Emotsioon: Yllas, Libahundid, Jüriöö, ja üldse igasugune öö, Vanalinn
Väga vastikuid kohti õnnestus vältida, aga Rohuneeme mets on küll nilbe :)
Soe üritus: Tallinna öine, libahundid, TAOK rogain, Padise np, sise-o
Omapärane: Kompassi vigurid (Viimsi topeltvalik, Kakumäe puzzle, Pirita joon-o, Aigrumäe mälu; sise-o pimedas oli juba päris koomiline ning 1909 aasta kaardi järgi orienteerumisest ei tulnudki midagi välja); korralduslikkus mõttes millelegi väga veidrale ei sattunudki
Tippsündmus: Yllas, Ilves-3
Suurim selle suvine meeltesegadus tabas mind Türisalu neljapäevakul kui läbisin rada mingis omas dimensioonis.
PAAR KRIBA O-ndusest ÜLEÜLDSE
Suurematel päevakutel võiks aidata osalusi suurendada lapsehoid. Teoreetiliselt peaks piisama ühest kasvataja kalduvustega tähelepanelikust inimesest ja tähistatud mängualast, kuhu jätta oma laps koos vanema telefoni numbriga. Ma olen nõus jooksma telefoniga kui üldse mitte jooksma. Võib-olla see aga nii lihtne ei ole.
Ma ei tea, miks väga paljud päevakulised igasugustest võistlustest eemale hoiavad, samal ajal kui igasugused jalutajad rahulikult rogaine külastavad. Põhimõtteliselt ei erine ju osalemine o-võistlusel eriti päevakul osalemisest kui mõnede tehniliste korralduslike aspektide poolest. Aga ma ise pelgan endiselt näiteks EMVdele end kirja panna. See on mingi psühholoogiline. Tundub ikka naeruväärne ennast MEISTRIvõistlustele kirja panna kui MEISTRI ja enda vahel kursitik haigutab.
O-üritused ei paista väljaspool ringkonda absoluutselt välja. Kas peakski? Kas ma tean tennistide tegemisest rohkem kui ratsutajate või golfarite omast. Ilmselt ma muidugi ei lähe x tennise võistlusele kuigi olen reketit käes hoidnud ja suudan palli üle võrgu lüüa. Ilmselt ma ei kipu 18PARiga golfi väljakule võistlema kui greencard on äsja kätte saadud. Trikk on kuskil seal, kus ala võimalikkus üldse inimeseni jõuab. Ja need on ilmsesti päevakud, kus saab rahulikult nokitseda ja proovida ning siis kas jäädakse või mitte. Ja kui jäädakse, siis jõuatakse tasapisi ka võistluse moodi üritusele. Päevakuni aga jõutakse endiselt läbi isiklike kontaktide. Teine alternatiiv alani jõudmiseks on ilmselt mingi mega aastaüritse olemasolu, mille nimel pingutama nõustutakse, n Tartu Maratonile päris ilma suuska proovimata ei tihka minna, aga üritusel on maine ja fiiling. Soomlaste Jukola on vist midagi sarnast. Sügisjooks tapab reklaamiga.
Kas ala devalveeruks ja hing võistlustest kaoks kui üritusi korraldaks mõni Stamina taoline spordiürituste korraldamise firma.
Tegelikult on muidugi super, et on need päevakud ja on need üritused. Tänud teile kõigile, kes te nende toimumisse tükikese endast olete jätnud!
Isiklikud ARENGUD
Lihtsalt enneolematud tulemused, kui uskuda EOLi pingerivi (ma sellele skeemile ei üritagi pihta saada, mida seal kokku kalkuleerutakse). 5 paremat võistlust:
1. Suvejooksu 1. päev, eelviimane (N35) ja kaotus esimesele 24 minutit :)
2. Tallinna MV öises, (N21) 5 startijat veel selja taga ja kaotus 29 minutit :))
3. Tallinna MV lühi, (N21) 2 lõpetajat seljataga ja kaotus 27 minutit :)))
4. 100KP, (N35) 3 lõpetajat seljataga ja 54 minutit :))))
5. Suunto 1. päev, eelviimane kaotades 57 minutit :)))))
Tulemuse mõttes oli Tallinna öine parima enesetunde põhjustaja ning tegelikult ei läinud Jüriöö ka enda kohta väga aia taha.Veel paar aastat tagasi kartsin ööd nagu vanapagan välku. Aga Tarmakute kevadised öökud on aidanud müüti murda.
Neljapäevakute "saavutused" tekitavad natuke rohkem mulje arenemise võimalikkusest. Jooksin seal küll N35 rada, aga see langes kõigil kordadel, kus käisin, kokku N21Bga. Hea võrrelda ning keskmiselt on välja siblitud aeg N21B klassi esimesse poolde. Mõned aastad tagasi olin N21Bs ikka viimase viie seas. Päevaku kaotused muidugi nii kosmilised polegi, parim mida suutnud olen, on kaotus Marjele vaid 13 minutit Männikul :)
Kui arvestada, et Tartu maraton õnnestus läbida kolmveerand tundi kiiremini kui tunamullu ja Sügisjooksu 10km sai läbi 13 minutit kiiremini kui tunamullu, siis järeldus - vanast peast läheb igaüks hulluks omamoodi.
Aga mitte numbrid ei ole olulised. Maagia peitub neis punastest rõngastes kaardil, mis maastikul kummaliselt sebima sunnivad.
Zazibea on sattunud ligi 50-le o-elamusele ja kui mul oli kindel plaan juulis puhkuse ajal külastada mõnda pikema maa taha jäävat lõuna-, lääne- või idakaare päevakut, siis selgus tõsiasi, et sel kuul neid eriti polnudki. Ja nii jäi saagiks peamiselt Tallinna neljapäevakud, teisipäevakud ja tarmakud. Pisut rohkem olen ennast sel aastal võistluse moodi asjadele sokutanud (Tallinna MV öises ja lühirajas, Jüriöö, Ilves-3, 100KPd, Suvejooks, Suunto), rogaini kontosse langesid kaks Libahunti, Oadnu ja Yllas.
O-ELU EDETABELID
Maastikud, mis ei ole ei kehast ega mälust lahkunud: Ilves-3, Reaalkool, Yllas
Karmid olud, mis kippusid vaimu seljatama: Palivere Libahunt (külm vesi), Leetse (kuumus), Aastalõpuvõistluse libedus
Rada, mille lahendamine head pinget pakkus: Uuno suudab ses osas kõiki ületada - Apuparra tp ja Tallinna lühirada, aga pahad polnud ka Suvejooks, Ännijärve np, Nelijärve tp, Venemäe np, Kakumäe puzzle, Ilvesest ja 100st KPst rääkimata.
Sümpaatsed päevaku keskused on olnud sel aastal mitmel neljapäevakul, LSFi ürituste puhul on need ka läbimõeldud (Suunto ja SJ), Jüriöö Kilingi-Nõmmel.
Emotsioon: Yllas, Libahundid, Jüriöö, ja üldse igasugune öö, Vanalinn
Väga vastikuid kohti õnnestus vältida, aga Rohuneeme mets on küll nilbe :)
Soe üritus: Tallinna öine, libahundid, TAOK rogain, Padise np, sise-o
Omapärane: Kompassi vigurid (Viimsi topeltvalik, Kakumäe puzzle, Pirita joon-o, Aigrumäe mälu; sise-o pimedas oli juba päris koomiline ning 1909 aasta kaardi järgi orienteerumisest ei tulnudki midagi välja); korralduslikkus mõttes millelegi väga veidrale ei sattunudki
Tippsündmus: Yllas, Ilves-3
Suurim selle suvine meeltesegadus tabas mind Türisalu neljapäevakul kui läbisin rada mingis omas dimensioonis.
PAAR KRIBA O-ndusest ÜLEÜLDSE
Suurematel päevakutel võiks aidata osalusi suurendada lapsehoid. Teoreetiliselt peaks piisama ühest kasvataja kalduvustega tähelepanelikust inimesest ja tähistatud mängualast, kuhu jätta oma laps koos vanema telefoni numbriga. Ma olen nõus jooksma telefoniga kui üldse mitte jooksma. Võib-olla see aga nii lihtne ei ole.
Ma ei tea, miks väga paljud päevakulised igasugustest võistlustest eemale hoiavad, samal ajal kui igasugused jalutajad rahulikult rogaine külastavad. Põhimõtteliselt ei erine ju osalemine o-võistlusel eriti päevakul osalemisest kui mõnede tehniliste korralduslike aspektide poolest. Aga ma ise pelgan endiselt näiteks EMVdele end kirja panna. See on mingi psühholoogiline. Tundub ikka naeruväärne ennast MEISTRIvõistlustele kirja panna kui MEISTRI ja enda vahel kursitik haigutab.
O-üritused ei paista väljaspool ringkonda absoluutselt välja. Kas peakski? Kas ma tean tennistide tegemisest rohkem kui ratsutajate või golfarite omast. Ilmselt ma muidugi ei lähe x tennise võistlusele kuigi olen reketit käes hoidnud ja suudan palli üle võrgu lüüa. Ilmselt ma ei kipu 18PARiga golfi väljakule võistlema kui greencard on äsja kätte saadud. Trikk on kuskil seal, kus ala võimalikkus üldse inimeseni jõuab. Ja need on ilmsesti päevakud, kus saab rahulikult nokitseda ja proovida ning siis kas jäädakse või mitte. Ja kui jäädakse, siis jõuatakse tasapisi ka võistluse moodi üritusele. Päevakuni aga jõutakse endiselt läbi isiklike kontaktide. Teine alternatiiv alani jõudmiseks on ilmselt mingi mega aastaüritse olemasolu, mille nimel pingutama nõustutakse, n Tartu Maratonile päris ilma suuska proovimata ei tihka minna, aga üritusel on maine ja fiiling. Soomlaste Jukola on vist midagi sarnast. Sügisjooks tapab reklaamiga.
Kas ala devalveeruks ja hing võistlustest kaoks kui üritusi korraldaks mõni Stamina taoline spordiürituste korraldamise firma.
Tegelikult on muidugi super, et on need päevakud ja on need üritused. Tänud teile kõigile, kes te nende toimumisse tükikese endast olete jätnud!
Isiklikud ARENGUD
Lihtsalt enneolematud tulemused, kui uskuda EOLi pingerivi (ma sellele skeemile ei üritagi pihta saada, mida seal kokku kalkuleerutakse). 5 paremat võistlust:
1. Suvejooksu 1. päev, eelviimane (N35) ja kaotus esimesele 24 minutit :)
2. Tallinna MV öises, (N21) 5 startijat veel selja taga ja kaotus 29 minutit :))
3. Tallinna MV lühi, (N21) 2 lõpetajat seljataga ja kaotus 27 minutit :)))
4. 100KP, (N35) 3 lõpetajat seljataga ja 54 minutit :))))
5. Suunto 1. päev, eelviimane kaotades 57 minutit :)))))
Tulemuse mõttes oli Tallinna öine parima enesetunde põhjustaja ning tegelikult ei läinud Jüriöö ka enda kohta väga aia taha.Veel paar aastat tagasi kartsin ööd nagu vanapagan välku. Aga Tarmakute kevadised öökud on aidanud müüti murda.
Neljapäevakute "saavutused" tekitavad natuke rohkem mulje arenemise võimalikkusest. Jooksin seal küll N35 rada, aga see langes kõigil kordadel, kus käisin, kokku N21Bga. Hea võrrelda ning keskmiselt on välja siblitud aeg N21B klassi esimesse poolde. Mõned aastad tagasi olin N21Bs ikka viimase viie seas. Päevaku kaotused muidugi nii kosmilised polegi, parim mida suutnud olen, on kaotus Marjele vaid 13 minutit Männikul :)
Kui arvestada, et Tartu maraton õnnestus läbida kolmveerand tundi kiiremini kui tunamullu ja Sügisjooksu 10km sai läbi 13 minutit kiiremini kui tunamullu, siis järeldus - vanast peast läheb igaüks hulluks omamoodi.
Aga mitte numbrid ei ole olulised. Maagia peitub neis punastest rõngastes kaardil, mis maastikul kummaliselt sebima sunnivad.
Comments