Jäljed lumes

Reedene talvemuinasjutt oli laupäevaks muutunud tavaliseks novembriks. Meri ja taevas etendasid kõikjale tungivaid halltoone kui Maarjamäel laguneva memoriaalkompleksi serva parkisin. Seal tuleb olla ettevaatlik, et mõne allakukkuva disainelemendiga pähe ei lajatata, too atraktsioon pidavat järjekindlalt pudenema ja sõrenema. Suuremat hallust aitas peita maapinda kattev valge lumi.
Tänase stiili nimi "mäekuningas" lubas mitmekordset Lasnamäe nõlval turnimist. Ja eks ta rohkem mägironimiseks osutuski kui et orienteerumiseks, sest eesminejate poolt lumme tallatud jäljed juhatasid teed, aga libedal mäel tuli ikka iseenda rammuga hakkama saada.

Algus läks raskelt, keha ei võtnud vedu kui teda mööda lund sumama sunniti, hingeldama ajas. Kuniks viienda(52) punkti poole mööda Künnapuu tänavat pikemalt kulgedes hingamise korda sain. Ja siis hakkas pihta - pae kalda alla ja paekalda üleval, ja jälle all ja ... Täiendavat põnevust lisasid mahalangenud lumised lehed. Ega ei võinudki teada, mis lume all tegelikult veel varjus on - lehtedest enamgi libedam oli nõlvale pillutud sodi. Sain nõlval veeremisega hakkama kuni enne 13. (48) punkti siledal maal, mätaste vahel taas hüppeliigese ära tõmbasin. Esiotsa oli nii valus, et liikumisest ei tahtnud mõeldagi. Räme. Kas see hakkabki nüüd nii kahenädalaste vahedega olema. Mulle juba tundus, et peaaegu paranenud. Võtsin ennast kokku, sest olin sunnitud taas ühe järsakust laskumise ette võtma. Valus oli, aga liikuda kannatas.

Ja siis kui lõpp tundus juba ligidal olevat, veel üks turnimine üles ja alla. Punkt 43 - kollase toru punkt. Alt vaadates kohe siin samas, aga tegelikult eriti vastikult lehtedest ja porist libedat kiviklibu mööda üles. Kollane toru päästjaks punktini, tea mida nad seal sedasi veavad, gaasi äkki. Igatahes rabasin ühe käega torust ja teisega püüdsin tuge maapinnal leiduvast saada. Märjad nahkindad haakisid päris hästi. Punktini jõudnud, ei hakanud alla sama rada pidi libistama, tundus liiga õudne. Venitasin ennast toru kaasabil ülesse ääre peale ja tulin mööda kergliiklusteed suure kaarega alla, jalale ka kindlam. Nüüd oli tõesti vaid õige natuke siblimist näituse platsi nõlva all ja üleval ning  piduliku lõpuga kaunist Orlovi lossi trepist alla finishisse.

Teisi orienteerujaid kohtas täna hõredalt, aga need üksikud kellega kokku sattusin, olid eranditult muhedalt sõbralikud - kes ulatas kompostrit ligemele, kes hoiatas karmi libeduse eest, kes niisama tervitas, kes aitas finishis kuuma teed välja valada. Cool. Kui oma hulluses päris üksi ei pea viibima.