Muundumised
Pühapäeva pärastlõunane rammestus valitseb Zazibea pesakonna üle. Pooled põõnutavad, pooled on arvutiekraani külge magnetiseerunud. Korteris valitseb vaikus, ainult ülemise korruse rahva põnts-põntsud kostavad. Akna taga on november. Täielik. Lörts. Tuul. Pime.
Et läheks viskaks pargis paar tiiru. Selleks tuleb ennast kuidagi rammestusest välja kangutada. Kangutan. Astun välja. Võehhh. Kas ma normaalne olen või?
Aga nüüd ei ole muud teha kui silgata. Teen oma traditsioonilised kolm ringi. Esimene ring kulub hingamise paika saamiseks - jahedaga püüdlikult läbi nina hingates, on tükk tegu enne kui normaalne rütm käes.
Teine ring on mõnus. Hingamine piina enam ei valmista, jalad toimivad, selg tunda ei anna. Aega ümbrust ja inimesi märgata. Pargi tagumises servas näib esiotsa, et keegi on tamme alla õueküünlad sättinud, et mingi riitus siin või. Siis taipan, et pargirahvas on hoopis ühe jändrikuma ja vanema tamme ära valgustanud. Valgusvihkudes peegeldav lörts ning selgelt väljajoonistuv kõverik raagus tamm on üldise pori ja pimeduse taustal päris ootamatu ja omapärane.
Kolmanda ringi lõpp hakkab juba piina valmistama. Õige pisikene tõus ja tuul lumeräitsakaid näkku pildumas pressin ennast läbi saju tagasi kodupoole.
Kodus valitseb endiselt unenohin ja arvutisurin. Mind valdab aga hoopis üks teine rammestus. Õhetav nägu, veidi tuikavad jalad. Kuum dušš. Tass sidruniga kuuma teed ja pühapäev oma lõpu poole põgenemas.
Et mis sel o-tegemistega pistmist oleks? Ah, ega ei olegi. Püüan niisama keha ja vaimu üleval hoida. Enne ma kondan pimedas lörtsises tuulises pargis kui et tolmustes, saastastes, hordidest higistes trennisaalides. Need ajavad ainult köha peale.
Aga suve (on selline asi olemas) peale tagasi mõeldes tundub, et kõige mõnusamad päevakud olid ikkagi Rõõsal. Mets ruulib seal täiega ja radadel polnud ka viga. Ja Kolga-Aabla rada oli ka üks huvitavamaid. Samblapõllu oli lihtsalt ülinunnu või ütleme, et nummi. Ja Männiku S suutis üllatada nii raja kui maastikuga. Saustinõmmed olid ka päris huvitavad raja poolest. Paluküla ja Paunküla keskused olid mõnusad. Türisalu sürr maastik tekitas elevust. Jõelähtme ekstreemid on ka ajju sööbinud. Keila-Joa ja Vääna-Jõesuu oma tuntud linnalähedases mustikaheaduses. Päevakute väliselt meenuvad Suvejooksu väga head rajad ja Tallinna MV Ülemiste põnev rada. Jukolast rääkimata.
Et läheks viskaks pargis paar tiiru. Selleks tuleb ennast kuidagi rammestusest välja kangutada. Kangutan. Astun välja. Võehhh. Kas ma normaalne olen või?
Aga nüüd ei ole muud teha kui silgata. Teen oma traditsioonilised kolm ringi. Esimene ring kulub hingamise paika saamiseks - jahedaga püüdlikult läbi nina hingates, on tükk tegu enne kui normaalne rütm käes.
Teine ring on mõnus. Hingamine piina enam ei valmista, jalad toimivad, selg tunda ei anna. Aega ümbrust ja inimesi märgata. Pargi tagumises servas näib esiotsa, et keegi on tamme alla õueküünlad sättinud, et mingi riitus siin või. Siis taipan, et pargirahvas on hoopis ühe jändrikuma ja vanema tamme ära valgustanud. Valgusvihkudes peegeldav lörts ning selgelt väljajoonistuv kõverik raagus tamm on üldise pori ja pimeduse taustal päris ootamatu ja omapärane.
Kolmanda ringi lõpp hakkab juba piina valmistama. Õige pisikene tõus ja tuul lumeräitsakaid näkku pildumas pressin ennast läbi saju tagasi kodupoole.
Kodus valitseb endiselt unenohin ja arvutisurin. Mind valdab aga hoopis üks teine rammestus. Õhetav nägu, veidi tuikavad jalad. Kuum dušš. Tass sidruniga kuuma teed ja pühapäev oma lõpu poole põgenemas.
Et mis sel o-tegemistega pistmist oleks? Ah, ega ei olegi. Püüan niisama keha ja vaimu üleval hoida. Enne ma kondan pimedas lörtsises tuulises pargis kui et tolmustes, saastastes, hordidest higistes trennisaalides. Need ajavad ainult köha peale.
Aga suve (on selline asi olemas) peale tagasi mõeldes tundub, et kõige mõnusamad päevakud olid ikkagi Rõõsal. Mets ruulib seal täiega ja radadel polnud ka viga. Ja Kolga-Aabla rada oli ka üks huvitavamaid. Samblapõllu oli lihtsalt ülinunnu või ütleme, et nummi. Ja Männiku S suutis üllatada nii raja kui maastikuga. Saustinõmmed olid ka päris huvitavad raja poolest. Paluküla ja Paunküla keskused olid mõnusad. Türisalu sürr maastik tekitas elevust. Jõelähtme ekstreemid on ka ajju sööbinud. Keila-Joa ja Vääna-Jõesuu oma tuntud linnalähedases mustikaheaduses. Päevakute väliselt meenuvad Suvejooksu väga head rajad ja Tallinna MV Ülemiste põnev rada. Jukolast rääkimata.
Comments