Hingedeaegsed mäluharjutused Kadriorus

Kolmanda novembri hommik oli Zazibea kodusesse e-postkasti toonud meeldetuletava sõnumi hää sõbra Risto A poolt, et just täna on võimalus virgutusjooksuks "aias". Olin seda võimalust ülejäänud pesakonnale juba kunagi sügise hakul tutvustanud, kuid tänaseks olid nad osanud kõik kodust jalga lasta, kes maale, kes sirgelduskursustele.

Ajasin ennast kella ühe ajal kohvilaua ja ajalehehunniku tagant sirgu ning läksin aknast kiikama, kas ilm on tõesti see, mis ta räägitakse olevat. Ja mis ma näen - mh, Triina jookseb maja taga. Olgu, olgu. Kraamisin sportliku talvevarustuse kapist välja, toppisin selga ja silkasin starti, uue mänguväljaku kõrvale. Ilm oli. Klassikaline november. Lumi sadas, aga maha ei jäänud suurt midagi peale vee. Pargis ainult KUMU-sse kulgejad. Mänguväljak täiesti tühi, ilusa ilmaga on nädalavahetusel atraktsioonidel järjekorrad.
Mänguväljak AD 2005

Aga ega SK Tallinna Kompassi pakutu ei ole mingi lihtne orienteerumine. Seekord tuli joosta peast. Ja kui ma ennast juba lörtsu kätte korra olin ajanud, ega ma siis ei hakanud ometi mingit kribu rada võtma - läksin täispika peale. Õppisin stardis 9 esimest punkti pähe ja asusin teele.

Alustuseks kurss lossi eest läbi, lossiaia nurgast limneamere astangust üles, läbi tammesalu, kus on väidetavalt pargi kõige puhtam õhk, otse Ringtee keskele jääva radade risti poole ülemisel terrassil - natuke enne risti peaks tulema üks kivi ja kuskil seal mahamurdunud tamme tüve juures. Leitud.
Limneamere astang


Järgmiseks suund otse läbi ringi, Mäekalda ja Kuristiku tänava vahelise teelõigu ääres oleva Lasnamäe paekalda poole. Kuskil seal Lauluväljaku poolses servas enne kui ring kaarduma hakkab, astangu jalamil. Paistab. Käes.

Nii-nii, kolmas punkt on Kaarna allee ja Vene muuseumi (endine vene kool, endine logopeediline kool, kunagine sitsivabrik) vahel, enne Koidula tänavale jõudmist, kuskil seal, kus maapind oluliselt tõusma hakkab. Lähen mööda Ringteed, Peetri maja eest läbi, diagonaalis läbi Apollo pargi, rosaariumi juurest alla. See punkt ka käes.

Neljas punkt peaks olema seal, kus rada Musta Luige juurde keerab, natuke enne seda on üleskaevatud 18. sajandi aegsed kanalid ja üle kanalite kujundatud sillakeste jäänused. Kulgen otse diagonaalis mööda vanast mänguväljakust ja majast(endine lossipersonali elumaja), mille najal tavatsevad tänapäeval asotsiaalid päiksepaistel vedelikke tarbida. Üle Weizenbergi tänava ja diagonaalis läbi Alumise aia, mille suhtes Kuuskemaa&pargi rahvas leiab, et Alumine aed tuleb taastada sama baroksena nagu praegu on Ülemine aed, aga muu kodanikkond leiab, et hirmus lahe varjuline pargi osa on. Tegelikult tehti 30-ndate teises pooles, kui Kadrioru parki Presidendi loss rajati ja Luigetiigi ümbrust korrastati ning praeguse mänguväljaku kohale Lastepark rajati ja üleüldist Rahvaparki loodi, karuteene sellega, et Alumine aed istutati tihedalt täis suhteliselt läbimõtlemata pärnu, vahtraid, kastaneid. Pargitehnilises mõttes on see üks mõttetu puude soga, aga looduslikult on omamoodi põnev seal suurte pargipuude all. Puud on aga nii tihedalt, et päikest läbi ei lase, muru ei kasva, õhk ei ventileeru ja puud seenetavad.
Alumine aed nov 2004


Viienda punkti järgi tuleb minna Ringtee äärde kõige tagumisse tumedamasse soppi, selle kivi juurde, kus talvel suusarada alla keerab. Põrutan Mere alleele, sealt paremale rajakesele, mille ääres vanasti Smuul koos varesega jalga puhkas ja umbes sealt natuke enne Smuuli istumispaika üles. Punkt paistab.
Ülemine terass märtsis 2005


Kuues ja KUMU. Vähemalt nii jätsin endale meelde. Diagonaalis Ringteest läbi, suund Peetri majakese peale. Sealt mööda KUMU-sse minevat kaarteed peaaegu KUMU ukseni, aga natuke enne KUMU ja selle maja aia vahelt üles, mille omaniku kindlameelsuse tõttu KUMU 25 meetrit Pirita poole astangu sisse raiuti. Selles aias elava muldvana koera käest olen korra hammustada ka saanud. Kui ma praegu KUMU kohvikus istuks ja aknast mingeid hulle näeksin, kes järsakust libeda lume peal üles rühivad, kutsuksin ilmselt politsei. Võib-olla oleks pidanud ikka ringiga teiselt poolt tänava otsast üles minema. Kaardi järgi seda miski nagu ei keelaks, samas on see vahe säherdune haljasatud muruga ala. Aga üks tüüp ronis ees :) Punkti tähis paistis ja ainuke vaev oli veel libedatest paeservadest konti murdmata üle ronida.

Nüüd ülemist serva pidi seitsmenda punkti poole. Läksin päris Laagna tee äärde, seal on sissetallatud rada. Jooksin mööda serva kuni Mäekalda ja Koidula tänava otsani, kus kurvi seest tuleb alla sissetallatud rada. Kui nüüd mõni naaber juhtus välja vaatama, siis ilmselt ei olnud neil muud tõdemust, kui et naabrimutt on päris hulluks läinud, vahi kus jooksma läinud. Aga ehk nii koleda ilmaga keegi aknast välja ei vahtinud. Laskusin alla ja silkasin ülemiste tenniseväljakute aia nurgani, kus sai läbitud ka seitsmes punkt.
Ülemiste tenniseväljakute ümbrus, oktoober 2004

Kaheksas on jääkeldri taga oleva gaasikatlamaja korstna küljes ilmselt. Jälle Vene muuseumi ja Kaarna allee vahelt, kiviktaimla lillepeenardest ilma tallumata üle ja korsten koos punktiga käes.

Katlamaja juurest siirdusin üheksanda poole, mis pidi olema nüüd kas Pargi muuseumi või selle tühja asotsiaalide maja või selle vahepealse kolmanda hoone siinpoolses küljes. Täpselt ei mäletanud enam millise maja taga just. Liigun majade kolmiku poole ja ei näe punkti, aga siis jõudes kohakuti puuga, mille küljes SI-mulk, on ka see punkt fikseeritud.

Ja nüüd on vaja viimased viis punkti ka meelde jätta. Kaardilaua juures pajatab keegi, kuidas ta Ringtee ääres olevat punast prügikasti KP tähiseks oli eemalt pidanud. Aga tolle asukoht oli punkti suhtes veidi eksitav olnud. Ma ei saanud muidugi mainimata jätta, et see on see koerajunnide oma. Ja jätsin ütlemata, et kui ma eelmine nädal oma väiksema poisiga pargis rattaga sõitsin, siis ta mängis, et need punased koerajunni kastid on tema mootorrata bensiini tanklad.

Aga katsuks siis need viis punkti ka läbida. Üheksas on lossi ümber oleva Alumist aeda poolitava aia alumises tagumises nurgas. Lihtne - kaardilaua juurest otse mööda aia serva kohale.

Kümnes punkt on seal, kus vanasti oli mingi arusaamatu peldiku hoone. Ilmselt sai pargirahvas ka ise aru, et seda hoonet ei kipu pargikülastajad eesmärgi päraselt kasutama ja see lammutati mõned aastad tagasi ära. Punkti poole läks mu tee otse üle alumise terassi, mööda Mere alleed Russalka suunas kuni õigest harust Kirde tiigi poole ja siis hopsti sealt punkti juurest läbi.
Alumine terrass 2004 detsembris


Üheteiskümnes punkt - läksin Kirde tiigi poole ja sealt Väikse Hundikuristiku kõrvalt treppi mööda üles, üle Ringtee, üle Kadri tee ja nüüd kuskil siin kraavide rägas peab punkt olema. Natuke ringivahtimist ja leitud seegi.
Ülemine terrass 2004 aasta oktoobris


Edasi tuleb jõuda taas Apollo platsile, siis endisele Kontsertiväljakule ja seal kunagist kõlakoda tähistava võreaia taha. Võhm hakkas selleks ajaks otsa saama ja juba mitu punktivahet läks rohkem kiirkõnnil, eriti igasugused otse lõikamised mööda lumelörtsist pehmet lehtedega kaetud puisniitusid. Läksin Presidendilossi eest läbi. Kiikasin korra sõdurpoiste poole, kes kivistunult maja ees seisid ja mõtlesin, tea kas siin lossi ees veel pikalt enam liduda saabki, ähvardavad mingit turvaaeda ümber Presidendilossi rajama hakata. See on niigi baroksete tradistioonide vastaselt ümbritsetud juba osalt 2,5 m kõrguse kivimüüriga. Lehvitasin möödudes mõttes Apollo kujule, kes pärit Alatskivi mõisast ja sain eelviimase punkti kõlakoja kohalt kätte.


Jäänud oli veel viimane, Vene muuseumi ees oleva aiast alles jäänud postide rea nurgas, kuskil selle kännu juures, mille otsas pisemale poisile on ikka hüpata meeldinud. Lahkun Kontsertiväljakult läbi paar suve tagasi istutatud puuderivi, mille iga puu küljes on lipik mõne Euroopa linnaga, Vene muuseumi hoone eest läbi, aia nurka. KP piiksutatud ja nüüd veel vaid mäest alla, ümber mänguväljaku nurga finišisse.
Vene muuseumi aianurgas 2 aastat tagasi

Väga fun üritus oli. Pargis tuli vastu teisi mälutajaid, kes ei saanud mööda joostes jätta hüüatamata "väga huvitav!" või lihtsalt kõrvuni naerul suuga omasugustest mööduda. Peaks teinekord päris mälu-orienteerumist ka proovima. Ega see ju päris aus teiste suhtes polnud. Aga arvestades tulemust, kus ma osutusin ainukeseks nais pika distantsi läbijaks, siis vahet pole. Hoopis teistsugune jooksutrajektoor vahelduseks. Tavaliselt uhan mööda Ringteed kombineerides mõne harurajaga. Pärats rogaini on seda vaid korra juhtunud ning see andis täna ka päris kõvastu tunda. Peab ikka tihedamini ennast välja vedima vist. Aga täna oli vähemalt põnev, niisama tiirutamine on ju veidi nürivõitu.