Männikul suunatud valikuid tegemas

Õigupoolest oli Männikule sattumine rohkem sellepärast, et saada kätte eelmise korra kaart. Aga võta näpust!

Ja nii püüdsin siis hoopis aru saada seekordsest harjutusülesandest. Kuigi pikk rada tundus ahvatlev, siis keskmise raja piirang, olla tagasi 35 minuti pärast, näis sobivam ülejäänud päeva sisse plaanitud toimetusi ja minu üldist võimekust silmas pidades.

Stardist lahkudes oli küll kindel plaan alustuseks punkt 31 läbida, kuid krossiratturite eest põigeldes ja põgenedes tuvastasin ennast hoopis punktis 43. Mis meetodiga mul nii õnnestus, jääb siiani tabamata.

Aga õnneks ei olnud täna õieti vahet, millisest punktist alustada ja kuna 43 oli kohustliku suunaosa punkt, siis tolle suuna osa päripäeva ette võtsingi. Pisut heitunud oma niivõrd kipakast orienteerumisest mõtisklesin ringi läbides, et kui sellega hakkama saanud olen, siis siirdun tagasi, üritades vähemalt 33-gi tabada.

Suunasosa punktid läksid aga juba oluliselt ladusamalt ja nii oli veerand tundi aega ülejäänud punkte noppida. Lõpetades kohustusliku kava 48 juures, tundus vabakava alustades kõige ligemal 37, mida püüdma minna. Edasi leidsin, et jõuan ka 49-st läbi. Miks ma näiteks 50-sse ei läinud? Vaatasin lihtsalt mööda, tundus liiga kaugel olevat, kuigi nibin-nabin vast oleks jõudnud ka arvestades, et mul lõpuks 7 minutit varu aega jäi. 33 sai ikka läbitud, kuigi ma punkti poole tormeldes klassikalisse lõksu langesin - mingi turritav traadiots tõmbas käpuli. Ja siis krossitajate vahelt tagasi finišisse.

Ilm ei olnud seekord sootuks nii jube kui nädal tagasi. Lörtsi kaela ei sadanud, vaid tuul oli lageda stardi-finiši ala juures parajalt vali, sooja kuskil 4 kraadi kandis. Paras tuulutus muidu kohati rutiinseks kiskuvate novembriste laupäeva-argisekelduste seas.

Aga kas ma tõesti pean järgmine nädal uuesti ajuharjutusi tegema minema, et Kadrioru kaarti kätte saada :-p. Ähvardus peegelpildis kaardi järgi silgata ajab mul juba sellele praegu mõeldes aju kummuli.