Samblapõllu

Samblapõllu on Zazibea jaoks lemmik maastik, lihtsalt hullult meeldib see kant, oskamata päris täpselt põhjendada, miks.

Auto sai täna paksult erinevaid orienteerujaid täis. Näiteks oli mul õnnestunud metsa meelitada taaskord oma vanem poiss, kelle ma olin omakorda sundinud metsa meelitama oma sõbra, kellega nad alguses olid plaaninud jõusaali minna. No kesse nii hea ilmaga jõusaalis kuivab. Ja saigi jälle hoopis üks orienteeruja juurde registreeritud. Ja siis veel hää tuttav oma kaasaga, keda tegelikult ka juba rohkem nagu kolm isikut kokku. Anyway, piisavalt segane seltskond, kellega üks autosõit metsa ja tagasi ette võtta.

Sambapõllu veerel võttis meid vastu mõnus päikseline suveilm, ei jälgegi eilsest lõputust vihmapladinast ning enne kui oma o-jalanõud jalga sain, oli ülejäänud autotäis juba sambla vahele laili pudenenud.

Sain stardist kaardi, keerasin soki õigeks ja silkasin esimese 1(33) suunas minema. Lugesin teerajast alates samme ja arvasin ennast kohal olevat, aga tollel lamedal künkal punkti ei paistnud. Kohtasin õige mitut tuttavat seal künka kammimise käigus, aga ei miskit. Täiesti nõutuks võttis. Pealegi oli seal teisi sama tarku veel. Aga niipalju olid nad targemad, et kadusid sellelt libalapikult künkalt enne kui mina. Kui ma ennast juba piisavalt tobedalt teistkordsel künka kammimisel tundsin, siis otsustasin lahendada probleemi sotsioloogilise vaatluse teel. No tuligi õiges suunas üks patsiga tütarlaps ja liikus enesekindlalt sellest künkast mööda. Siirdusin hiljukesi järgi. Ja muidugi! Eks ole! See mida mina pidasin teerajaks oli alles siht. Millegipärast olin arvanud, et kaardile märgitud siht on kindlasti väga raskesti hoomatav ja nii sissesõidetud asi saab olla ainult teerada, aga mitte siht. Jah, ma olen ennegi näinud isikuid tobedas olukorras, aga et keegi oleks n i i mo o d i liimile läinud . . .

No olgu, äkki läheb 2(53)-ga paremini. Niipalju läks, et tuli lihtsalt jõuda nende kollaste ovaalideni ja kuna ma teadsin, mis nad loodudses on, siis väga ei heitunud kraavidest ja muudest lagedamatest laikudest, kuigi ootasin neid endale vastu tulevat sootuks varem.

3(41) suundudes oli selge, et tuleb jõuda tihedama metsani välja ja siis mööda sihti KP-i kimada. Ja kui ma siis jälle sootuks varem süngemat metsa juba endale vastu tulemas ootasin, aga toda ikka ei tulnud, siis kargas mulle lõpuks pähe, miks ma oma sammude lugemisega nii alt sain minna. Juba kodulehel oli mainitud ju 1:15 000 mõõtkava. Oli seda siis tarvis. Kummalisel kombel pole sel hoojal kordagi veel sellise mõõtkavaga jooksnud, pigem on kaart paar korda 1:7500 isegi olnud. Igatahes on see vahemaade tunnetusele tugeva jälje jätnud. Terve trassi pidin endale pidevalt meelde tuletama - ära veel looda, mine veel edasi ja mine veel natuke. Ei tea, põnevuse mõttes võiks ju vahel ka näiteks 1:13567 mõõtkavas kaardi teha. Mida see õieti muudaks?

Kaardi mõõtkava hoomamine aitas järgmiseid punkte mõnevõrra kiiremini leida. Nii tulid 4(40) ja 5(42) ilusti kätte. 6(44) otsides sumasin jupp aega mööda kaldajärsakut, võtsin 43-e, märkasin õnneks, et pole minu number ja rühkisin edasi ja peaaegu, et oleks tahtnud tagasi minna, ikka liiga pikk tundus tee eelmisest punktist, aga sundisin ennast seda mitte tegema ja näe käes lõpuks.

7(45) jaoks sumasin kohe kuuenda juurest kaldast üles ja sain ülevalt rajalt jõnksule ilusti pihta. 8(56) kaarega mööda radasid, aga käes. Seevastu 9(57) oli mingi eriline aukude ja teede sasipundar. Teel sinna õnnestus vähemalt kolmele inimesele teed ja asukohta näidata. Aga ise mõtlesin seal keset auke ja sihti ka jupp aega kuni õigesse keerasin. Veidi koba ikka kuidagi oli. Ei aidanud ka see, et sihi peal seistes meenus mõne aasta tagune rogain, kui täpselt sama sihti mööda sai kulgetud. Vahel on üpris veider, kui mingis suvalises muhkude ja lohkude rägas adud, et siin ma olen juba olnud, isegi KP asukoht meenub.

10(58) -sse minekul ei kahelnud ma selles, et tuleb mööda sihti üle Kalme oja hüpata ja siis tabada see s-orvand. Sammude lugemine hakkas juba välja tulema. Õige orvandi leidmine seekord suurt segadust ei tekitanud. Ja jälle üle ürgse oja stoiliste sõnajalgade vahelt teisele poole oja - 11(59). Ning ikka ma hakkasin säherdust kolmiklohku varem ootama - ei harju selle poolteist mõõdistikuga - maastikuga oli täna klapp parem kui kaardiga.

Tagasi läbi sõnajalgade, kaldast üles ja otse 12(60)-sse. Viimane 13(61) üle liivavälja sihiotsale ja koos rändavate massidega finishisse. Eemalt paistis algul, et finishisse on järjekord tekkinud, aga nood olid SI mahalugejad, kes finishikoridori saba moodustanud olid. Igatahes andis sabatamine võimaluse veel mõnda tuttavat kohata.

Poisid olid metsast väljas ja lubasid augustis jälle tulla. No saab näha. Ülejäänud autoseltskond arvas, et septembris on nad siis juba kolmekesi nöörirajal. No saab näha.

Igatahes sammalt oli, mitmesugust ja erikujulist, põldude viisi.