Kolga-Aabla

Zazibea on oma eksirännakutest Kolga kandi metsades ja soodes suhteliselt kapsas ning andes hinnangut oma tänasele sooritusele, siis võiks ka öelda, et täielik kaalikas.

Tegelikult oli kõik kokku muidugi mõõdukalt mõnus. Kui tee esimesse punkti 1(33) kulges suhteliselt risust metsaalust pidi, kusjuures KP leidmine ise ei tekitanud mingit erilist emotsiooni, siis edasiste punktide otsingul kihas metsaalune pisikestest sinililladest pärlitest. Kohati oli mustikaid nii tihedalt, et oli täiesti vältimatu neil otsas tammuda. Sama vältimatu oli sodiks tammumata marju põske pista.

Kui rääkida veel punktide leidmisest, siis 2(35) ja 3(54) olid seal, kus ma oletasin neid olevat. Küll aga tekkis vähemalt umbes viieminutiline lisatutvus raba taimestiku ja pinnavormidega 4(38) kandis. Suutsin tollest kraavide kombinatsioonist mööda kõndida ja kuskil kaardi serva läheduses, et lausa mitte kahtlustada kaardist väljas käimist, tundus olevat ilmselge, et tuleb minna tagasi oosi servale ja uuesti alustada, aga tagasiteel tekkis mingi kummaline äratundmine, kus ma tegelikult olen ja marssisin lihtalt otse kraavi nurka. Hämmastas pigem, et seal kaardi serval kõlkus ja jäi pärast mind kõlkuma veel oma kümmekond orienteerujat, võib-olla seal sinise joone taga oli üks teine KP.

Siis läks kõik jällegi ladusalt. Punktidest tuli lihtsalt läbi minna - 5(39)-6(40)-7(41)-8(42) ja nad enda SI-kaardile piiksutada. Muidugi tuli vahepeal ennast ka mustikameres turgutada täiendava põskepistmisega.

8-ndast lahkudes ei olnud kahtlust, et pikal etapil tuleb murda sihile, siis ära tunda ristuv siht, mis muutub kraaviks ja olengi kohal. Njah. Sihile murdsin välja, aga lasknud eksitada end liigselt rohelisemast tihedamast metsaservast, sattusin seda serva mööda liikudes liiga kaugele ristuvast sihikohast. Tuterdasin mööda sihti, kuni järgi jõudis üks mu kaasorienteeruv sugulane, kes esitas küsimuse, et kas ma tean, kus ma olen. Pakkusin, et sihil. Ta arvas, et seda küll, aga mis ma siin teen. Püüan ristuvat sihti tabada. Seda temagi, aga vist ei ole väga tabatav ja kus me tegelikult olla võiksime. Kesest sihti paiknes suurem kivi, tuvastasin selle ka kaardilt täpselt keset sihti laiutamas. Järelikult. Peab tulema ristuv kraav. Tuligi. Aga hajus täiesti suvaliseks loduks ja minus tekkisid sügavad kahtlused, et selle sulla-mulla järgi ma küll kuhugile välja ei jõua. Läksin sihile tagasi ja otsustasin, et liigun edasi ainult mööda sihte. Ühel sihil kohtasin kodanikku, kes püüdis samuti aru saada, kaugel ta olla võiks. Tal oli kaart kokku murtud ja siht, millel me viibisime, oli tal murtud osa allpool. Keerasin tal kaardi õigeks ja näitasin täpselt, kus, aga ta väga ei usknud mind. Hakkas aga ikka muga samas suunas liikuma. Jõudsin lõpukus kraavini välja ja siis ei olnud muud kui kraavi mööda kohale. Koht ise oli küll säherdune ümberläinud kuuskede räga ning pikaliolevate kuuskede juurepallid varjasid ka suuremad kivid. Sammude lugemine aitas ja 9(52) ka pärast pooletunnist müttamist mööda sihte ja kraave sai 52 fikseeritud.

10(53) otse lõunasse. Punkt pärast järjekordset risus rüselemist käes. Ja viimane, veel ei tohi lasta mõtetel laiali vajuda - ikka suuna järgi ja kummalisel kombel ka see KP kergelt leitud. Nüüd vaid finishini. Mõnus. Olen väljas sellest sinisesid ja musti punktiirilisi kiiri täispikitud rohelisest.

Nagu hää sõber oma loodusvaatluste käigus välja selgitas, siis ka murakaid on kohe-kohe massiliselt valmimas.

Kuna linnast pääsemine võtab alati kauem kui tahaks, siis ka seekord, piirdus ülejäänud pesakond issi ja pisema jõnglase näol nöörirajaga. Finishisse jõudes nägin järglast, kes oli suurema kivi otsa roninud ja püüdis kellelegi endast nooremale männiokkaid sööta, repliigiga "Võta söö neid, need ajavad oksele." Arvasin, et jätku see rumal jutt, ega tüdruk pole mingine muumitroll, aga sellise teksti peale kamandas issi poisi kivi otsast alla ja pakkisime ennast tagasisõiduks autosse.

Mõnus. Mustikad. Mahe tuuleõhk. Muhe päikesepaiste. Megasuur suvi ise. Sammal.

Mõned järgnevad nädalad jääb orienteerumine kohaliku tähtsusega metsades nüüd küll vahele. Lähme kaeme pesakonnaga, mida annab Normandias ja Britannias ära teha. Ja orienteeruda laseme sensuaalse häälega ingliskeelsel naisel, või ka mehel, või hoopis prantsusekeelsel naisel või itaaliakeelsel mehel. Las nemad siis ütlevad, kas Normandia jääb Stockholmist vasakule või paremale või ümbernurga. Muidugi on mul ikka paar Michlini pabertellist ka varutud, neid eurooplasi ei või ju kunagi teada.

Comments

Popular Posts