Aegviidus aega viitmas

... või veetmas.

Ilm on juba mitmendat-setmendat päeva selline ideaalne puhkuse ilm: öökapile kogunenud läbilugemist ootava kirjanduse hunnik on viimastel päevadel jõudsalt kahanemas. Tuul klobistab oksi vastu plekkkatust ja vihma krõbistab küll jämedamat, küll peenemat, küll edelakaarest küll kõikidest ülejäänud kaartest vastu aknaid.

Aga, et Zazibeas ja tema pesakondsetes ikka kõik kaunilt tasakaalus oleks, siis tuleb suurema portsu vaimutoidu vahele katsuda ka füüsilisi hõrgutisi hankida. Ja eks Aegviidu seda vast ikka pakkuda suudab. Maastik täis o-ahvatlusi.

Starti jõudsime suhteliselt hilja - auto va sindrimas neelab piduriõli hädapärast natuke rohkem kui tarvis ja otsustasime, et põleva piduritulega nii pikka(!) sõitu ette ei võta. Üldse hakkab sõiduriist tasapisi sellist Landroverlikku olemust võtma - lisaks kriimus ja mõlkis numbrimärgile koguneb pagasnikusse kahtlase sisuga nätsikuid, järgmiseks soetan ilmselt mutrivõtmete komplekti ja mõned trossid.

Aga metsas siis... Mõned orienteerujad olid siiski veel tulnud. Enamus hakkas küll juba nagu lahkuma. Tõsi, nii hõredat päevakut polegi vist varem sel hooajal olnud. Kohtasin oma trassi läbimise ajal, mida seekord pea poolteist tundi kogunes, vast umbes kümmet inimest. Neist pooled ristuvatel teedel sehkendavad jalgratturid ja ülejäänud pool mingites x-suundades kulgevad jooksjad. KP-des mitte kedagi. Täiesti veider, neljapäevakutel võib vahel juhtuda, et kahe KP vahel satudki üksi mõnda aega metsas olema, aga KP lähedusse jõudmise reedab seal ümber kügelev inimparv.

Kõige süngemal hetkel - teel üle Sibisaare (no nii on kaardi peal ühe künka, mitte mäe, kohta üles tähendatud) - kui finiši sulgemiseni oli veel jäänud napp 15 minutit, ümberringi pikkade kuuskede padrik, läheduses ei teeradu ega lohasid, lähenev uus vihmapilv olukorda veelgi tumedamaks tegemas, peljates et nüüd saavad ettejuhtuvad elusolendid küll veel ainult põdrad olla ning tegelikult mõnevõrra kõhegi oli, kostus eemalt väääga tuttav hääl: " Näe, ma polegi ainus koll siin metsas". Oehh. Ei ole võimalik. Triina oli mulle järgi jõudnud. Sibasime enam-vähem koos pea poolteist punktivahet, aga järjekordsel künkatõusul sai minu aur otsa (et mitte öelda pulss lakke hüppas) ja juba Triina kuuskede vahele kadunud oligi. Igatahes andis see kohtumine indu üritada ka viimased 4 KP-d ikka kätte leida.

Õhk metsas oli osoonist paks, hingata lausa lust. Tempo tõmbas maha liiga kõrgeks tõusev pulss või vajadus orienteeruda. Nii juhtuski, et kui 1(31) ja 2(44) suundudes mööda teerada, õigemini küll mööda suusarada joostes osoonset õhku hammustasin, siis 3(55) minnes olin ilmselt mäe(künka)haiguse saanud ja mõte sellest, et olen veidi valesti läinud jõudis teadvusse alles siis, kui kuidagi kahtlane teerist vastu tuli. Küll paigutasin silmaulatuses olevaid maastikuvorme kaardile, aga mis ei klapi, see ikka ei klapi. No ei, aega on niigi kitsilt käes. Tagasi Pukimäe otsa (oeh-ähh-oeh) ja mis sandisti see uuesti. Mäe otsas, kõikide teeharude ristumise kohas, süvenesin natuke põhjalikumalt kaarti ja kompassi ja adusin, et olin ennist umbes täpselt 2 teeharu valesti mäest alla tormanud - mööda seda rada, mille küljes on ümmargused musta punktiga rõngad. Ausalt öeldes jäi mulle lõpuni hoomamata, mis asja need peaks üldse tähistama. Kas ma oleks võinud neid objekte raja ääres märgates hulga varem reageerida oma valel teel olemisele.

Kõikidesse järgmistesse KP-sse kulgemiseks kasutasin jätkuvalt kindlapeale ringiga minekuks teeradu ja sihte kuni tolle Sibisaare taga oleva 8(33)-ni. Seal tundus teevariant juba liiga jabur olevat. Edasi jätkasin aga endist viisi, isegi 11(43)-st 12(45)-e minekul - finiši aeg oli kohe kukkumas ja eesmärgiga(lootusega) pigem saada kirja mingigi aeg kui et harjutada metsasel soostunud alal suuna järgi ei tea kuhu väljajõudmist.

Seetõttu ei olnud täna ühegi punkti leidmisega probleeme, kõik nad juhtusid olema seal, kus neid lootsin kohata, kui ainult teevalikuga hakkama said. Mõne koha peal aitasid ka lohad. Punkti ligiduses neid ikka natuke oli.

Finišis ootas mind kannatlikult teine pool koos pisipõnniga. Nad pidid ka algul ikka ennast metsa tuulutama tulema ja kassirada läbima ja natuke veel mõnesid punkte otsima, aga piirdusid peamiselt tuulutamisega, sest pooled jäid neist juba Peterburi maanteel magama ja magasid kella kaheksani välja. Ülesärgates oli tekkinud veel mitmeid maailmavalulisi probleeme ning nii nad piirdusidki metsa servas värske õhu hingamisega.

Jaa, väghade hõrgutav o-rada oli ja milline aromaatsus, ning eriti mulle meeldis see üksinduse osis. Aga nautimiseks tuleb aega võtta. Kusjuures menüüs ei ole paraku ühtegi viidet, mis aastakäigu väljalaskest too pärineb.

Comments

Popular Posts