Linnarogain 2024

Kolm päeva hiljem ofitsiaalselt alanud kevadest, siristas Linnarogain maa eri paigust kohale o-vormis rändlinnud.

Nood, leidmata eest värvilisi pesakaste, pugesid A le Coqi nimelisse suururgu ja asusid enne keskpäeva plaani pidama.

Nagu haned kõrrepõllul, otsiti kes kaheks, kes kolmeks tunniks, ümber Ülemiste järve neid kõige toitvamaid punktikohti.

Põhjamaalt oldi saabutud lausa oma tooliga. No sel juhul polnud meie mullu Soome rogainile kaasataritud aiamööbel ju sugugi ülepakutud element.

Tõsi, varasemad linnukesed, vaatasid juba enne suurrände algust hommikusöögi kõrvale, mida annaks lõunast alates teha:

Nõiaudune abimaterjal koos porgandite sõidugraafikuga suurendas võimalust ülemõtlemiseks. Jaan näiteks oli veendnud, et viis punkti on järve paigutatud. Aga ega see siin mingi iluuisutamine ei ole.

Püüdsin algatuseks pudru kõrvale seedida noid suslasõidu võimalusi, aga Jaani juba Tallinna ühistransporti ei topi. Kõik see läks tiba sudokuks kätte ja suunal Peetri-Linnuküla ei paistnud ühtegi mõistlikku liikumismoodust, ei jalgadel, ei ratastel. Kui siis linnutiivul.  Ja üldse, see pole mingi linn, see järvetagune küla. Las nende keldrid ja valgustuspostid jäävad kaeda teiseks korraks.

Nii tegime panused pigem Linnuküla tundmisele. Lasin silme alt läbi, milliste linnu nimedega  tänavad kaardisiilule võiks jääda ja püüdsin laulumeistreid silme ette manada, et kas tunneksin nad nõiaudu hajudes ära. Igaks petteks kiikasin üle, millisena virtuaalmaailm kujutab ette vinti, auli, siidisaba, pöialpoissi. Ajaviiteks käisin läbi ka tildri, kauri, hauka, meigase, nepi, talvikese, lagle ja keda kõike veel.

Hiljem selgus, et oleks pidanud käo ka üle vaatama. Millegipärast pidasin pildil kujutatud isendit mingisk kulliks. See ei põhjustanud õnneks hiljem siiski kaost tänavatel -  Käo ja Kajaka nurk tuli lihtsalt varem vastu kui Kulli ja Kajaka.

Marsruurdi kavandi koostasmiel oli gümnastikat punkti 34 linnukestega. Lähensime välistamist kasutades ja saime tänava asetuse järgi räägu ja püü. Viimast oleks lootnud pildil küll veidi matsakamas vormis kujatatuna näha, aga no eks tänavad näita. Joogipunktis jäi silma, et kiur ei ole püü. Vot sellise tänava olemasolu ei olnud varasemast teadvustanudki. Mul selge on kiur siis nüüd.

Tulles suleliste seltsist maapinnale, paistis et lisaks koduasumile on vältimatu lennata peale Nõmmele. Eks tuul näitab kaugele tiivad välja kannavad.

Alustasime kohe esimese plaanitud punkti kavast väljaviskamisega. 37 asemel siirdusime endise vineerivabriku maadele kuuske otsima. Noh 37 oli märgitud objektina 'puu'. Sihukest umbmäärast asja kohe alguses püüdma ei hakka. Olgu siis kask või kastan, aga olla lihtsalt puu ... Iga lind juba suvalise puu otsa maanduma ei hakka.

Järgnes Veerenni tühermaa servas kohe üks särtsakam vare (74). Kui Jõulujooks sätib punkti parimal juhul sellise kultuuri värava serva, siis Linnarogainil on vältimatu külastada objekti epitsentrit, turnides aknaavades ja läbides uduumbes hämaraid ruume, ja parem on et hämaraid, kobistades punkti otsida. Kaasvarehuviliste trajektoor viis kadudeta punktini ja ära. Pigem pesapaik nahkhiirtele.

Edasi laupäevane vaikelu Luite asumis (58-75-57). Pärast punkti 58 läbisime mingit kaardil markeerimata aeda läbi ettenägematu aiaaugu nagu kevadised kanad. Vast oli ikka legaalne rändetee.

Keerutasime edasi tolmu üles Kitseküla selles osas, kus kunagiste märgiliste tööstuste 'Kalev', 'Vasar', Piimakombinaat, Koperaator jm asemel on nüüd valdavalt valgekraede töömaad (50-84). Pääsukesed siin pesa juba ei tee, kes see jaksab seda arvutiklahvide klobinat ja serverite surinat üle laulda.

Karglesime Järve metsa võssis nagu käblikud ja pikkisime pulgale 79, et pärast seda teha madallennul sööst üle Pärnu maantee ja tagasi 62sse ja uuesti Järve metsa 73.

Lõime linavästriku kolmbel sabaga surnuks viimase jää terviserajal ja punusime kaare Liiva taga metsas (52-76-71-41). Selle korstna otsa küll pesa ei saa - elekter on veel sisse lülitamata:

Uued Liiva tunnelid olidgi veel elus läbi toksimata. 

Tibake dilemmat oli punktidega 42 ja 82 kalmistu servas, aga kindel plaan saada ajaplaani kohalikud linnud, ei lasknud pikalt säutsuda. Vindid ootavad.

Läbi Kurni Kõrgele (72) ikka sinna poole, kus ootab kommikorv - 51-95. Matkaspordi poe esisel võis tiibu saputada, miskit noka vahele raputada ja edasi tiivelda kohe mauhti 77 punkti järgi Elektroni tänava tühermaale. Veeresime ringi nagu nurmkanad püüdes leida puud vareme ääres. Aga kui on liiga palju puid.

63ndas punkti kandis läks meil müüri mõtestamiseks mõttetult aega. Punkt seljataga, vahtisime valesid objekte nagu harakad, leidmata mõnda aega midagi müüriväärilist. 

Üks tänavavalgusti (56) tuli veel Seebi alleel enne üle kaeda, rähnina seda ju ei kasutakski, kui end Oksale sättida (40).

Ja siis, lenneldes segases parves - Kajaka/Käo, Räägu/Kiuri, Lõokese/Rähni, Ööbiku/Tedre, Koovitaja/Kotka, Leevikese/Vindi. 

Kui me ei oleks Spordi tänaval arutult jooksnud, oleksime soliidselt aega jõudnud, nüüd jäi 5 minutit ja 27 sekundit üle. 

Vihmausside ja mutukate asemel suruti noka vahele grillvorst ja marineeritud kurk. Õuna ja banaani. Aga mis saab ühel o-linnukesel kosutava maugu vastu ikka olla.

Ja siis siblid kodu poole, õnnelikuna, nagu lind oleks pihku teinud.

Sellest ei olegi ju suurt tera, et kogu see kant on juba mitmeid kordi siit ja sealt nurgast läbi o-kudrutatud. See linnaläbimise viis, mille üks rogain ette annab, on igakord isemoodne. Lõigud, mis tekivad kaarel A le Coq - Vana-Lõuna - Veerenni - Luite - Tallinn-Väike - Järve mets - Liiva - Järve keskus - Tondi - Linnuküla - A le Coq, on sellised, mida nii muul juhul kunagi ei läbiks.

See kummaline segunemine: tänavad, mida mööda oled võib-olla sadu kordi eri ajahetkedel läbinud vaheldumas täiesti uudsete teelõikudega. Või see linnaruumi ajas teisenemine, kuidas vaid mälus pesitsevale eelmise sajandi visuaalile sõidab peale tänane linn. Üritab minevikku omal kombel üle kirjutada.

See võib ju olla punkti leidmise ülesanne, aga see on ka ruumi läbimine. Ja see uitamine toob pinnale ajastu kihtidest meeleolud, lõhnad, värvid ja loob omakorda mingeid uusi mustreid. Säherdune kondamine muudab linna veidi maagiliseks ja see on täiesti erinev kulgemisest metsas või täiesti võõras linnas.