Klassivõitlusest, päevakutest ka

Aeg-ajalt võtan ajakirjandusriiulist lugemiseks "Vikerkaart". Neil on vahel selliseid intrigeerivaid teemasid, viimati siis ''Maha liberalism!" 

Ma ei ole muidugi piisavalt kursis marksistlik-leninistliku majanduspoliitika käsitlusega, kudagi on õnnestunud sellest jäämäest riivamisi mööda libiseda, aga tundub, et mõni minust noorem isend on sinna täiel vaardil otsa seilanud. Küsimus on, kui palju põruda saadi. Kui teha pahaaimamatu kultuurihuvilisena ajakiri suvalisest kohast lahti ja lugeda: "Ainus reaalne alternatiiv liberalismile on sotsialism, ainus võimalus saada välja rattast "töötan, et tagada miinimumvajadused, et siis jälle töötada", on natsionaliseeritud pangad ja võrdsetele alustele viidud klassivõitlus, kus väikekodanlasel pole automaatseid eeliseid töötaja ees.", siis mis aasta meil praegu on? 

Ah et 2023. Selles võib-olla ongi probleem. 

Jäägu selle liberalismiga, kuidas jääb, aga idee kõikide võrdsusest... Sellist asja ei ole olemas. Isegi kui tekitada üks null lähtega punkt, siis alates esimesest astest, mida igaüks meist teeks, kaob taas kogu võrdsus. Sest meie sammud on nii erinevad. Niikaua kui inimesed luuakse siia ilma erinevate vaimsete ja füüsiliste omadustega, niikaua ei saa olla mingit võrdust, jagatagu meid siis klassideks: tööline-kapitalist, liberaal-konservatiiv, vasak-parempoolne, või milleks iganes. Mistahes ajahetkes, mistahes olustikus (poliitilises, hariduslikus, varanduslikus jne) ei eksisteeri võrdsust. Kõik ei saa olla ainult töölised, või kõik ei saa olla ainult kapitalistid, kõik ei jookse 100 meetrit ajaga 12,0. 

Kapitalist ekspualteerib kindlasti töölist ka aastal 2023, aga klassivõitlus aastal 2023?  

Aeg võiks olla uuteks utoopiateks, kuidas sellesinatse maakera kliimatingimustes kõigile võrdsed tingimused tagada ... Kuigi ma ei ole lõpuni aru saanud, miks tegelikult kõik võrdsed üldse peaks olema?

No mida teha, miks ma ei jaksa Fääri saartel 3 ööpäeva magamata ringi konnata, aga mõned ... jaksavad. Kus on siis õiglus? Nõuan omale ka selliseid vaimseid ja füüsilisi võimeid. 

Tulles aga eemale sellest konarilikust ja lonkavast mõttekäigust, huvitab siinseid lugejaid äkki rohkem võitlus klassis N50+ või midagi.

Pärast seda kui labidaakrobaatikaga õnnestus selg jälle sädemeid lööma panna, tuli hakatuseks leida kulgemiseks mõned rahulikumad pinnamoed. Soovitavalt ilma labida, kühvli ja mullaämbrita.

Linnaorienteerumine Liival tundus selline, kus ennast väga keerama ei pea. No ja nii oligi. Kannatas punktide järgi koogutada küll.

Eemalt näis see minu liigutamine välja ikka nagu nurmkana, kes püüab enda ümmarguseks vormunud kere all jalgu hästi kiiresti liigutada, aga kokkuvõttes liigub edasi sama kiiresti kui hispaania teetigu.

Kuna mulje liigutamisest muutis ka mõtte seljavalust selliseks, et tundus hea plaan nurmkanalike liigutustega jätkata juba järgmisel päeval teises linna servas Kakumäel.

Võitlusklass N50 pakkus asumi ümber mõõdukalt lihtsameelset rada ja nii ta läks, võitlust ei kusagil, võrdsusest rääkiamata, looberdasin oma kipitava  tagumise poolega ranna poole.

Jupi jagu tummisem oli olemine nädal hiljem neljapäevakul Pirgu küla taha karjääri hüpates. Maastik on seal sihuke teravmeelne, ootamatute pinnavormidega ja kohati kummaliste pinnapealsete objektidega.

Seal oli juba huvitav. Eriti huvitavaks läks 12(36)-13(33). Keskkond väljus kontrolli alt etapi viimasel kaheksandikul. Muginate süsteem kaardil ja nende mittekooskõla troposfääri vormidega viis aina lähemale klassivõitluse peamisele küsimusele: "Mida teha?"

No mida põrgut siin ikka teha. Punkt üles otsida! 

Süüdi on nikuinii vales klassis esinemine. Neljapäevakutel ei ole ma muidugi sugugi mitte ainus, kes on mentaalselt klassi N45 kinni jäänud ;) Samal ajal kui minu puhul on füüsiline pool jõudnud klassinumbrini, mida pole õnneks olemaski.

A ma leidsin selle punkti üles. Ilma juba seda klassivõitlust ei võidaks.

Vastandlike huvidega ühiskonnakihtide vahelisest hõõrumisest rahunemiseks tuli minna taas linnaorienteerumisele, näiteks nagu TalTech ümbruses tuierdada. Kuigi seal on ka võimalik valida, et kas osaled punases või rohelises klassis, on seal maailmavaateline võitlus siiski tagaplaanil. Võtsin oranži, ei teagi mis ideaalide kogumit see õieti esindab. Seiklusklass ütleks nii mõndagi. Ometi pole korduvad selles klassis peetud lahingud mind osavaks kanuusõitjaks teinud. 

Rada läbides paljastus minu ebateadlikkus ning punktist 16(50) liikusin kohe 23(54)sse. Ahhaa, tahtsite raskustest kõrvale hoida ja ilma tõelise kakluseta alla anda. Midagi ei olnud teha, 23s punktis olles tuli tunnistada kallutatud vaadet kaardile, valvsuse kaotamist ning siirduda ikka 17. punkti poole ringile ümber staadioni. 

Sihuke stiilipuhas srint.

Nädal tagasi teadsime veel kõik, et noorim võsuke hakkab sealse maastiku sisse paigutatud majades oma vanemate eeskujul teadusi omandama. Nüüd on aga ikka nii, et reisisihiks on Rotterdam.  

Eile, Kodasoo neljapäevakul, tuli ette korralduslike toimetamiste vahel siiski ikkagi ka mets ära proovida. Klasside vahelisest vastasseisust heitununa ning Maari uljastest koprasoo kirjeldustest võtsin pettemanöövriks hoopis M21BL raja. See paistab olema selline nurmkanade klass. Koprasoosse ei hakatud meid vedima, vajuvad veel üle naba sisse, kes neid ümarvorme sealt mudast pärast välja sikutada jõuaks.

Nii sai stabiilsematel maapinnavormidel üles-alla turnida, veereda kui vaja ning ikkagi teevalikuid nuputada. Hea mets. 

Massiliselt aga väljus metsast kodanikke elamustelaviiniga punkti 35 otsingutelt. Mingi maagiline veeauk kaardi alumises servas. Õieti ei saanudki aru, mis seal siis kõiki kursilt kõrvale vedas. Eks see üks rajameistrist imperialisti kuri kavatsus oli, aga tootmistegevuses vahetult osalejad ei vandunud alla ja näitasid koha kätte - ära tõid selle punkti.

Nii on läinud. Väikekodanlikus aitamise ja metsatamise hoos.

Homme läheb Kurtna-Kiisa rogainil.