Külmunud kevade aruanne

June 03, 2023

Külmunud kevade aruanne

Kevadised o-harjutused on läinud segasemalt kui ajad 70ndatel. Võta või need Jüri Üdi 1973. aasta luulekogus "Käekäik" ilmunud lõpuread:

kolmas kallas

näen lõhnalille noppimishetkel
tean kaunist naist kes kaheks pudeneb
näen ühte meest sääl kus on kolmas kallas
ja õudselt loeb kust algad lugemist

2-1-3 ... kust lugemine algab ...

Hakkan pihta sealt, kus pooleli jäi. Uues-Maailmas sai ringi vibreeritud 5. märtsil. Mis ma nägin? Ei lõhnalilli, vaid lund ja libedust.

Ikka samast luulekogust:

Surun kõrva vastu oma pead ja kuulan,
mida tehakse mu sees ja kuidas siis.

Saanud teada, teisest kõrvast välja voolan.

Aga see on sootuks kõrvaline viis.

Surusin 11. märtsil end läbi Tallinna Tehnikakõrgkooli koridoride, kuulasin mis ma kuulsin enda seest, aga seda lõputut tiirlemist ümber liftišahti (etapp 19-20) ei pidurdanud ükski voolamine. Ei teagi mis kõrvalisel viisil lõpuks see taipamine saabus. Aga paganama ehe elamus, elagu kõik rajameistrid.

Tõka-tõka kaart

Vaid väljamõeldud elul oli sära

ja o m a ilu.

Suu kinni, süda jahtub ära.

Ta niigi vilu.

Vaid päev hiljem, 12. märtsil jättis Hiiu mets oma lumise ilu jahtuvate südametega sebijatele. Olgu neil siis see sära ja suu kinni, muidu hakkab neil veel vilu.

insenerikoolist veel on natukene vaja

jõetusejooniseid ja tugevuseõpetust

30. märtsil maabusin Tabasalu Kooli ja Gümnaasiumi. Mis sa tegid? Joonised olid tugevad ja jõuetus vajab õpetust. Mis hunnitu plaaniga koolimaja - selline kihiline, mitte labaselt lineaarne. Küll 16. punktini pääsu sai jõuetult nuputatud. Küll leidus ohtralt etappe tugevatele. Jätkuvalt ülevoolav aplodisment kõikidele rajameistritele.

Tabasalu kooli kaart

Kui sa oled lehmakarjas

vihmasattu sattund,

mõtle karavanile, kes

liivatormi matttund.

13. aprillil sattusin Tondirabasse. Rabavalt tontlik tühermaa. See kirikutagune. Vihma ei sattunud, ent maastiku mattusin. Tärkavad takjad nagu liivatormi ootav karavan.

see ilmaliku pihi

tuntud võimalikkus

on võimaluste äralõikamine

me sillutame tee mis endast väljub

ja sellega üks teine tee on kinni

9. mail jätsin ennast Kõrvemaale. Kui silkan kuuskede vahel, siis vaevalt et mõtlen pihikambrile. Aga siin ma istun, ilmalikult pihin ja mätsin kinni teeotsi. Aga alati on veel üks teine tee. Punktini jõudmiseks.

Ma olin 2-aastane kui Loomingu Raamatukogus number 33 ilusid need sõnad:

Üle õla vaadates

näen su näost, et juba tead:

tuli, vesi - mis need olid,

kiirus - mis see on.

Küllap ma juba teadsin, et 15. mail Botaanikaaias vaevalt et kiirust on. On noppevalmis õisi, mis õitsema jäävad. On vabaraja punkte täis kaart, millel lahendada käigult kaupmehe üleasanne optimaalseimast teest. Üle õla vaadates näen - kõik juba teavad, mis olid tuli ja vesi. Kiirus - mis see veel on?

kandidaadimiinimumi õiendan ma peagi

uurin Avogadro suhet perpendikulaari

liiga kaugeid eesmärke üles ma ei seagi

kui ma pääsen pensionile eks nad ise klaari

Rektori Karikas orienteerumises TalTechi sees ja väljas jäi 17. mai õhtuseks meelelahutuseks. Ekstra boonuseks võimalus majas äsja lõppenud vastuvõtul üle jäänud pool torti nahka pista. Minirogain, kus maastikku tuli tunda, veidi ka piltide järgi. Ega me Jaaniga informaatikainseneridena liiga kaugeid eesmärke ei seadnudki, aga mis oli imelik, me terve aja sörkisime. Mis avogadro meile küll pähe lõi? Ju pensionil klaarib.

on tahtmine taevariik

ja saamine riigi piir

selle maapealse paradiisi

pikk viltune valguskiir

Lootsin leida valguskiire 25. mail Laagris. Otsisin pikemat. Tahtsin leida viltusemat. Kas see ongi selle soorituse piir?

Surun silma vastu koobast, kus on saatan.

Teisest silmast tuleb välja jumalime.

Märkad, kuidas, aga mitte mida vaatan.

Ja sa eitad mind, kuid see on jaatamine.

Surun kaardi vastu kõhtu 1. juunil Kolgakülas. Olen veidi nagu koopas. Turnin nõlvast alla-üles. Mul on jumalime süles. Märkan kaarti, aga ma ei vaata. Jõuan jaatades metsast välja.

... ja Kuusiku liigub oma ajaloo külmima juuniöö suunas.

Juhan Viiidngu luuletusi lugedes ei saa alguses mitte midagi aru. Alati peab lugema veel. Ja veel. Ja tempo täiesti maha võtma. Et sõnumi sügavus kätte saada. Nii aeglast aega enam õieti polegi olemas, et neid luuletusi lugeda. Ikka on raske rahuneda ja aru saada. Lugeda neid nende kirjaridade ilmumise ajas, on hoopis midagi muud kui lugeda neid praegu. Aga need on ajaproovile kuratlikult hästi vastu pidanud.

Lind

Lind lendas läbi lipust lehvivast.

Auk keset lippu jäi, just nagu vapp.

Lind polnud kotkas. Oli lõoke.

Ei jäänud vappi.

Aga endatapp.

Kui kaua saab kanda endas kammitsaid, mis ei tapa. Ja kui need lõpuks kaovad, muutub kõik endatapulikult talumatuks. Õnneks leidub veel piisavalt kammitsaid. Ja...

Teeme näo, nagu poleks kuulnud.

Teeme nii, nagu üldse ei teaks.

Mitte midagi, mitte iial.

Siga jääb seaks.

... ruigab Hiina kalendri järgi sea aastal sündinu.

Kõik luuletused on 1973 Loomingu Raamtukogus ilmunud kogust "Käekäik", millest ma neid salm haaval välja kiskusin. Vana vihk ise jäi näppu ühel kevad-talvisel 2-euro raamatulaadal Telliskivis.

* * *

Ajastuga kaasaskäiv kaardimaterjal: