Advendikressid

Ei tea, mis lõhna peale päike hommikuti ärkab, aga novembris ei ole tal enam midagi nuusutada. Nii ta eriti ei ärkagi. Vahel harva kui silma lahti teeb ja end naabri maja korstna otsa sätib, ei jõua üle hoovi varju otsani kõndidagi. Enne saad jälle rahmaka piisku kaela.

Ja kes lumepilvi pidi kloppima. Pealinna piirkonna lumevabadus laseb lumepuhuritel vaikida. Ja kressidel aias õitseda.

Segasel ja soojal sügisel, mõnel korral oleme astunud tänavale. Näiteks täna Kitsekülas. Piirkond, mis on formaliseeritud kahel pool raudteega alates Hendriksoni küürust kuni Järvevana teeni välja.

Täpsemalt tähendas see esimeses osas hulkumist Jalgpalli tänava otsast Tallinn-Väikse jaama ümbrusesse. Ütlemata kentsakas kant, kus põhja pool domineerivad kunagised vineerivabriku tööliste majad eelmise sajandi algusest, mille aedades võiks tänagi kitsi veel kasvatada. Ajale kohaselt on aga hoonete vahele pikitud nii 30ndate Tallinna maju kui varast ja hilist nõukogude aega, kuni viimase aja sünnitisteni välja.

Juurdeveo tänavast üles rühkides jõuab jaama, kus olen kooli ajal sadu ja sadu kordi rongile astunud, aga eks ole olnud ka nukramaid hetki perroonil rongi tagatulede vaatlemisel.

Jaama esise platsi ääres on praegu kirbukas Re/Depoo, mis jääb minu mälestustesse eelmise riigikorra ajal toiminud jõleda õllekana, kust tuigerdas pärastlõunastel tundidel rongile täiesti umbjoobes meesisendeid ning kelle rongivallutusplaanid olid ettearvamatud ja hirmuäratavad. Või katsuge ise talumatult agressiivse ja räuskava nähtusega pool tundi ühes ja samas vagunis vastu pidada. Eks tuligi siis istepaika vahetada kui väljendusvabadus talumatuks muutus. 

Juurdeveo tänav mõjub kui keskne telg ja jätab lõuna poole Türi, Käru, Saku ja teistele Viljandi liini peatuspaikadele omastele tänavatele ohjeldamatult tööstushoonekesi ja laokesi, sekka ikka ka eluhooneid jälle nõukogude perioodist tänapäevani. 

Milline veider segadik paljude kolemajadega. Isegi kui korraks vilksatab mõni vuntsitud puitmaja või uusaegsem hispterlik idüll, siis paljaks kistud loodus laseb näha liiga palju viltuvajumist, kõveraks väändumist, tüütut pleki tuimust, ebaproportsionaalsust, mahajäetust. Või on ajaga kujunenud ruum lihtsalt niivõrd isetekkeline ja kaoselik, et tingib paratamatult ükskõiksust, oludega kohanemist.

Aga piirkond suutis ka üllatada ühe majaga, mille olemasolu ma ei teadnudki. Pärnu maantee 123 (ehk punkt 14 (44)) - šveitsi stiilis puitpitsvilla. Lõpuks ainult täiendas hrušovkade vahele jäädes kogu piirkonna totaalset eklekitkat. Hoone ise mõjus sellises asukohas ootamatult nagu mingi ilmutis ning on tähelepanuväärne, et selle võib praegu omale 270 000 euro eest soovi korral soetada. 

Raja teine pool viist tagasi teisele poole Pärnu maanteed, peamiselt Magdaleena ja Asula tänavatele. Sinna on viinud sel aastal mitmedki muud o-üritused (Tallinna MV sprint, Pelgu Peitus). Asula tänava stiilipuhas stalinism ning endise Vogti suvemõisa ümbrus ei mõju kolmveerandiki nii ekstsentriliselt kui küla teisel pool iidset magistraali, kuid eks leia sealgi inetsiivsemat ruumi mõtestamist.

Võib-olla sai seda rada natuke palju. 13. punkt (43) korra käidud Estoplasti hoonete hoovirägastikus ja 25. punkt päris pikk edasi-tagasi, olid kaks päris tuima punkti, aga andsid võimaluse teevalikuid nuputada või vähemalt kaaluda. Seitsmenda (37) maja juurde kaardile kantud soojatrass tekitas segadust kui seda algselt sellist tähistust aiaks pidasime. 

15nda(45) hoovist väljudes oli hämune lootus number 1 alla jäänud aeda eest mitte leida. 

Neid kohti oli õigupoolest rohkemgi, kus punkti järjekorra numbri alla võis jääda, aga äkki ka mitte, teed sulgev tara. Päris lärmakas oli 19nda (48) punkti juures, kui madal betoonbarjäär mis kaardil ületamatu aiana tähistatud ikka ületama või siis teiste poolt korrale kutsus või 23(53) mänguväljak, kus kaardil aiaväravat ei olnud, aga mida ohtralt ikka tarbiti. 

Punane rada koos kodust tuleku ja sinna minekuga andis kokku uskumatud 14 ja pool kilomeetrit ning novembrirammestus Kitsekülast püsib kontides sees siiani.

* * *

Juba mitu juppi tagasi, siis kui esimese advendini kolm nädalat veel aega oli, veiderdasime vanalinnas. 

Jaaa, ja alati valin vana kaardiga seikluslikuma variandi kui selleks vähegi võimalust antakse. Selle 1865 aastast pärit linnalaotusega oli alguses tegemist, et see Vabaduse väljaku stardipaigas ära kalibreerida  - no ikka keerad kompassiga ülemise serva järgi põhja suuna paika. Siis vaatad kaardilt esimest punkti, ahah Väike-Karjasse ja ... ei saa midagi aru. Kogu linn läks korraga sassi täiesti. Siis taipasin, et sel kaardil mingit põhja suunda polegi, või on, nii umbes 45 kraadi niheks. Läksin siis peast.

'Sõpruse' ees oli vaatamisväärsus. Turist vanalinnas. Pildistas hoolega kõike. Nägin sama isendit pärast veel Harju tänaval ja Lühikeses Jalas. Ta oli ikka silmatorgatavalt märgatav ülejäänud kaartidega kulgevate masside vahel. Teised kaardiga liikujad olid lihtsalt kõik kohalikud linnaorienteerujad. 

Tänavate laotus on püsinud piirkonnas viimased 150 aastat meeldivalat samasugune ja seetõttu oma asukoha määramisega suurt probleemi ei tekkinud. Küll aga päädis kolmandas punktis suur peata olek.

Peaks olema no ilmselgelt Harju tänava haljakul kuskil Niguliste ja uisuväljaku vahel. Ilmselt seal lamamistoolide juures. Jõuan punkti 57. Ei, mul peab olema 47. Noh äkki on legendis vale punkti number. Siis märkan paarkümmend meetrit eemal linnakodanikke ilmega, nagu nad oleks just punkti leidnud. Selge värk, lähen kaen  - 47. Kõik on hästi. 

Neljas punkt, mingi koht üpris kiriku külje all. Mhmm, näen kahte punkti. Üks on selle kummalise aia küljes kohe kiriku kõrval, teine selle Kelchi pärna ümber oleva aia küljes. Pärn pidavat seal olema arvatavasti juba aastast 1680 - Eesti vanim võõrpuu. Ühe punkti number on 31, teise oma 46. Aga legendi järgi peaks olema 47. Mhmmm. Kindlasti ei olnud ma ainus segaduses ümber katku surnud Christian Kelchi matmispaiga tiirlev isend sel ja järgmisel ajahetkel. Võtsin mõlemad punktid ära ja liikusin edasi viiendasse Niguliste nurga peale. Seal punkt numbriga 49, aga mul legendi järgi 31 peaks olema. Oot-oot. 31. See on täna juba olnud. Ja sellega loksus kogu numbri segadus paika  - legendis oli numbrit 47 sattunud kaks korda - nii 3 kui 4 punkti juurde ja kõik järgmised olid ühe võrra nihkes. 

Tavalise kaardiga vast sellest polekski nii suurt lisapõnevust, sest saad ikkagi objekti täpselt paika, selle ürikuga, mis mul peos, oli pihta saamise võimalus laialdasem. Edasi ei olnud probleemi - Raekoja plats andis ära kogu põnevuse. 

Tõsi punkt 9 Kanuti aias oli ka suhteline. Sealne kaardile kantud hoonestus jättis tegelikkusega võrreldes veidi soovida ja paik oli väga aimamisi, aga õnnestus õige puu tabada.

Päris huvitav, kui Katariina käiku ei oleks kaardile jõuga juurde veetud, kui palju oleks selle taipamine aega siis võtnud. Linna teades, ega seal palju variante poleks ka eriti rohkem saanud olla. 

Ühe Harju tänava restorani uksel oli agar sisseviskaja, kes püüdis kõiki kaartidega tüüpe võõrkeeles einestama meelitada, aga muidu oli väga rahulik. Peale mõne mitte linnaorienteeruja oli vaid üksikuid persoone, kelle jalutamist veidi uljamad kaardiga tüübid häirisid.

See osa tavapärasest vanalinnas orienteerumisest, kus vältida tänavajuppe kuhu koguneb eriti tihedalt turiste, ei olnud enam üldse mingi aspekt, mida silmas pidada.

Sel hommikul oli isegi päike midagi nuusutanud, võib-olla pannkooke ja kohvi koos teiste woltlastega.