Sise-O Lasnamäe Vene Gümnaasiumis

Kui mul oleks kaheksa jalga.
Siis oleks mul kaheksa silma.
Oleksin ämblik.

Kooliämblik.

Neljapäevaõhtuti ripuksin koridori laes. Ootaksin kärbseid ja teisi mutukaid.


Ühel õhtul hakkas saabuma jälle kahejalgseid. Tavaliselt nad tulevad päeva alguses. Või ei tule üldse.

Nonde õhtuste hulgas oli erilaadilisi - tööpäevast veidi lömmis tüüpe, agaraid seletajaid, endassetõmbunud mõtisklejaid, elevil algajaid.

Kõik nad kahmavad omale näppude vahele mingi imeliku paberi ja asuvad lahti muukima järjekordset koridoride süsteemi.


Kui ma oleksin ämblik, siis ma poeks bioloogia klassis pealuu sisse, seal on hea kududa. Aga ma olen see veidi lömmis tüüp.

Kui esimene ja teine punkt tulevad kuidagi inertsist kätte, siis majatiibade pooltevahetus osutub mitmeks minutiks millekski ületamatuks. Ma surin täiesti välja. Ja ma ei ole see ämblik. Isegi kui oleks, siis lisajalad ja silmad võiks saamatust ainult suurendada.


See, et olen teises punktis kolmandal korrusel ja pean jõudma teisele korrusele kolmandasse punkti ning kaks kõrvuti joonistatud majaplokki tuleb ühendusse mõelda läbi joonisel olevate teiste osade, asetades maja pooled õigesti üksteise kohale, on teostamatu. See on nagu sul oleks ees viiekümne värviga pliiatsikarp ja sa tõesti ei tea, mis värvi poni peaks värvima. Kohutav. Kohutav on see relatsioonilisest andmebaasist äratulek ja minek kahemõõtmeliselt kujutatud kolmemõõtmelisse ruumi. Maatriksite vahetamine võtab seerkord üüratu aja - ühtede ajuosade lahtiühendamine ja teiste aktiveerimine.

Ma oleks nagu see ämblik, kelle vastpunutud võrgu maimardikate armaada just auklikuks sõitis.

Lõpuks saan aju uuesti käima. Vallandub puhas rõõm mõtlemisorgani eksisteerimise üle.


Ämblikuna ma lagistaks keemia klassi uksepiida nurgas laginal naerda. Kahejalgsed on lolliks läinud. Kui neid üldse kunagi mõistlikeks on saanud pidada.

E trepi peal tuleb korduvalt vastu Alar ja tõdeme taas selle tähe üüratut populaarsust.

Mitmeid kordi tuleb läbida neljandat korrust ja vahel keha tõrgub kui tuleb järjekordne kaar sealt läbi joosta. Võib-olla on jalad liiga pikad.

0-korruse labürindi uksetriki hammustasin kiiresti läbi. Lohutuskärbes rajameistrilt.

14. punktist ei oska ära tulla. Absoluutselt ei koida, kuidas saab A trepi kaudu esimese korruse aula labürinti, kus tuleb pooli vahetada. Absoluutselt ei näe kolmandat korrust. Võib-olla on jalad liiga lühikesed.

19. punkti minemiseks tean, et tuleb kasutada nurgatagust D treppi, aga ikka jooksen korrus kõrgemale. Liiga vähe silmi.

Ämblikuna ma oleksin segaduses: neile paistab meeldivat see, mida nad teevad. Kui näeks hommikupoole ka nii palju optimistlikke hulle.

Olen niidiga elu küljes.


Comments

Popular Posts