Sise-o Televisioonimajas
Vaevalt olid GAGi koolitrepid kannikalihastest lahkunud kui nädal hiljem sai tundma uusi ja hullemaid astmestikke telemajas.
Maari ja kompanii olid suutnud o-sõgedad tüübid punkte taga ajama saata Gonsiori tänava salapäraseimasse majja. Hoonest on immitsenud elutubadesse liikuivaid pilte juba 65 aastat. Küsimus oli, kas paarisajapealine piiksuvate pulkadega kamp stoilist ja enesekindlat seltskonda maja sees üldse kuidagi segada suudaks.
No võib olla. Võib olla ajasid vuntsi ühest nurgast veidi värisema. Võib olla oleks dekoratsioonide tassijad tahtnud vuntsi varjust möödatuhisevatele tüüpidele midagi puhiseda. Võib olla oleks kohvitajad ühe kabineti laua ümber tahtnud toolilt punktiõngitsejatele tuka tagant midagi hüüda. Võib olla oleks "Ringvaate" tegijad tahtnud saadet teha.
Võib olla oleks Leopold tahtnud talveund magada, mitte uksevahis olla: "Siit ei saa läbi", "läbikäiku ei ole", "see uks on suletud". Selline stsenaarium oleks Postikana igavusest tapnud kolmandal minutil.
Aga oma piiks õnnestus endalgi "Ringvaatesse" maha jätta ja mõned kohalikud noortöötajad said ilma igasuguse tahtmiseta koridorides kaardiga tolbendavatele tüüpidele agu alla ajada: "Ei anna alla, läheb nüüd lõpuni välja".
Kodust minekule asutades pakkusin Jaanile, et kui ma pole koju jõudnud, siis näed mind äkki homme mõnes saates, AKs või mis neil seal veel ongi. Mille peale Jaan arvas, et ärgu ma sellesse "Lahutusse" mingu. Pärast mõnigast pausi lisas, ära sinna "Õnne 13" ka mine. No ma ei läinud siis.
Võimalik, et käisin nagu rohkem "Prillitoosis". Või selles "Kaua võib?" või mis see ETV vastav saade Rein Karemäel kunagi oligi ...
Hämmastavalt ürgne koht, kus üht kaasagset televisooni teha. Eelmisest sajandist on pea 20 aastat mööda läinud ja noorem põlvkond võib-olla nüüd arvabki, et TV tegemise loomulik osa ongi selline arhailine ja kola täis keskkond. Persoonile, kes tunnike varem oli tööpäeva lõpetanud oludes, kus topitakse päeva lõpus oma kolm kodinat kappi ja homme jätkad seal edasi, kus vaba laud on, tundus säherdune tööolustik veidi muistne, et mitte öelda museaalne.
Keldrikorruse ruumides oli nii palju mõeldamatut virnastatud atribuutikat, et raske oli mõista, kus üldse on kaardil kujutatud seinad või seinteks ongi rohkem maast laeni permanentselt kuhjastatud asjad.
Härra M. Palmi kabinet, mida õhtu jooksul külastas hordide viisi riietuvaid naisi, oli olemuslikult suhteliselt selle sajandi näoga, kuid mitmed paigad, kus punkti järel sai käidud, meenutasid mu ema töökohta Kergetööstusministeeriumi päevilt sellelt samalt tänavalt.
Nullkorruse koridoris jooksis pea kohal hullult puuduliku isolatsiooniga soojatoru, mis võis olla asjakohane 80ndatel mõnes piimakombinaadis, aga tundub kuidagi kohatu traagilisel kliimasoojenemise perioodil.
Võib olla on kõigi nende kõveruste, lopenduste ning vana aja asjade keskel inspiratsioonil suurem jõud. Tekst on tihedam kui hingad sisse Mati lauast tõusvat tolmu või kuuled Endli tooli kiuksatusi.
Aga kui nad peaskid omale tõesti kunagi uue maja saama, siis jõudu kolimisel.
Orienteeruja mustvalge kaardiga, millelt punaste rõngaste asupaika näpuga järgi ajab, taandas kogu väärika ajaloo tühipaljaks seinte ja läbipääsuavadega ruumiks. Nii igavat suhtumist see maja muidugi ei andestanud.
Õrritas teiselt korruselt kolmandale viiva kaldteedega, mille omandamine läks isikutel erineva sujuvusega. Nii võis kuulda kaasvõistlejate häälekaid vaidlusi selle üle, kas nad paiknevad teisel või kolmandal korrusel igal läbijooksul.
Maja tagumise sissepääsu juurde CDE trepikodadesse pääsemine läbi teise korruse kummalise õuekoridori nõudis jupike järamist enne kui teevalik tööle hakkas. Pärast esimese punkti võtmist kolmanda korruse wc-st, kogunes selle ukse taha aina rohkem ja rohkem tegelasi, kes püüdsid leida sisendit 0-korrusel asuvasse punkti, kuhu sai ainult E trepi kaudu.
Kui ühest otsast kuidagi ei edenenud, siis keerasin tee teistpidi - hakkasin otsima teise punkti juurest võimalust kolmandale korrusele K trepi juurde pääsemiseks ja see sujus kuidagi ladusamalt. Kuidas lahendus täpselt tuli, ma enam taastada ei suuda.
Mingil hetkel sai nii mõnegi punktivahe päästvaks ideeks B trepp, kust pääsese peaaaegu igale poole. Peaaegu. Vahel oli vaja ka plaani Õ.
15st punktist 16sse minek, samas majaosas ilma korruseid vahetamata tundus selleks ajaks kui aju 15 punktivahet täistuuridel kärssanud oli, kahtlaselt lihtsameelne. Ikka oleks tahtnud hullult nuputada enne kui liikuma hakata.
See, kuidas trepikojad ei läbinud maja ülevalt alla või kui läbisidki, siis olid mõned korrused jälle lindiga vahelt nö kinni tõmmatud, siis kõigele sellele uuesti otsa vaadates lülitub aju mingile omalaadsele läbipääsude leidmise režiimile. Aga endiselt on see hoopis mingi teine ülesanne kui seda lahendada ainult kaardil, ega pea üle kandma päris ruumi.
Mõnele jäävad läbitud koridorid ja toad kohe meelde ja iga järgmine etapp, mis sisasaldab juba läbitud ruume, laheneb läbi selle. Teised jällegi lahendavad ainult nö kaarti ja juba oldud ruum pigem ajab segadusse.
Keerukust jagus viie korruse peale nii palju, et kolme ülemist polnud tarvidust enam kasutusele võttagi.
Korruste virr-varr läbitud jäi ainult imestada, no kus nüüd siis on see mikrofoniga tüüp, kes küsiks: mis tunne on? Kellele ma siis juhmi pilguga otsa vaatama peaks jääma?
A võib olla kuskil mujal oli atraktiivsemaid sündmusi, millest raporteerida. Kuigi ise kes me olime suutnud just imelise raja positiivselt läbida, tundsime ennast kuulsusrikkas telemaja kohvikus sama ninatargalt nagu Urmas Ott.
Nagu ikka, " ... tähti üheks õhtuks meist kergelt tulla võib ja homme juba kustume kui poleks olnud olemaski meid ... "
Või siiski, o-rahvas saab kokku mõnes järgmises majas, ja juba ei unusta, kuidas oli ükskord ... telemajas.
Maari ja kompanii olid suutnud o-sõgedad tüübid punkte taga ajama saata Gonsiori tänava salapäraseimasse majja. Hoonest on immitsenud elutubadesse liikuivaid pilte juba 65 aastat. Küsimus oli, kas paarisajapealine piiksuvate pulkadega kamp stoilist ja enesekindlat seltskonda maja sees üldse kuidagi segada suudaks.
No võib olla. Võib olla ajasid vuntsi ühest nurgast veidi värisema. Võib olla oleks dekoratsioonide tassijad tahtnud vuntsi varjust möödatuhisevatele tüüpidele midagi puhiseda. Võib olla oleks kohvitajad ühe kabineti laua ümber tahtnud toolilt punktiõngitsejatele tuka tagant midagi hüüda. Võib olla oleks "Ringvaate" tegijad tahtnud saadet teha.
Võib olla oleks Leopold tahtnud talveund magada, mitte uksevahis olla: "Siit ei saa läbi", "läbikäiku ei ole", "see uks on suletud". Selline stsenaarium oleks Postikana igavusest tapnud kolmandal minutil.
Aga oma piiks õnnestus endalgi "Ringvaatesse" maha jätta ja mõned kohalikud noortöötajad said ilma igasuguse tahtmiseta koridorides kaardiga tolbendavatele tüüpidele agu alla ajada: "Ei anna alla, läheb nüüd lõpuni välja".
Kodust minekule asutades pakkusin Jaanile, et kui ma pole koju jõudnud, siis näed mind äkki homme mõnes saates, AKs või mis neil seal veel ongi. Mille peale Jaan arvas, et ärgu ma sellesse "Lahutusse" mingu. Pärast mõnigast pausi lisas, ära sinna "Õnne 13" ka mine. No ma ei läinud siis.
Võimalik, et käisin nagu rohkem "Prillitoosis". Või selles "Kaua võib?" või mis see ETV vastav saade Rein Karemäel kunagi oligi ...
Hämmastavalt ürgne koht, kus üht kaasagset televisooni teha. Eelmisest sajandist on pea 20 aastat mööda läinud ja noorem põlvkond võib-olla nüüd arvabki, et TV tegemise loomulik osa ongi selline arhailine ja kola täis keskkond. Persoonile, kes tunnike varem oli tööpäeva lõpetanud oludes, kus topitakse päeva lõpus oma kolm kodinat kappi ja homme jätkad seal edasi, kus vaba laud on, tundus säherdune tööolustik veidi muistne, et mitte öelda museaalne.
Keldrikorruse ruumides oli nii palju mõeldamatut virnastatud atribuutikat, et raske oli mõista, kus üldse on kaardil kujutatud seinad või seinteks ongi rohkem maast laeni permanentselt kuhjastatud asjad.
Härra M. Palmi kabinet, mida õhtu jooksul külastas hordide viisi riietuvaid naisi, oli olemuslikult suhteliselt selle sajandi näoga, kuid mitmed paigad, kus punkti järel sai käidud, meenutasid mu ema töökohta Kergetööstusministeeriumi päevilt sellelt samalt tänavalt.
Nullkorruse koridoris jooksis pea kohal hullult puuduliku isolatsiooniga soojatoru, mis võis olla asjakohane 80ndatel mõnes piimakombinaadis, aga tundub kuidagi kohatu traagilisel kliimasoojenemise perioodil.
Võib olla on kõigi nende kõveruste, lopenduste ning vana aja asjade keskel inspiratsioonil suurem jõud. Tekst on tihedam kui hingad sisse Mati lauast tõusvat tolmu või kuuled Endli tooli kiuksatusi.
Aga kui nad peaskid omale tõesti kunagi uue maja saama, siis jõudu kolimisel.
Orienteeruja mustvalge kaardiga, millelt punaste rõngaste asupaika näpuga järgi ajab, taandas kogu väärika ajaloo tühipaljaks seinte ja läbipääsuavadega ruumiks. Nii igavat suhtumist see maja muidugi ei andestanud.
Õrritas teiselt korruselt kolmandale viiva kaldteedega, mille omandamine läks isikutel erineva sujuvusega. Nii võis kuulda kaasvõistlejate häälekaid vaidlusi selle üle, kas nad paiknevad teisel või kolmandal korrusel igal läbijooksul.
Maja tagumise sissepääsu juurde CDE trepikodadesse pääsemine läbi teise korruse kummalise õuekoridori nõudis jupike järamist enne kui teevalik tööle hakkas. Pärast esimese punkti võtmist kolmanda korruse wc-st, kogunes selle ukse taha aina rohkem ja rohkem tegelasi, kes püüdsid leida sisendit 0-korrusel asuvasse punkti, kuhu sai ainult E trepi kaudu.
Kui ühest otsast kuidagi ei edenenud, siis keerasin tee teistpidi - hakkasin otsima teise punkti juurest võimalust kolmandale korrusele K trepi juurde pääsemiseks ja see sujus kuidagi ladusamalt. Kuidas lahendus täpselt tuli, ma enam taastada ei suuda.
Mingil hetkel sai nii mõnegi punktivahe päästvaks ideeks B trepp, kust pääsese peaaaegu igale poole. Peaaegu. Vahel oli vaja ka plaani Õ.
15st punktist 16sse minek, samas majaosas ilma korruseid vahetamata tundus selleks ajaks kui aju 15 punktivahet täistuuridel kärssanud oli, kahtlaselt lihtsameelne. Ikka oleks tahtnud hullult nuputada enne kui liikuma hakata.
See, kuidas trepikojad ei läbinud maja ülevalt alla või kui läbisidki, siis olid mõned korrused jälle lindiga vahelt nö kinni tõmmatud, siis kõigele sellele uuesti otsa vaadates lülitub aju mingile omalaadsele läbipääsude leidmise režiimile. Aga endiselt on see hoopis mingi teine ülesanne kui seda lahendada ainult kaardil, ega pea üle kandma päris ruumi.
Mõnele jäävad läbitud koridorid ja toad kohe meelde ja iga järgmine etapp, mis sisasaldab juba läbitud ruume, laheneb läbi selle. Teised jällegi lahendavad ainult nö kaarti ja juba oldud ruum pigem ajab segadusse.
Keerukust jagus viie korruse peale nii palju, et kolme ülemist polnud tarvidust enam kasutusele võttagi.
Korruste virr-varr läbitud jäi ainult imestada, no kus nüüd siis on see mikrofoniga tüüp, kes küsiks: mis tunne on? Kellele ma siis juhmi pilguga otsa vaatama peaks jääma?
A võib olla kuskil mujal oli atraktiivsemaid sündmusi, millest raporteerida. Kuigi ise kes me olime suutnud just imelise raja positiivselt läbida, tundsime ennast kuulsusrikkas telemaja kohvikus sama ninatargalt nagu Urmas Ott.
Nagu ikka, " ... tähti üheks õhtuks meist kergelt tulla võib ja homme juba kustume kui poleks olnud olemaski meid ... "
Või siiski, o-rahvas saab kokku mõnes järgmises majas, ja juba ei unusta, kuidas oli ükskord ... telemajas.
Comments