Röövitud talv

Talv on lasknud end jälle paljaks varastada. Kas kelgumäed ja suusarajad on labaselt maha mängitud või hea intressiga laenuks antud, näitab järgmine hooaeg, kuid selles tappa saanud seisus ei näi ta jaksavat ka kevadet asemele pakkuda. Valitseb mitteilm.

Selline ilma puudus ei sega ometi laupäevahommikusi jooksuliigutusi.

Tänases Löwenruh pargi harjutuses sattusin stardis kokku vaimustunud kaug-ida päritolu persooniga, kes püüdis aru saada, mis toimub ning kõike seda paaniliselt fotodeks plõksida. Nii ei pääsenudki kaardiga poseerimast stardijaama taustal ning veidi harjumatu kõlaga inglise keeles leppisime kokku, et tegemist on intresting exercise´ga.

Tõsi ta on, et ega täna hommikul palju rohkemat kui huvitav liikumisharjutus, ei tundnud ka mõistlik. Kui tennise mängus visata oma kohmakas kere hoo pealt põrandale ning kere ja põranda vahele asetada tagurpidi keeratud jalg ja ka käsi sinna vahele kuidagi sättida, siis tulemuseks saadud sinise-lilla kirjud ja veidi moondunud jäsemed ei võimalda just täiel rinnal kehakultuuri tarbida.

Proovisin siis end mõõdukamalt keskmisel tavarajal libistada ning aegalsem liikumisviis ei lasknud mõistust päris lahti ning teevalikute kallal ei tohiks liiga palju normist olla.

 

Seevastu nädal tagasi, sattusin Maariga elutervesse konkurentsi, veel konditsioonis liigestega Hiiu kandi männikute, seikluslikumal rajal. Valge kaardi osa pargis, kus varajatud alal ehitsed ja nende jäänused tsipa segadust tekitasid, ei jätnud hea Maari etapil 8-9 õigele suunale hõikamast, kui märkas mind täiesti valede puude poole liikumas, et konkurents püsiks.

No mis sa ikka niisama puude vahel tuiad, hea kui saab kellegi sabas tirida. Justkui mingi sport.

Lähinädalate ilmaprognoosid ei näita märke, et keegi talve peamised atribuudid - lume ja pakase võiks kätte leida. Ning nagu Jaan maratonikorraldajate arutlustele tuginedes nentis, läheb sel aastal ilmselt nädal selle läbimiseks.