XVI TAOK Rogain Nõval

 

Kolletamiskuu kolmandal päeval kogunes kuldseks hommikutunniks koletul kombel kobedaid tegelasi Nõva kooli juurde.

Prevalveerivaks ilmastikunähtuseks vaid tõusev päike. Ei lund, ei vihma, ei udu, ei härmatist, ei kastet, mida kõikidel varasematel kordadel ikka jagunud on. Lihtsalt ühe imelise sügispäeva selge algus.

Varajane hommikutund ei olnud võib-olla veel kõikidesse silmadesse sama karget selgust toonud, kui poole üheksaks moodustusid tamme alla kaardi ja materjali järgi ootavad kirjud saba sajajalad.

Kirjud mitte niivõrd rõivaste, kui sajajalgse jalgu moodustavate isikute ampluaa poolest. Andunud rogainifanaatikutest kuni kogemata kaaslaste poolt äraräägituteni. Loodusefännidest põdrakärbsepelguriteni. Maakatest linnavurledeni. Puujalgadest väsimatuteni. Päevapüüdjatest higiliikuriteni. Kallimate ja modellidega. Soorebased. Libahundid. Suureks kasvanud sabarakud ja vanaema. Murueide maffiast rääkimata.

Meistritest mänguriteni.

Asetusime omaseks saanud üksitisel moel rivvi ja jäime ootama. Ootama eelkõige kirjut paberitükki, mis pidi peitma päeva järgmise kaheksa tunni stsenaariumit. Kättejagatud liblikakujulisel kaardisiilul said lavastaja vihjete abil 868 rogainijat võimaluse maha mängida oma lugu lähima ööpäeva kolmandiku sees.

Sel ajal kui mina muudkui kurvimeetrit paika sättisin, oli Jaanil juba pool rada paika lükitud. Lääne pool keskusest, ilma pikemalt juurdlemata. Tsipa keerukamaks läks ida poolega. Välistasime kagunurga soopunktid. Etsi meenutused 10 aasta tagusest EMst praeguste punktide 42 ja 58 kandis ei tekitanud kahtlustki, mida ringilt välja visata. Need olid võitjate punktid. Magustoit võistlejatele.

Kuna meie rehkenduste järgi pidi lääne poolne ring tavapärase käimise tempo juures vähem kui nelja tunniga valmis saama, siis lahmisime ka ida poolele sama suure kaare, võimalusega ringi ajahädas punkthaaval koomale tõmmata. Etteruttavalt olgu öeldud, et siis me ei teadnud, et mul oli kurvimeetrile kilomeetrite asemel miilid peale õnnestunud sebida.

Sellest ei saanud ma terve võistluse jooksul aru, kuigi mida lõpupoole, seda rohkem hakkas närima kahtluseuss, et midagi ei ole päris normis. Terve pühapäeva maal, seenetühjas metsas seeni taga ajades, aias maasikapeenart rohides, pooleteise meetri pealt viinamarju maha võttes, kogu aeg virvendas ajus, et kuidas me planeerimisega nii mööda saime panna. Kuniks lõpuks koju sõites tee ääres kilomeetri posti märgates, lõi pähe, deem, äkki kurvimeeter oli kuidagi miilide peale sattunud. Nii oligi :D

Kaunis hommik Nõval ei lasknud aga tühiasjadel end morjendada. Uljas plaan valmis sirgeldatud (läänering: 20-22-21-26-57-41-31-34-50-28-51-44-43-29-32-52-27-33-30 ja idarinne: 35-46-40-39-36-56-49-37-55-54-47-48-53-24-23), olime valmis seda läbi mängima. Starti saabudes ilmnes, et Jaan on seekord kaardi kohe autosse maha jätnud, et mitte loodust risustada. Vahel on juhtunud, et tekstiraamat jääbki poolel teel metsa. Tundus siiski nutikas, seekord kaasa võtta.

Esimestes punktides oli raskusi mõistlikusse kõnnirütmi saamisega. Murdudes sebijaid ümberringi ning Jaani väga pikk samm tahtis kohanemist. Rabistasime kaardilugemisega, kuid saime teineteist kontrollides alati õigel hetkel õigest teeotsast kinni. Nii võiks väita, et lääneringil vigu teha ei õnnestunudki.

Kõige juhislikumaks punktiks osutus rannaluidete servas 34. Tulime mööda teed ja liivaväljas autojäljed ei andnud aimu, millal kaardil tähistatud tee tegelikult lõppes, kui miski sisetunne ütles, et nüüd oleme suuna järgi kulgenud küll ja juhtumisi kõrvale vaatasin. Sinna, kus asus punkt. Sellest mööda kõndides oleks jupp jagu tegemist olnud, millesse end uuesti kinni võtta. Kui, siis kaasvõistlejate liikumissuunda pigem jälgida võib-olla.

Maastiku kõige läänepoolsemas punktis müttas kahesuunaline rahvamurd, tõesti juba laulupeo mõõtu ränne. See näis olevat selle rogaini tuletorn - kohtumispaik, ükskõik mis pidi siis ringi ka läbiti. Olime enda teada läbinud umbes 9 kilomeetrit, tegelikult kuskil 13,5. Edenemine oli olnud päris hea - ajaliselt 2.16, kuigi natuke nagu oleks võinud ju ka tõhusam olla, kõndisime ju hea vungiga. Tundus hetkeks siiski kahtlane. Aga tagasitee keskuse poole näis visuaalselt pisut lühem ja enam-vähem vast püsime graafikus. Sügavalt juurdlemata, kimasime edasi. Ikka hoogsalt kõndides.

Peraküla ja Nõva vahel lagedate põldude ääres küttis päike lausa suviselt. 57 punkti roostikus märjaks saanud jalad olid ammu kuivaks käidud,  minek oli ladus. Neli ja veerand tundi oli läinud, kui lääneringilt keskusesse jõudsime. Selleks hetkeks pidi olema meie arvestuste kohaselt 16 kilomeetrit täis (tegelikult oli ligi 25km). Kuidagi imelik siiski tundus, et vaatamata heale kulgemisele suhteliselt nadi kilomeetri aeg. No eks me mõne fotopeatuse ju tegime. Võib-olla koperdasime natuke aeglasemalt 52s käies kraavide vahel. Vahest olime veel kuskil kohmitsenud.

Tegelikult olime liikunud pigem väga heas käimistempos. Kumbki meist seda natuke kummalist nihet aga kõva häälega jutuks ei võtnud ning nii kahtlane see ju veel ka ei tundnud.

Aerutasime võimsalt edasi. 46sse ei tahtnud otse jalgu märjaks tegema minna, vudisime teelt ringiga, kuigi punkti endani poleks kuivalt niikuinii pääsenud. Olime liikunud terve lääne ringi tuttavatega Zerblattist üpris üks-üheses tempos. Nemad vanad maratoonarid ikka aegajalt meist ette joostes, siis aga mingite lõigetega või teevalikutega või teabki millega, meie neist jälle punktis napilt ees. Märjaks saanud sokk keeras talla all krussi ja jäin seda sirgu sikutama, nii jõudis Zerblatt meile järgi. Rühkisime hoogsal kõnnakul 40 poole, aasimist jagu sinna ja tännapoole.

Sattusin juhtlambaks ja nii ma meid mööda vale seljakut kuskile rappa vedasin. Hakkasin õigel kaugusel kahtlema, kuid minu väga ebakindla mõmina peale, kus me olla võiks, vajus kogu kamp laiali, kuni jõudsime Jaaniga sihini, millelt oli hoopis ilmselgem punkti liikuda. Minu enesekindlus vajus mööda näsiniint laiali ja õieti veenis Jaan mind õige seljaku peal olemises. Zerblati viis liiget olid lootusetult kuskile mändide vahele laiali voolanud ja nii me nad lõpuks kaotasime. Mis sai neile ainult kasuks tulla, sest end otsustavalt kokku võttes, said nad lõpuks toore jõuga meist ligi tosin punkti rohkem sedelile.

Jätkasime Jaaniga oma plaani, nüüd juba sootuks pehmemal ja tümamatel sihtidel 39 ja 36. Viimane oli kõrkjate vahel, päris märg paik. Ja seda näis jätkuvat ümberringi lõputult. Sumpasime põhjapoolsele sihile, kuid midagi minus murenes täiesti. Seda võiks nimetada ka sisemiseks jonniks, mis hakkas vastu kõigele. Vaatasin kella, allesjäänud kahte tundi. Vaatasin kaarti, püüdsin rehkenda, kaua läks enda keskusest siia rabelemiseks - ligi poolteist tundi. Alles jäänud kaks tundus aeg, millega jõuaks nii mõndagi, teisalt ei klappinud miski aga enam üldse. Aeg ja distantsid oleks nagu väändunud. Esimese poole reibas liikumine, oli küll muutunud pehmetel sihtidel aeglasemaks, aga kas siis tõesti selline uimerdamine viimased poolteist tundi.

Ei, rehkenda kuidas tahad. Tuleb tagasi pöörduda. Ei mingit 56. Rohkem kui kaugused, hirmutas soos sumpamine. Jaan näis veidi nördinud, kui suuna üles põhja, 25 peale võtsime. Kuidas me seal õieti liikusime, jääb hoomamatuks, ei tabanud ei teid ega sihte, kuniks teist korda selge kraavini jõudes, teatas Jaan, et aitab, siit me küll üle ei lähe. Olin nii koost lahti,  et ei saanud üldse aru enam, kus olla võisime. Suuna järgi oletasime midagi. Kogu minu kaugusetaju oli sassi keeratud. Miski oli nende vahemaadega täiesti tuksis. Rohkem visuaalselt seni läbitud vahemaid hinnates ja seda allesjäänud aega projetseerides, näis et jõuame 25-24 ja 23 veel võtta.

Tegelikult ei olnud enam milleski päris kindel. Valel mõõtkaval sai tehtud ridamisi valesid järeldusi, aga need kogu aeg korrigeerusid. Nagu natuke rikkis navigatsiooni seade, mis ennast kogu aeg parandab. Nii näis esialgu, kui 36st tagasi pöördusime, et jõuame terve tunni varem finišisse, vahepeal arvasime, et jõuame 53sse edasi-tagasi ära kõndida. Siis aga tundus, et isegi 24 läheb kiireks ja nii edasi ja nii edasi. Täielik virr-varr.

Lõpuks ei onud mõtet end üle vaevata, allesjäänud aeg ja vahemaad sumbusid ja hääbusid piisava varuga. Meenus zerblatlaste kahekõne, kus nad meie seljataga 40 punkti siirdudes arutasid, palju neil kilomeetreid läbitud on, ja vastus 31, tundus midagi täiesti arusaamatut. Meie olime sel hetkel enda teada vaevalt 20 liikunud.

23s punkt Veskijõe ääres pakkus mõttemängu - kummal pool jõge. Legend 'nina jalam' selles osas selgust ei andnud. Punase rõnga paigutust puurides, tundus, et tähis on siinpool veesilma. Oligi, aga jõekese ületus kujunes selliseks, kus naised kahlasid otse veest läbi, samal ajal kui mehed kahel pool purret järjekorras ootasid. Mhmm, veenire, mida mehed kardavad.

Kiirkõnd finišisse andis küll senise TAOK rogaini suurima punktiskoori, kuid täit rahulolu soorituse võitluslikumast poolest ei saabunud.

Tuleb muidugi tunnistada ida ringi planeerimise ilmselget kala - alustama oleks pidanud just ülevalt, põhja poolt, kus kaardipildi järgi tõenäoliselt vähem sood. Muidugi ei välista, et jätkuv ladus kulgemine kergemal maastikul oleks meie mõõtühiku vea tõttu liiga hilja tagasipöördumise punkti kätte andnud. Nüüd oli 36s punktis soo ees nagu mingi vaimne ja füüsiline plokk, andes selgelt mõista, teil on midagi valesti. Minge koju.

Olime oma 40 käimiskilomeetrit kokku saanud, kuigi sel hetkel polnud õrna aimugi, mis vahemaadega tegelikult toimunud oli. Supisabas ei hinganudki oktoobrikõhedus kuklasse. Mõnus oli istuda päeva viimastes päiksekiirtes, luristada nuudleid, mugida pirukat, näksida kohukest, kuulata naaberlaudkonna värskeid emotsioone.
 
Nõvalikult nõiduslik sügispäev. Ilus ja valus. Pisut valus seljaküürudes. Ilus rannaluidetes. Valus natuke jalataldades. Ilus jõhvikamarjades. Sutsu valus õlgades. Ilus pohlaväljades. Veidi valus puusakontides. Ilus männitukkades, järvesilmades, põllukivides, rebaseurgudes.  

Maagiline energia mix kõigist neist positiivsetest korraldajatest, tuttavatest ja tundmatutest kohaletulnutest ja maastikust on üles võetud lindile, mida on vahel hea mängima lükata. Õieti läheb see käima endale teadvustamata. See on kui maailma paremaks muutmise energia, mida on hea tarvitada kui on vaja maailma paremaks muuta.

 



Olge te tänatud kõik need muigelsui tervitajad ja olge te tervitatud kõik need tõsisemad muigajad.