Loomaaed

Joon-O formaadis kitsede ja kivide keskel. Erinevalt mullusest, oli seekord rohkem asja loomaia nendesse nurkadesse, kuhu normaalne külastaja eriti ei satu. Joon-o muutis asja veel sedavõrra koomilisemaks, et kohati sai tehtud õige nurgelisi haakeid mööda ohakast heinamaad selle asemel, et piiluda piisoneid või hõllitseda koos hüljestega.

Kuna selle formaadi puhul ei tea, kus punktid on, siis tuleb igaks juhuks ikka igale kivile ja puule tiir peale teha, millele joon ümber joonistatud on, kiikad püstkotta ja lappad kraavi põhjasid. Nii mõnegi looduses asuva punkti juures sai pikemalt juureldud, kas lugeda kaardil olev joon seda läbivaks või siiski millimeetri jagu mitte. Kõige raskem, aga  mitte võimatu, oli kirdenõlva kivikülv. Seal noppisin üles kindlasti ka valed punktid, mida mitmel korral taipasin just siis kui piiks tehtud. 

Mulle see joon-o meeldib - lihtsam või mitmeid kordi läbikammitud maastik saab uue mõtte, kuigi esiotsa tundub veider kolada raja kõrval võpsikus kui et mööda rada rahulikult sörkida. 

Jaan jõudis Raideniga lühema, tavalise suundraja läbi rännata ja eks nad oma üheksa punkti võtmist nii sättisid, et saaks erinevaid puuriesiseid külastada. Raideni tõdemus oli, et tuleme teinekord päriselt ka siia loomaaeda :)