Sise-o Audenteses
Sise-orineteerumine on loomu poolest üks õige isevärki orienteerumine. Maastik meenutamas Tagurpidi-Antsu kubistlikku kartulipõldu - põõstatseks-puudeks tõkked-pingid, läbimatuks kuusevõsaks teivashüppe matt. Või millega võrreldagi riistaruumi looduses?
Zazibea oli endale lubanud, et kui tuleb lumi maha, siis ta siseruumi kepsutama ei lähe. Aga regimise viimasel tunnil ei andnud ükski ilmaennustus lootust pühapäeva ennelõunaseks lume tekkeks lähima 100 km raadiuses ega kaugemalgi. Seega... orienteeruma.
Igasugused spordihallid ja -saalid ei ole eriti kunagi Zazibea lemmikpaigad just olnud. Viimane kokkupuude ülikooliajast (oi-oi kui ammu, nii vanaks elavad ainult papagoid) TTÜ spordihallis hullult karjuva korvitreeneriga, milliseid võis näha ka täna Audenteses soendusplatsi kõrval. Ilmselt see on mingi korvpallitreeneri loomulik olek - kogu ülakehaga karjuda oma jüngrite peale.
Kuna väiksem poiss on aeg-ajalt kergejõustikku telerist silmates kangesti ka tahtnud sinna jooksma minna, kus on need jooksuonud-tädid, siis sai ta koos issiga kaas võetud, et põnni jooksukirge natukenegi rahuldada. Ta oli küll pisut pettnud, et laste rada ei olnudki avatud, rääkimata lutsukommist. Aga sel ajal kui emme tegi ettevalmistusi stardiks, nautisid mehed kohaliku kohviku "Restart" müüdavat ning enne võistluse algust sai põngerjas siis joonte vahel ka joosta.
Sise-orienteerumisel saab igaüks läbida vähemalt 2 rada - esiteks kvalifikatsioon, umbes nagu suusasprindis, kus selgitatakse aegade järgi pingerivi kohajooksudeks ja teine kord pikem rada kaardivahetusega kohajooksudes. Eriti edukad saavad karistuseks veel kolmanda korra silgata, finaalis.
Kvalifikatsioon sai läbi nii kiiresti (4:19), et selle aja sees väga palju juhtuda ei jõudnud. Kui ma tribüünide ette ilmusin, siis hõikas Raiden sealt "Emme-emme!" ja tekkis hingeline segadus, kas rõõmustada koos lapsega emme ja lapse teineteise nägemise üle intensiivselt lehvitades (startijad on enne seina taga peidus, et mitte saalis olevate "põõsaste" ja punktide asukohti pähe õppida) või püüda tuvastada 3. punkti asukoht ja sinna läbimise tee - üritasin mõlemat. 4. punkti juures muskulaari arendava atribuutika ruumis tegi keegi tüüp redelil rippudes kõhulihaste harjutusi, aga see ei olnud seekord orienteerujatel lisaülesandena ette nähtud, tuli leida hoopis KP mingi jõumasina küljest ja pärast 6. punkti läbi saigi - terad sõkaldest kiirelt eraldatud.
Teine jooks tähendas minu jaoks 13. - 16. koha peale jooksmist ning ekstreemseimaks osutus 10. punkt helesinisel "matil", mis oli rohkem sukeldumine keset matitükkide merd ning välja ronimine selle vedrutava ja tasakaalukaotava porolooni massi seest. Mingisuguses meeltesegaduses suutsin viimase punkti igaks juhuks võtmata jätta ja nii tekkis protokolli DQ.
Peamine emotsioon, mis mind tabas, oli see, et tegemist oleks nagu joostes kiiruse peale sudoku lahendamisega. Trenni mõttes peaks mõned laste labürintmõistatuste raamatud ilmselt peast läbi lahendama. Näiteks teises jooksus jäi selgelt ajutegevus jalgadele alla. No ei olnud mõtet kiirust arendada enne kui sai pildi ette, kus kaudu tasub üldse joosta. Ja vahel võttis see ikka napakalt kaua aega, et aru saada, millisesse tõkete vahesse peaks pugema.
Teisalt meenusid seal saalis sibades kehalise kasvatuse tunnid põhikooli päevilt, mil võimlemisveerandil seati võimlasse üles tervet saali hõlmav võimlemisrada - kindlas järjekorras tuli läbida rööbaspuud, kitsed, hobused, poomid, ronimisköied, redelid, matid tirelitega ja muu kila-kola, et sooritada vastavad harjutused ja nii mitu korda järjest kui palju keegi siis tunni jooksul jõudis.
Aga elamusena oli sise-o väga vahva, igati sümpaatne pühapäeva ennelõuna. Pärast Tina tänava Creperie's pannkooke krõbistades suutsin ülejäänud pereliikmetele ka proovimise isu peale ajada. Eks näis. Lumeennustused 26. jaanuariks on jätkuvalt nigelavõitu.
Kaarte ja tulemusi ja muud saab klikata ikka SK Tallinna Kompass kodulehelt.
Zazibea oli endale lubanud, et kui tuleb lumi maha, siis ta siseruumi kepsutama ei lähe. Aga regimise viimasel tunnil ei andnud ükski ilmaennustus lootust pühapäeva ennelõunaseks lume tekkeks lähima 100 km raadiuses ega kaugemalgi. Seega... orienteeruma.
Igasugused spordihallid ja -saalid ei ole eriti kunagi Zazibea lemmikpaigad just olnud. Viimane kokkupuude ülikooliajast (oi-oi kui ammu, nii vanaks elavad ainult papagoid) TTÜ spordihallis hullult karjuva korvitreeneriga, milliseid võis näha ka täna Audenteses soendusplatsi kõrval. Ilmselt see on mingi korvpallitreeneri loomulik olek - kogu ülakehaga karjuda oma jüngrite peale.
Kuna väiksem poiss on aeg-ajalt kergejõustikku telerist silmates kangesti ka tahtnud sinna jooksma minna, kus on need jooksuonud-tädid, siis sai ta koos issiga kaas võetud, et põnni jooksukirge natukenegi rahuldada. Ta oli küll pisut pettnud, et laste rada ei olnudki avatud, rääkimata lutsukommist. Aga sel ajal kui emme tegi ettevalmistusi stardiks, nautisid mehed kohaliku kohviku "Restart" müüdavat ning enne võistluse algust sai põngerjas siis joonte vahel ka joosta.
Sise-orienteerumisel saab igaüks läbida vähemalt 2 rada - esiteks kvalifikatsioon, umbes nagu suusasprindis, kus selgitatakse aegade järgi pingerivi kohajooksudeks ja teine kord pikem rada kaardivahetusega kohajooksudes. Eriti edukad saavad karistuseks veel kolmanda korra silgata, finaalis.
Kvalifikatsioon sai läbi nii kiiresti (4:19), et selle aja sees väga palju juhtuda ei jõudnud. Kui ma tribüünide ette ilmusin, siis hõikas Raiden sealt "Emme-emme!" ja tekkis hingeline segadus, kas rõõmustada koos lapsega emme ja lapse teineteise nägemise üle intensiivselt lehvitades (startijad on enne seina taga peidus, et mitte saalis olevate "põõsaste" ja punktide asukohti pähe õppida) või püüda tuvastada 3. punkti asukoht ja sinna läbimise tee - üritasin mõlemat. 4. punkti juures muskulaari arendava atribuutika ruumis tegi keegi tüüp redelil rippudes kõhulihaste harjutusi, aga see ei olnud seekord orienteerujatel lisaülesandena ette nähtud, tuli leida hoopis KP mingi jõumasina küljest ja pärast 6. punkti läbi saigi - terad sõkaldest kiirelt eraldatud.
Teine jooks tähendas minu jaoks 13. - 16. koha peale jooksmist ning ekstreemseimaks osutus 10. punkt helesinisel "matil", mis oli rohkem sukeldumine keset matitükkide merd ning välja ronimine selle vedrutava ja tasakaalukaotava porolooni massi seest. Mingisuguses meeltesegaduses suutsin viimase punkti igaks juhuks võtmata jätta ja nii tekkis protokolli DQ.
Peamine emotsioon, mis mind tabas, oli see, et tegemist oleks nagu joostes kiiruse peale sudoku lahendamisega. Trenni mõttes peaks mõned laste labürintmõistatuste raamatud ilmselt peast läbi lahendama. Näiteks teises jooksus jäi selgelt ajutegevus jalgadele alla. No ei olnud mõtet kiirust arendada enne kui sai pildi ette, kus kaudu tasub üldse joosta. Ja vahel võttis see ikka napakalt kaua aega, et aru saada, millisesse tõkete vahesse peaks pugema.
Teisalt meenusid seal saalis sibades kehalise kasvatuse tunnid põhikooli päevilt, mil võimlemisveerandil seati võimlasse üles tervet saali hõlmav võimlemisrada - kindlas järjekorras tuli läbida rööbaspuud, kitsed, hobused, poomid, ronimisköied, redelid, matid tirelitega ja muu kila-kola, et sooritada vastavad harjutused ja nii mitu korda järjest kui palju keegi siis tunni jooksul jõudis.
Aga elamusena oli sise-o väga vahva, igati sümpaatne pühapäeva ennelõuna. Pärast Tina tänava Creperie's pannkooke krõbistades suutsin ülejäänud pereliikmetele ka proovimise isu peale ajada. Eks näis. Lumeennustused 26. jaanuariks on jätkuvalt nigelavõitu.
Kaarte ja tulemusi ja muud saab klikata ikka SK Tallinna Kompass kodulehelt.
Comments