Jalutuskäik Harku metsas

Zazibea kohtas metsas täna kahte seent. Kahte männiriisikat. Üks oli suurem ja teine väiksem. Suurem orienteerujate poolt lömastatud.

Tänased 5km läksid täpselt sama kaua või kiiresti kui pühapäevane täpselt 2x pikem (tõesti nii palju ei ole ma kunagi järjest jooksnud :) maa Sügisjooksul. Ehk nii nagu Pilleruts, ptui, Pullerits Postimehe spordiblogis kahtles, kas kodanikud, kes ennast jooksule kirja pannud, 10km enda tervist kahjustamata ka läbida suudavad, sest treenitus ei ole see kui nädalas paar korda jooksmas käia, seda kas või mitu kuud jutti ehk bizdets nastupajet nezametno ehk surm saabub märkamatult, ei olnud sellised kahtlused teps mitte alusetud. Ja kuigi too üritus mind siiski veel ei tapnud, vaid tegi ainult vigaseks, niivõrd kuivõrd ühte mahlakasena tilkuvat nina saab vigastuseks pidada. Ja õigupoolest väga ei saa, sest Rein Jalakas oma "Tervisetreeningus" ütleb, et Dr. David Niemanni "kaelareeglit" silmas pidades võib tervisesportlane esialgu treeninguid jätkata vähendades mahtu ja intensiivsust, kui haigustunnused haaravad elundeid üleval pool kaela.

Nii ma siis viisingi oma tänase intensiivususe selliseks, et oli piisavalt aega tegeleda nina nuuskamise ja seente vaatlemisega.

Muidugi lootsin mõnusat jalutuskäiku Harku männikus ja rabas, aga esiotsa suutis rajameister rabada täiesti uute võserike ja padrikutega tolles maanurgas. 1(35) KP alustuseks selline hästi rahulik ja lihtne - rada mööda ninna minna. Edasi ka radu mööda järgmistesse uuretesse 2(40). Aga nüüd polnud enam muud teha, kui vaikselt põhja suunas ennast läbi rohelise padriku 3(52) kaevata. Sattusin täiesti kaardistatud metsaveo rajale ja seda mööda oli punktini vähe lihtsam vongelda. Ka 4(53) minnes sai läbida nii madalat mustamudaga võsast metsaalust, kui kuusekammlat, kui rinnuni rohtu, kui pajupadrikut, aga ühe männi all kivi koos KP-ga peidus oligi.

Ja jätkus - kaelani nõgest, muda ja võsa kõikvõimalikes kraavides ja mügarikes. Õigupoolest see 5(54) tuli kuidagi suvaliselt kätte. Olin seal kuivanud kraavide vahel juba kergelt segaduses, aga ju siis suund oli enam-vähem püsinud, KP järsku käigu teel ees. 6(55)-sse jõudmine läks lihtsalt - otse lõunasse tagasi. Ainult hoia suunda.

7(56) oli muhe vastu päikest, pikem jooks ja kui ma algul veidi pelgasin, et kas mööda rada liikudes ikka tunnen ära õige koha, millal paremale võssa karata, siis tolles ärakeeramise paigas ei jätnud lohad mitutpidi mõtlemise võimalust.

8(57) minek ja sinna jõudmine oli paras utoopia. Alustuseks murdsin kõhklevate sammudega läbi muda ja võsa tee peale välja ja siis püüdsin leida uuesti rada, mis suure ja läbimatu sinise servast õige mügerikuni viiks. See kuhu ma sattusin, oli täiesti sõnulseletamatu - nagu hiigelmetssigade tõngutud kartulimaa. Niivõrd segane auke ja ja uurdeid täis turbapinnas. Kügelesin miskit pidi seal, kuni taimestik hullult tihedaks läks - arvasin end rohelisest triibust läbi olevat, aga kuidas sellele õigele künkale ikka pihta saada. Jälle rohkem vaistu abil keerasin end järsku ringi ja kõndisin KP-sse.

No ja lõpuks siis ometi oodatud männimetsaalune jalutuskäik "traditsioonilises" Harkus - 9(47) ja 10(46) klassikalised ninad või orvandid või mis iganes lohud nad seal olid. 11(36) poleks tohtinud ka teab mis imeloom olla, aga suuremale teele jõudes kompassi ei jälginud ja mõnda aega teed mööda kulgenuna taipasin mingil hetkel, et täitsa vales suunas kulgen. Sain endal sabast kinni ja korrigeerisin trajektoori õigeks ning jõudsin sinna kuhu vaja. 12(34) oli mööda sihti, mõnusalt lihtne.

13(43) jõudmiseks tuierdasin teele välja ja siis mööda suhteliselt suvalist rada mööda KP-sse. Ja viimase 14(47) natuke mööda mingeid radu, aga peamiselt suuna ja müra järgi finishini.

Ehk kogu mu loodetud rahulik jalutuskäik kulges rohkem võsa rapseldades. Hämmastaval kombel on aga nohu peaaaegu taandunud.