Linnarogain 2023
Vahest mõtled, et milleks elada siin - Maal.
Vahel mõtled, miks elan just sellel maal.
Või elangi maal.
Ent ons üldse veel tükikest maad, millel elada.
Või juba oledki maa.
Võib ju olla naiivne lootus, et elu läheb ajas kuidagi lihtsamaks, aga endiselt külvab hirmu ähvardav tuumasõda, segadusseajav tehisintellekt ja paljunev kliimakriis. Ja eks. Nüüd peab järamata jäänud vorstijuppi ja hallitama läinud saia ka erikohtlema.
No ja nii ei teagi, et mida teha, et kliimat ära ei rikuks samal ajal vaimselt hulluks minemata? Äkki üks tundeline teekond Tallinna tänavatel?
Laupäevane Linnarogain pakkus seekord punaste rõngaste taga ajamiseks tuumakamat osa pealinnast, lähtekohaga Linnahalli ja kruiisikai vahel.
Pooletunnine rajaplaneerimisülesanne hõlmas hakatuseks pildivihjete kaardile paigutamist, et trajektoori veidi asjakohasemalt välja joonistada.
Võib olla me ei teadnud päris täpselt, millises kai servas Lennusadama taga asub miinitraaler Kalev. Ja kui keegi ei suudagi samastuda boheemlasliku norus istuva Tammsaarega, siis sama pargi teises ääres asuv karmi ilmega Pätsu pea leidmiseks pole kaarti vajagi. See lihtsal kummitab igavesti kuskil alateadvuse soppides. Sellega võib lapsi hirmutada kui nad magama ei taha jääda...
Nagu stardis selgus, siis inimesed igatsevad koju tagasi. Kes see ikka tahab selles tuules ja tolmus tuiata. Siiri ja Triina olid võtnud alustada oma kodukandist Kalamajast, seevastu me Jaaniga olime algatuseks suundumas endistele koduümbruse maadele Kadriorgu.
Kui me Jaaniga olime ütlemata tähtsust täis oma seekordse võistkonna numbri üle - 42. Ikkagi elu mõte, siis Triina ja Siiri ei saanud meie sügavamõttelisest olekust mõhkugi aru. No tegelikult jaa, milleks sellised mõttetud robotid, kelle käest küsides "Mis on elu mõte?", saad 7 miljoni aasta pärast vastuse: 42. Aga ikkagi, millal ChatGPT suudab kirjutada sama hea raamatu kui Douglas Adams?
Aga aitab stardieelsest lobast, kell 17 kostis kuskilt üle tuule röögatus, et võib minna ja nii me otse Admiraliteedisilla suunas (30) punuma pistsime. Endiselt on õhus arhitektuursed unistused ülejäänud Vanasadama masterplaanist. Aga vähemalt on sild.
Liikusime lootusetult segase liiklusskeemiga sadamaalat Hestia Seaport hotelli juurde noppimaks 36, et edasi ületada lüüriline Reidi tee jõudmaks lambipostini Metodisti kiriku juures, mis kandis numbrit 67.
Ja siis Köleri tänava lõppu, monumendi juurde, mis tähistab Tallinnas toimunud I laulupidu 1880. aastal (77). Seda on keegi teine varem ise öelnud, aga Kadrioru tänavatel on selline õhustik, et kohe ajab keegi oma tõlla välja, et kuninganna juurde audientsile sõita.
Malbes Kadrioru asumis jätkasime SALTi suunas Hõbeda tänava lambiposti juurde (56).
Järgmiseks tuli pääseda Mesimummu lasteaia kanti, kus Raiden omal ajal veetis tööpäevadel tunde kui ta emal ja isal parasjagu teda aega kasvatada ei olnud - Kunderi ja Tartu maantee vahel, punkt 52. Tsipake oli nuputamist, kas vasakult või paremalt, aga läksime ikka Laulupeo tänavalt, Raideni kooli poolt.
Mhm, nüüd Peebu juurde. Selles, punkt 34 hoovis on üks väga hea piltide raamimise töökoda.
Mulle ei meenunud kohe häid tuttavaid punktide 43 juurest Maakri tänava otsast ja Keldrimäelt punktis 51, aga järgmiseks siirdusime 71 suunas, mille lähedal töötab juuksur, kus ma olen juba 38 aastat järjepanu käinud. Katastroofen, kui mu 72-aastane juuksur peaks tahtma üks päev lõplikult töövaba põlve pidama hakata.
Punkti juures asunud joogi järgi meil aga asja polnud, sest topsid olid loomuikult autos. No ja ega väga ei janutanudki ju.
Edasi sattusime punkti 63, mille kõrval ei ole enam täiesti hunnitut jaapani toite pakkuvat restorani "Haku". Üks meie vaieldamatuid lemmikuid. Uksed sulgusid pool aastat tagasi ja sama väärikat tõusva päikse maa söögikultuuri kohta selles linnas uuesti avatud veel pole.
Hingeline teekond pealinna tänavatel jätkus Ameerika saatkonnast mööda keskhaigla taha, punkti 53 Nimetatagu seda ida või lääne omaks, minu jaoks jääb see ikka keskhaiglaks, kus vanaema aastaid töötas enne kui ta mind kasvatama jäi ja millest ma olen kuulnud ära raamatutäie lugusid. Tagatipuks on see paik, kus mul endal on õnnestunud esimesed sõõmud õhku kopsudesse ahmida. Miks on nendel kohtadel, kus me Maale tuleme vähem tähendust kui nendel, kust me läheme...
Mõningane segadus aiavahedega, kust võiks pääseda Herne tänavale, et veereda nagu uba saamaks kätte punkt 76 Oa tänava lambipostilt.
Vaatasime, et aega on. Lükkisime sisse punkti 69 - Tallinna Vangla värava. Sellest kuidas ma Tallinna Vanglas olen olnud, sai mõned kribad kunagi Näärilaks 2020 elamuste taustal üles pandud.
Kui minna üle Veerenni tänava, siis satub tüünes õhtupäikses unistava Pille ja Tiiu juurde. Saiapood vaheldub juuksuriga ja vastupidi. Mis maagiline linn, mis kerkib minu silme all. Tühermaa täitub väike - ja suurvormidega ja sina lihtsalt ela.
Kõndisime sealt kahjatsusega edasi, sest Kaarel Kurismaa trammiobjekt(58) tahtis külastamist. Naljakal kombel ei tekkinud Õnnepalee(50) juures suuremat heldimust. Nagu ei meenunudki, et keda seal oleks õnnepisarate all kallistatud.
Kuulsa MUBA kõrval on üks teine õppehoone, kus ka meistrid õpivad. Neid vendi, kes päriselt aru saaks kus on pluss ja kus on viirus ning mida pidi need ilma pauku tegemata kokku ühendada, pole just palju võtta. Aga punkt 42 asus just selle kooli taga, kus mu vennaraaski tarkusi omandnud on.
Ilmselt on siin sügavama mõtte koht - kas enne peavad ümber õppima hakkama mubakad või polükad kui neilt töö käest ära võetakse. Või tahan ikka päris meest omale majja juhtmeid panema. Või tahan ikka päris tüdrukut omale lavale balletti hõljuma.
See meid sel hetkel seal siiski piisavalt ei paelunud, me sureme Jaaniga niikuinii enne ära. Päris enne veel, hoopis 55 - Tuvi pargis ja siis Uude-Maailma Videviku poole (66). Jah, üle Aasa, ooh kui palju märtsikellukesi Jaanuse ja Anu aias on, Pilve (74) piirile.
Poeetiline marss jätkus Artur Kapiga, eks 45 oli ikka üks hea lambipost.
Pika Hermanni all nõlval (73) tekkis mõte ka auruveduri(61) juures ära käia. No miks sa siis ei käiks. Auruveduri vanusega küll ei võistle, aga need on ikka ka päris vanad, kes Ungari kapsaussidega sõitnud on.
Edasi oli vältimatu hüpelda 173 trepiastmel üles Patkuli platvormile, et heita linnale mõni turistlik pilk.
Ja siis kõrgustest alla otse keldrisse. Vabadussamba alusesse keldrisse (64). Varjendiks siiski hõredavõitu paik.
Põllumajandusmasin Harju tänaval (60) on ise juba paras obstsöönsus, meie turnisime Kirjanike Maja ees veel ebakultuurselt murul. Hea et maha ei istunud ja õlli libistama ei hakanud, et hakata meenutama kõiki neid tuhandeid kordi, mis vanalinnas kulgeda on olnud. Siis kui jooksime emaga Virust Baltasse rongi peale, või keska ajal pinginaabriga sõjalise tunni asemel aega mõnes kohvikus sisustasime või ülikooli ajal (rubla aja lõpus) kõigis kättesaadavates restoranides 7 korda menüüd läbi sõime või Pika tänava sukapüski poe sabas ülejäänud naistega elust-olust ühtteist arvasime, või Jaaniga Raekoja platsi nullpunktis kõike jälle uuesti alustasime või kui ... või ... vanaema haigla lugudest peaks ikka paksema raamatu saama.
Raekoja tagant (41) kiirustasime otse Pätsu(78) manu. Päts mõjub seal nüüd nii intensiivselt, et ma ei pannudki tähele kas õrn ema, kes oma poega aastast 1905 takso peale aidata tahab, on ka seal veel alles või pigem nagu ei ole...
Aga meil oli veel märgilisi paiku plaanis - Ohvitseride maja, mida kutsutakse nüüd Vene Kultuurikeskus. On, nagu on, üks Kanutiaia lambipost (35).
Rottermanni majade rägastikus leidus veel üks lambipost (37).
Ja World Trade Centri hoovis, korstna taga on veel üks lambipost (46).
Ka Porto Franco pole ilma nendeta hakkama saanud. Ilma lambipostideta (38), ma mõtlen.
Kas nüüd on siis kõik? Hingeküllane retk mineviku- ja tulevikuradadel hakkas selleks korraks otsa saama. Melodramaatilised heietused elust enne, nüüd ja igavesti tahavad kokku tõmbamist.
Aga ei. Ei veel.
Päikeseloojangu punkt. Kui lõpeb päike, siis alles lõpeb kõik.
Võistlusolustikus sai selleks 33. See on numbrina iseenesest ju sama hea kui 42. 10 minutit oli veel jäänud kontrollaja lõpuni kui sööstsime Linnahalli katusele, et jõuda teisele poole, merele laskuvate treppideni. Ei, ei, siin ei ole lambiposte. On tegelikult, aga need on "Teneti" dekoratsioonid.
See võis ju kunagi olla igatsuslik paik, kus heita pilk halle sõjalaevu täis merele. Nüüd on merel valged laevad. Mõni seisab siin juba mitu aastat ja mõtlegi ära minna.
Punkt võetud, igatusused igatsetud, suundusime rannamoodustiste vahelt lõpukanga alla. Vaevalt said punktid masinasse maha siristatud kui pihku ilmus vaagnake grillvorstikestega. Natuke kurki peale, õunapoolik kõrvale ja meretuul sai asuda maha jahutama tekkinud emotsioone.
Lased varbast välja need vibreerivad tänavakivid. Lased sõrmedest alla need vihmaveetorud. Lased nabast lahkuda neil paekiviseintel. Lased kõrvadest kukkuda neil vanadel remmelgatel. Lased silmad vidukile sest tolmutrombist. Lased huuled prunti neist lonkivatest linlastest. Ehmatad juuksed püsti neil tornmajade klaasseintel peegelduvatest ennastest. Paistad päiksega võidu üle katuste. Ulud tuulega merekaldal.
Jah, see on minu linn.
Aitähh seda meelde tuletamast!
Comments