Kolm karu Maastikumaratonil
Kolm karu liiguvad mööda laudteed maadligi nagu rabamännid. Jõhvikaid ei kusagil. Kahel pool lainetab ja laukad ajavad üle ääre.
Jäme vihm sajab diagonaalis krae vahelt sisse ja nõrgub mööda paremat käsivart otse kindasse. Pilk püsib libedal laudrajal ning tahaks juba kiiremini kuhugi jõuda. Aga kuhu? Talveunne? Kõhu (või jala) peale kinnitatud numbril laiutab mõmmik, kes meenutab rohkem kaisukaru kui et mõnda sportlikku päntajalga.
Otid tammuvad edasi sinna, kuhu rada viib. Järgmised kakskümmend kilomeetrit. Piki oosiharja, järve kõrvalt. Mööda nõmmikut, kanarbiku vahelt. Üle porijõgede, kuusiku seest. Läbi sahiseva lehe, ümber soost.
Hommikul lahkusid kolm karu kodust lootuses, et Maša ei tule külla. Kes see neid lõhutud toole jälle parandab ja segiaetud voodeid korrastab. Maha jäi kaks tühja kaussi ja Raiden pani oma pooleli söömisega jäänud hommikupudru millegipärast külmakappi. Eks ta püüdis seda pärast vorstipunkti tühjaks söömisega kompenseerida, aga ratsionaalset toitumiskava see pikakovaline karu päriselt veel omandanud ei ole.
Sellega, mis kellelgi hommikust kõhus õõtsus, loksusime finishipaigast Aegviidu kooli juurest bussiga starti - kuskile ussisohu Kemba ja Suru Suursoo vahele. Klasside 25+ ja 42+ vahel võis ju arutelusid pidada laadis, et oh mis õnnetus kui oled 42+ ja kogemata 25+ rajale satud. Kuid pärast nädal varem toimunud rogaini tundus meie karu arule väga kohane ikkagi üks lõdvestav 25 kilomeetrit läbi matkata, olgu kuidas nende vanustega just on.
Veel stradikoridoris tekkis mõttevahetus, et kas kilpkonna klassi ei ole äkki vahepeal avatud, mis aga päädis tõdemusega, et kohalikes oludes saaks äärmisel juhul lubada nälkjate stardigruppi. Karudele pakutud tempo - who cares, sobis meie mõtteviisiga hästi, kuigi raja hilisemas faasis kippus see asenduma rohkem notsudele mõeldud elustiiliga - "Mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga mõnus elu, tillukesel seal." *
Tüüpiliste rogainijatena tekkis meil rajal aeg-ajalt segadusse ajavaid hetki - näiteks ühes sihilt keeramise kohas, kerkis üles küsimus, kus me oleme, kas me peame siit paremale pöörama või otse minema? Kuigi viit oli nii ilmselge. Või kui ühele üksikule matkajale järgi jõudsime - kus ta teised tiimikaaslased on? Üldse oleks tahtnud kogu aeg ikka midagi kontrollida - kompassiga suunda või kuidas järgmisele punktile peale minna või maastikupilti ja kaarti omavahel võrrelda. Selline käed asjatult lopendamas liikumine nõudis harjumist.
Pärast esimest söömanduspunkti suutis aju lõpuks järelvalveorgani lahti lasta ning vajusime mõnusasse kulgemisse. Rada teab ja viib.
Järjepanu läbi maastikuosade, kus eri aegadel kaardi ja kompassiga ikka risti-põiki rajast üle on silgatud või kuhu mõnel lõigul arhailisemast ajast pärit matkatee on viinud või kuhu talveperioodil vahel suuskadega on satutud. Nüüd siis teises mõõtkavas, justkui teistpidi ristlõige maastikust.
Jussi järvede vahelt üles Jussi nõmmele jõudes muudab vaatepilt õhu hõredaks ja sisemuse hingetuks. Iga kord. Iga kord pead hetke ootama kuni hing nähtule järgi jõuab.
Sellel lagedal väljal on justkui nukrust ja otsatust. Pilk otsib kohta kuhu kinnituda, aga veereb aina üle lainja maastiku kaugele kuniks metsaviiru serva kinni jääb. Kuidas sa selline oled? Meeled ei taha uskuda, et see ei olegi päris.
Nüüd näitab ennast korraks ka päike. Too oskab esitluseks kohta valida.
Ajataju on kadunud, kuigi loojanguni näib veel aega olevat. Kell on kolinud ujumisrežiimi ning aega ei näita. Uus vihmasahmakas ainult kinnitab elektroonse vidina taipu, et tema inimene tegeleb täna peamiselt hüljestele kohase liikumisviisiga. 15 aastat kantud ürp ei kannata ilmselgelt kriitikat ega ka vett. Viimast hülgama pidav kiht on ammu nano-osakestena mööda ookeani avarusi laiali uhutud ning valida on, kas jätkata ka järgnevatel retkedel ökoligunemist või panustada siiski mõnda progressiivsesse kehakatte tehnoloogiasse.
Pärast Soodla jõe ületust muutuvad metsad Aegviiduseks. Need on sellised Aegviidu kuused, mis paiknevad metsas ainult nii nagu nad paiknevad Aegviidus. Puude vahel avaneb taaskord võimalus midagi põske pista. Lahkelt pakutakse nii kummist karusid (mhmmm.h..) kui kurgi soolvett vaheldumisi suhkruveega. Karudele kohaselt tundub kõik ahvatlev kui ainult süda pahaks ei lähe kogu selle kraami peale.
Aimdub tuttavaid suusaradu. Meenuvad mõned talvised maaühendused paikades, kus liiga hästi libisevad suusad leiavad jääajast liiga kauaks maha jäänud kivi. Seekord pole libisemiseks suuski vaja. Rada muutub aina porisemaks ja hammustab aina suuremaid kaari metsaservast. Korraga hõljub mööda pikemalt rajalt pärit naisjooksja valges jopes. Täiesti mudavaba, samal ajal kui mõni möödajooksnud meesisend samalt distantsilt nägi üpris metsik välja.
Ühel eriti osaval põõsast mööda põiklemisel takerduvad mu prillid okstesse ja need virutatakse vibuna mitu meetrit tagasi kuhugi poriväljale. Õnneks täpselt ühe kaasvõitleja jalge ette. Muidu vist otsiks okulaare siiamaani sealt käsikaudu taga.
Lõpukilomeetritel jäi puudu sellest adrealiinilaksust, mis tekib rogainis kontrollaja piiril balanseerides ja kus igasugused kehalised hädad ja õnnetused unuvad täielikult, sest kogu fookus on kontrollaega mahtumisel, et mitte kaotada väärtuslikke raskustega kogutud punkte. Jooksmise, või no olgu liikumisviisi who cares, ajal on ajul aega tegeleda valutava jalalaba või tont teab millise muu kere füüsilise ilmingu üle mõttetult aru pidades.
Seda, miks alaealised tungival soovitusel koos vanematega osalema peavad, adusime viimases toidupunktis, kus lisaks coca-colale ja sprotivõilevale oli Raiden varmas ka kogu valmispandud Vana Tallinna alla kühveldama. Igatahes lubas ta järgmine kord lõpu osas meil eest ära silgata.
Aegviidu alevi vahele keerates küsis Raiden, millal meil see Stockholmi Rogain ongi. Mis teema see nüüd viimasel kiromeetril on? Praegu peaks punnitama allesjäänud energiariismete najal viimaseid meetreid võtta, mitte vestlema teemal, kuhu järgmiseks ligunema minna.
Jalg üle finišijoone. Ja jälle saab süüa. Talvevarud ei tee kurja ka jänestele, rebastele ja huntidele, aga eelkõige matsutamiseks midagi ikka karudele. Või nagu jutuks tuli, kui sel üritusel on eesmärk panustada pigem söögile, siis katsud, et vorstipunkti kähku kohale saad ja rohkem pole täiuslikuks päevaks vajagi. Tõsi, on väike oht Puhhi efekti tekkimiseks, kus pärast maastikumaratoni läbimist ei mahu koduuksest enam sissegi.
Kolm karu sõidavad rammestunult kodu poole. Jõhvikatest pole lugu, sest vöövahe on head ja paremat kraami täis. Ilm on muutunud andeksandmatult ilusaks.
Tänulikkus karude seest läheb teele nende poole, kes mõmmikutele nii head põlve pakuvad.
* Hando Runnel, "Põrsapõli".
Jäme vihm sajab diagonaalis krae vahelt sisse ja nõrgub mööda paremat käsivart otse kindasse. Pilk püsib libedal laudrajal ning tahaks juba kiiremini kuhugi jõuda. Aga kuhu? Talveunne? Kõhu (või jala) peale kinnitatud numbril laiutab mõmmik, kes meenutab rohkem kaisukaru kui et mõnda sportlikku päntajalga.
Otid tammuvad edasi sinna, kuhu rada viib. Järgmised kakskümmend kilomeetrit. Piki oosiharja, järve kõrvalt. Mööda nõmmikut, kanarbiku vahelt. Üle porijõgede, kuusiku seest. Läbi sahiseva lehe, ümber soost.
Hommikul lahkusid kolm karu kodust lootuses, et Maša ei tule külla. Kes see neid lõhutud toole jälle parandab ja segiaetud voodeid korrastab. Maha jäi kaks tühja kaussi ja Raiden pani oma pooleli söömisega jäänud hommikupudru millegipärast külmakappi. Eks ta püüdis seda pärast vorstipunkti tühjaks söömisega kompenseerida, aga ratsionaalset toitumiskava see pikakovaline karu päriselt veel omandanud ei ole.
Sellega, mis kellelgi hommikust kõhus õõtsus, loksusime finishipaigast Aegviidu kooli juurest bussiga starti - kuskile ussisohu Kemba ja Suru Suursoo vahele. Klasside 25+ ja 42+ vahel võis ju arutelusid pidada laadis, et oh mis õnnetus kui oled 42+ ja kogemata 25+ rajale satud. Kuid pärast nädal varem toimunud rogaini tundus meie karu arule väga kohane ikkagi üks lõdvestav 25 kilomeetrit läbi matkata, olgu kuidas nende vanustega just on.
Veel stradikoridoris tekkis mõttevahetus, et kas kilpkonna klassi ei ole äkki vahepeal avatud, mis aga päädis tõdemusega, et kohalikes oludes saaks äärmisel juhul lubada nälkjate stardigruppi. Karudele pakutud tempo - who cares, sobis meie mõtteviisiga hästi, kuigi raja hilisemas faasis kippus see asenduma rohkem notsudele mõeldud elustiiliga - "Mudamere ääres, porikalda peal, oleks aga mõnus elu, tillukesel seal." *
Tüüpiliste rogainijatena tekkis meil rajal aeg-ajalt segadusse ajavaid hetki - näiteks ühes sihilt keeramise kohas, kerkis üles küsimus, kus me oleme, kas me peame siit paremale pöörama või otse minema? Kuigi viit oli nii ilmselge. Või kui ühele üksikule matkajale järgi jõudsime - kus ta teised tiimikaaslased on? Üldse oleks tahtnud kogu aeg ikka midagi kontrollida - kompassiga suunda või kuidas järgmisele punktile peale minna või maastikupilti ja kaarti omavahel võrrelda. Selline käed asjatult lopendamas liikumine nõudis harjumist.
Pärast esimest söömanduspunkti suutis aju lõpuks järelvalveorgani lahti lasta ning vajusime mõnusasse kulgemisse. Rada teab ja viib.
Järjepanu läbi maastikuosade, kus eri aegadel kaardi ja kompassiga ikka risti-põiki rajast üle on silgatud või kuhu mõnel lõigul arhailisemast ajast pärit matkatee on viinud või kuhu talveperioodil vahel suuskadega on satutud. Nüüd siis teises mõõtkavas, justkui teistpidi ristlõige maastikust.
Jussi järvede vahelt üles Jussi nõmmele jõudes muudab vaatepilt õhu hõredaks ja sisemuse hingetuks. Iga kord. Iga kord pead hetke ootama kuni hing nähtule järgi jõuab.
Sellel lagedal väljal on justkui nukrust ja otsatust. Pilk otsib kohta kuhu kinnituda, aga veereb aina üle lainja maastiku kaugele kuniks metsaviiru serva kinni jääb. Kuidas sa selline oled? Meeled ei taha uskuda, et see ei olegi päris.
Nüüd näitab ennast korraks ka päike. Too oskab esitluseks kohta valida.
Ajataju on kadunud, kuigi loojanguni näib veel aega olevat. Kell on kolinud ujumisrežiimi ning aega ei näita. Uus vihmasahmakas ainult kinnitab elektroonse vidina taipu, et tema inimene tegeleb täna peamiselt hüljestele kohase liikumisviisiga. 15 aastat kantud ürp ei kannata ilmselgelt kriitikat ega ka vett. Viimast hülgama pidav kiht on ammu nano-osakestena mööda ookeani avarusi laiali uhutud ning valida on, kas jätkata ka järgnevatel retkedel ökoligunemist või panustada siiski mõnda progressiivsesse kehakatte tehnoloogiasse.
Pärast Soodla jõe ületust muutuvad metsad Aegviiduseks. Need on sellised Aegviidu kuused, mis paiknevad metsas ainult nii nagu nad paiknevad Aegviidus. Puude vahel avaneb taaskord võimalus midagi põske pista. Lahkelt pakutakse nii kummist karusid (mhmmm.h..) kui kurgi soolvett vaheldumisi suhkruveega. Karudele kohaselt tundub kõik ahvatlev kui ainult süda pahaks ei lähe kogu selle kraami peale.
Aimdub tuttavaid suusaradu. Meenuvad mõned talvised maaühendused paikades, kus liiga hästi libisevad suusad leiavad jääajast liiga kauaks maha jäänud kivi. Seekord pole libisemiseks suuski vaja. Rada muutub aina porisemaks ja hammustab aina suuremaid kaari metsaservast. Korraga hõljub mööda pikemalt rajalt pärit naisjooksja valges jopes. Täiesti mudavaba, samal ajal kui mõni möödajooksnud meesisend samalt distantsilt nägi üpris metsik välja.
Ühel eriti osaval põõsast mööda põiklemisel takerduvad mu prillid okstesse ja need virutatakse vibuna mitu meetrit tagasi kuhugi poriväljale. Õnneks täpselt ühe kaasvõitleja jalge ette. Muidu vist otsiks okulaare siiamaani sealt käsikaudu taga.
Lõpukilomeetritel jäi puudu sellest adrealiinilaksust, mis tekib rogainis kontrollaja piiril balanseerides ja kus igasugused kehalised hädad ja õnnetused unuvad täielikult, sest kogu fookus on kontrollaega mahtumisel, et mitte kaotada väärtuslikke raskustega kogutud punkte. Jooksmise, või no olgu liikumisviisi who cares, ajal on ajul aega tegeleda valutava jalalaba või tont teab millise muu kere füüsilise ilmingu üle mõttetult aru pidades.
Seda, miks alaealised tungival soovitusel koos vanematega osalema peavad, adusime viimases toidupunktis, kus lisaks coca-colale ja sprotivõilevale oli Raiden varmas ka kogu valmispandud Vana Tallinna alla kühveldama. Igatahes lubas ta järgmine kord lõpu osas meil eest ära silgata.
Aegviidu alevi vahele keerates küsis Raiden, millal meil see Stockholmi Rogain ongi. Mis teema see nüüd viimasel kiromeetril on? Praegu peaks punnitama allesjäänud energiariismete najal viimaseid meetreid võtta, mitte vestlema teemal, kuhu järgmiseks ligunema minna.
Jalg üle finišijoone. Ja jälle saab süüa. Talvevarud ei tee kurja ka jänestele, rebastele ja huntidele, aga eelkõige matsutamiseks midagi ikka karudele. Või nagu jutuks tuli, kui sel üritusel on eesmärk panustada pigem söögile, siis katsud, et vorstipunkti kähku kohale saad ja rohkem pole täiuslikuks päevaks vajagi. Tõsi, on väike oht Puhhi efekti tekkimiseks, kus pärast maastikumaratoni läbimist ei mahu koduuksest enam sissegi.
Kolm karu sõidavad rammestunult kodu poole. Jõhvikatest pole lugu, sest vöövahe on head ja paremat kraami täis. Ilm on muutunud andeksandmatult ilusaks.
Tänulikkus karude seest läheb teele nende poole, kes mõmmikutele nii head põlve pakuvad.
* Hando Runnel, "Põrsapõli".
Comments