Lõpmata hall kivi
Linnahall on see hall osa linnast, mille leiab ühe K-sõõriku bensuka tagant.
Ja on nii madal, et ei paista tanklate tagant õieti väljagi.
Ja trepid on nii rohtu kasvanud, et ei eristu suurt külgnevast rohemaast.
Linnahall on nagu mutimullahunnik, mille kokku kuhjanud liik on tänaseks välja surnud.
Basseinis rohetab vastu õudusfilmiliku värvigammaga vesi.
Ühe kaarja alkoovi all ajab kirbet suitsuhaisu 'Poseidoni' ööklubi sisustus.
Copterline'i silt maja teisel küljel poleks ikka nagu üle saanud nukrast lõpust.
Sultsi katse seinu kirevate maalingutega koos hoida, kustutati kiirelt.
Alan Walkeri tüminat 'Faded', mille video on osalt üles võetud Linnhallis, sobiks ümisema Linnahall ise.
Kui Nolan oma uuest filmist neid kaadreid juhtumisi välja ei monteeri, mis kujutamas mingit Ukraina kohta, siis on hoonel hetkeks võlukunsti abil tolm pealt pühitud.
Täna võis päikselises õhtus fantaseerida ülejooksul üle kivikoletise, kuidas mõnest praost poeb välja helisid, mis mõnel ammumöödunud üritusel seinte vahele kinni on jäänud.
Võis ette kujutada end astumas kopteri pardale, mis lendab igavikku. Võis luua õhulosse - kui lihtne on üles laduda hiiglasi, mis lihtsalt on, mida ei saa laiali lükata, aga millest ei saa ka enam midagi.
Vahepeal viis rada helgemate hoonete ümber - mööda Kalamaja kirjudest majadest Lennusadamasse ning sealt Patarei merekindluse juurde.
Veel õudsam. Seal kummitab ka päeval. Kui Linnahalli pragudest kiirgab optimistlik-helget kommunismi jõudmise unelmat, siis sellesse kolossi kinni jäänud hääled saavad kõneleda tsivilisatsiooni tumedamast poolest. Vaata nende akende all loksuvat merd ja sa näed kuidas nähtamatud hüüdjad puhuvad seal lainetesse oma lisa loksu.
Sinna ei maksa ööd ootama jääda. Liikusin Kalaranna suunas. Lootsin legendi järgi 13(46) punktis kohata mõnda kaunikujulist haljastusobjekti :) Aga nii märgitakse üles selliseid punkte, kus tähis on peidetud kõrgeks kasvanud maltsa kõrvale. Nojah, milleks raisata energiat edevate taimede peale. Atriplex patulal on oma suursugusus. Neid tuuste jagus ohtralt kohalikku randa mujalegi.
Vaatevälja tekkinud komlnurk Patarei vangla - Linnahall - kümnekorruseline ristluslaev mõjus entusiasmi süstivalt - bermuudalikult.
Või mine tea, mida süstivalt, sest peagi ajasin 18. (51) puu punkti otsingutel segamini korstna ja tolle kaheksatahulise hoone. Suunda ei kontrollinud ja olin lõpuks otsaga Kultuurikatla hoovis nagu Sipsik televiisoris. Mitte ei mõikanud, kus see puu seal on. Põhjalikum töö kaardiga aitas mõista, et korstent ei saa isegi siis kaheksanurkseks mõelda, kui talle on 'UN' peale maalitud.
Tagasi hallide kivide juurde, mis oma algselt mõeldud konfiguratsioonis eriti enam püsida ei taha, sunni neid kuidas oskad. Võib-olla ta siis tahab ja vajab seda laiali lagunemist. Ilm ja aeg vormib tast lõpuks sellised Gotlandi raukarid:
Hea, et välja tuldi, selle kandiga, selle linnaruumi õpetlikuma poolega.
Ja on nii madal, et ei paista tanklate tagant õieti väljagi.
Ja trepid on nii rohtu kasvanud, et ei eristu suurt külgnevast rohemaast.
Linnahall on nagu mutimullahunnik, mille kokku kuhjanud liik on tänaseks välja surnud.
Basseinis rohetab vastu õudusfilmiliku värvigammaga vesi.
Ühe kaarja alkoovi all ajab kirbet suitsuhaisu 'Poseidoni' ööklubi sisustus.
Copterline'i silt maja teisel küljel poleks ikka nagu üle saanud nukrast lõpust.
Sultsi katse seinu kirevate maalingutega koos hoida, kustutati kiirelt.
Alan Walkeri tüminat 'Faded', mille video on osalt üles võetud Linnhallis, sobiks ümisema Linnahall ise.
Kui Nolan oma uuest filmist neid kaadreid juhtumisi välja ei monteeri, mis kujutamas mingit Ukraina kohta, siis on hoonel hetkeks võlukunsti abil tolm pealt pühitud.
Täna võis päikselises õhtus fantaseerida ülejooksul üle kivikoletise, kuidas mõnest praost poeb välja helisid, mis mõnel ammumöödunud üritusel seinte vahele kinni on jäänud.
Võis ette kujutada end astumas kopteri pardale, mis lendab igavikku. Võis luua õhulosse - kui lihtne on üles laduda hiiglasi, mis lihtsalt on, mida ei saa laiali lükata, aga millest ei saa ka enam midagi.
Vahepeal viis rada helgemate hoonete ümber - mööda Kalamaja kirjudest majadest Lennusadamasse ning sealt Patarei merekindluse juurde.
Veel õudsam. Seal kummitab ka päeval. Kui Linnahalli pragudest kiirgab optimistlik-helget kommunismi jõudmise unelmat, siis sellesse kolossi kinni jäänud hääled saavad kõneleda tsivilisatsiooni tumedamast poolest. Vaata nende akende all loksuvat merd ja sa näed kuidas nähtamatud hüüdjad puhuvad seal lainetesse oma lisa loksu.
Sinna ei maksa ööd ootama jääda. Liikusin Kalaranna suunas. Lootsin legendi järgi 13(46) punktis kohata mõnda kaunikujulist haljastusobjekti :) Aga nii märgitakse üles selliseid punkte, kus tähis on peidetud kõrgeks kasvanud maltsa kõrvale. Nojah, milleks raisata energiat edevate taimede peale. Atriplex patulal on oma suursugusus. Neid tuuste jagus ohtralt kohalikku randa mujalegi.
Vaatevälja tekkinud komlnurk Patarei vangla - Linnahall - kümnekorruseline ristluslaev mõjus entusiasmi süstivalt - bermuudalikult.
Või mine tea, mida süstivalt, sest peagi ajasin 18. (51) puu punkti otsingutel segamini korstna ja tolle kaheksatahulise hoone. Suunda ei kontrollinud ja olin lõpuks otsaga Kultuurikatla hoovis nagu Sipsik televiisoris. Mitte ei mõikanud, kus see puu seal on. Põhjalikum töö kaardiga aitas mõista, et korstent ei saa isegi siis kaheksanurkseks mõelda, kui talle on 'UN' peale maalitud.
Hea, et välja tuldi, selle kandiga, selle linnaruumi õpetlikuma poolega.
Comments