Aegna ja aeg nii
Aeg na kaugel, et lõikuskuu tüüne meri jäi ette.
Päevaku jagu o-harrastajaid sai tee üle vee, et kaeda saare imelikke objekte punaste rõngaste saatel. Eks oli seal suure tüki väikseid laskealuseid, oli sissepõigatavaid välikäimlaid. Eks oli seal kõrgeid mändisid madalate kivide vahel, oli laiu vaatevälju kitsastes pükstes.
Oli puuke. Seikluslikumad neist rändasid välja mandrile.
Tihedalt tähistest täistipitud oli see merre jäänud maismaa tükk. Kuidagi suunaga rapsides läks esiotsa nende leidmine selles kuivas kohas. Kuidagi ümber varede keerutades läks keskosas nende tabamine selles keerdus paigas. Kuidagi sirgjoonelisemalt pärastpoole, ümber kibuvitsatihnikute.
15. punkti kivikülv oli vaikuse õnnemaa. Segase saare nii selgeltnägev hammaada.
Selgelt oli lõpuks näha, et pesakonnale meeldis.
Saar, mille servalt saab piiluda süümepiinadeta pealinna kilukarbi siluetti, kus on teine aeg. Ja tagasipääsu oodates kail seistes ... "/---/, et on olemas midagi, mille kohta võiks ehk arvata et see oli aeg, rulli keeratud ja kokku pressitud nagu kellavedru, mis ähvardas nüüd lahti karata, väänles sõrmede vahelt välja, läks pikemaks, muutus hirmutavalt pikaks peeneks lindiks, mis hakkas roomama ja püüdis neid oma valdusse saada nagu mõni kuri madu, nii et muutis nad paksuks, vanaks ja inetuks." *
Aeg on nii. Siin teisel pool vett.
Illusionistina võid püüda aega petta. Näiteks lihtsamad inimesed silkasid Kadrioru puude vahel päev varem kui keerulisemad olid vurhvi löödult sealsesse roosiaeda üles sätitud.
Jälle need punased rõngad. Seekord paarikaupa.
Alati väljakutsega - kas keegi teab pargist midagi, mida ma veel ei tea. Aga aeg võtab meid alati vahele. Näiteks siis kui ma esimesest punktipaarist teise siirdusin, lootes kontserdiväljakule siblida endise kodu rõdu alt Mäekalda 10B ja 8 majade vahelt. Seda võimalust toetas ka kaart, aga naabrid olid kavalamad - nad olid vahepeal aia kahe maja vahele tõmmanud. :D
Iseliikuvat bussi ei olnud näha. Iseliikuv muruniiduk piilus möödujaid vaikides oma pesas. Ise liikusin kiiradi-kääradi tammesalu kraave mööda. Ise hiilisin näitlejate vahel, kes smokingites oma võtet lossi ees ootasid. Ise kummardasin peenarde vahel, et kas tõesti on õiemustris koha sisse võtnud nii rohetav petersell. Ise ruttasin vastu kiirustavale päikses kiiskavale Poskale. Isegi jõudsin finišisse.
Võib-olla piisas aja peatamiseks, et ei läheks kohe nii vanaks, paksuks ja inetuks.
* tsitaat Hermann Brochi "Kuutõbistest".
Päevaku jagu o-harrastajaid sai tee üle vee, et kaeda saare imelikke objekte punaste rõngaste saatel. Eks oli seal suure tüki väikseid laskealuseid, oli sissepõigatavaid välikäimlaid. Eks oli seal kõrgeid mändisid madalate kivide vahel, oli laiu vaatevälju kitsastes pükstes.
Oli puuke. Seikluslikumad neist rändasid välja mandrile.
Tihedalt tähistest täistipitud oli see merre jäänud maismaa tükk. Kuidagi suunaga rapsides läks esiotsa nende leidmine selles kuivas kohas. Kuidagi ümber varede keerutades läks keskosas nende tabamine selles keerdus paigas. Kuidagi sirgjoonelisemalt pärastpoole, ümber kibuvitsatihnikute.
15. punkti kivikülv oli vaikuse õnnemaa. Segase saare nii selgeltnägev hammaada.
Selgelt oli lõpuks näha, et pesakonnale meeldis.
Saar, mille servalt saab piiluda süümepiinadeta pealinna kilukarbi siluetti, kus on teine aeg. Ja tagasipääsu oodates kail seistes ... "/---/, et on olemas midagi, mille kohta võiks ehk arvata et see oli aeg, rulli keeratud ja kokku pressitud nagu kellavedru, mis ähvardas nüüd lahti karata, väänles sõrmede vahelt välja, läks pikemaks, muutus hirmutavalt pikaks peeneks lindiks, mis hakkas roomama ja püüdis neid oma valdusse saada nagu mõni kuri madu, nii et muutis nad paksuks, vanaks ja inetuks." *
Aeg on nii. Siin teisel pool vett.
Illusionistina võid püüda aega petta. Näiteks lihtsamad inimesed silkasid Kadrioru puude vahel päev varem kui keerulisemad olid vurhvi löödult sealsesse roosiaeda üles sätitud.
Jälle need punased rõngad. Seekord paarikaupa.
Alati väljakutsega - kas keegi teab pargist midagi, mida ma veel ei tea. Aga aeg võtab meid alati vahele. Näiteks siis kui ma esimesest punktipaarist teise siirdusin, lootes kontserdiväljakule siblida endise kodu rõdu alt Mäekalda 10B ja 8 majade vahelt. Seda võimalust toetas ka kaart, aga naabrid olid kavalamad - nad olid vahepeal aia kahe maja vahele tõmmanud. :D
Iseliikuvat bussi ei olnud näha. Iseliikuv muruniiduk piilus möödujaid vaikides oma pesas. Ise liikusin kiiradi-kääradi tammesalu kraave mööda. Ise hiilisin näitlejate vahel, kes smokingites oma võtet lossi ees ootasid. Ise kummardasin peenarde vahel, et kas tõesti on õiemustris koha sisse võtnud nii rohetav petersell. Ise ruttasin vastu kiirustavale päikses kiiskavale Poskale. Isegi jõudsin finišisse.
Võib-olla piisas aja peatamiseks, et ei läheks kohe nii vanaks, paksuks ja inetuks.
* tsitaat Hermann Brochi "Kuutõbistest".
Comments