Ülikonnad mahlakuus
/---/
sina oled mu ülikond
aga mis olen mina
kui ma ennast sinusse ei riietaks
/---/
Andres Ehin "Flirt igavikuga"
Kohe jürikuu esimestest päevadest riputati nagisse kevadisi o-ülikondi nii, et rohetab. Pealinna ümbruses saab nüüd neljal päeval järjest tolmu maha kloppida.
Alustuseks ei olnud küll peale mulluse sambla ja mõne viltuvajunud kuuriukse suurt rohkem midagi rohelist märgata. Kadaka metsas kulges risti ja vasakule mitmeid kevadjoovastuses tüüpe. Mõned kaardiga, mõned ilma. Mõned olid koeraga. Koerad ei olnud rohelised.
Kaks päeva hiljem proovisin ülikonda Nõmme pool, hüppetornist Rahumäe kalmistu taguseni, vanakas seal hulgas. Kaardil olid oliivirohelised lasteaiad asendunud sinakama rohelisega, mis tähistas üpris rohelisevaba võpsikut.
Nii mõnegi põõsa varjus võis kohata rohelise ootuses vedelikke tarbivaid isendeid, ülikonnad mõnusalt tupsulised, nagu Tõnu Kargil 'Eesti matustes'. Hüppetorni all ei teatud aga kevadest veel midagi, seal tuhisesid mäest alla lumelaudurid. Katsusin, et oma 13nda punkti nii kätte saan, et sahmakas lund vastu nägu ei lendaks.
Aga üldiselt on seal nüüd ohutum - diskgolfarid on metsaalusest diskvalifitseeritud ning lendava kettaga vastu tagumikku saada ei õnnestu. Rohelisi kasse ka ei olnud. Võib-olla mõned rohelised üliõpilased, kes ei olnud ikka veel märganud rebasetsüklist välja tulla.
Tundub, et mul sai siis ülikondadest mõneks ajaks küllalt ja jäin paariks nädalaks esinemispausile. Eks ma võisin siis rohkem aega mõelda, aga mis olen mina.
Tollest ei saanud ka head nahka. Nii olin kõpsti, jälle kohal Liiva-Järvel. Ikka nii tolmune. Liiv krigiseb siis ka hamba all kui suu kinni hoida. Ja mis pahempidi pintsak seekord ette võtta tuleb - alustuseks kuus auku kuues, mille sai kätte Liiva metsas, siis Rulli ja Ratta Oravamäe parki. Pärast mida Järve metsast sai auke ainult juurde. Sealne generaalplaan torude ja tunnelitega jättis kuidagi kasutu mulje. Ju oli liiv otsa saanud. Võib-olla mõned varblased olid rohelised.
Nüüd nädal aega hiljem, jah nüüd, on vest juba päris roheline. Männiku militaaruurete väli.
Põiklen kortsus kaart näppude vahel läbi lõputu mändide rodu. Hüplen üle loendamatu arvu kaevikute ja aukude. Põrkan vastu kaitsevalle. Männid, augud, vallid. Augud, männid, vallid. Vallid, männid ... aga mis olen mina kui ma ennast sinusse ei riietaks ...
Loksumine auklikuks uuristatud maapinnal jätkus pea lõpuni kuni 13nda punktini. Kordused tekitasid neis lõikudes, kus teisi estraadikunstnikke ei vilksatanud, veidi deliirse seisundi. Lõpuks sai purukrõbeda kanarbiku vahelt oaasi - alla raba serva jääva oja äärde, mis justkui nööpis kinni hõlmad, mis olid siiani sihitult laperdanud.
Aga üldiselt, kas sõdurpoisid on saavutanud oma maskeerumiskunstis sellise taseme, et neid isegi nois karulõksudes haista ei olnud või nad olid tõesti areenilt kõik ära koristatud. Nad on ka muidu päris rohelised olnud.
Tagasi linnas. Ülikond nurka heidetud. Lilled silmades.
sina oled mu ülikond
aga mis olen mina
kui ma ennast sinusse ei riietaks
/---/
Andres Ehin "Flirt igavikuga"
Kohe jürikuu esimestest päevadest riputati nagisse kevadisi o-ülikondi nii, et rohetab. Pealinna ümbruses saab nüüd neljal päeval järjest tolmu maha kloppida.
Alustuseks ei olnud küll peale mulluse sambla ja mõne viltuvajunud kuuriukse suurt rohkem midagi rohelist märgata. Kadaka metsas kulges risti ja vasakule mitmeid kevadjoovastuses tüüpe. Mõned kaardiga, mõned ilma. Mõned olid koeraga. Koerad ei olnud rohelised.
Kaks päeva hiljem proovisin ülikonda Nõmme pool, hüppetornist Rahumäe kalmistu taguseni, vanakas seal hulgas. Kaardil olid oliivirohelised lasteaiad asendunud sinakama rohelisega, mis tähistas üpris rohelisevaba võpsikut.
Nii mõnegi põõsa varjus võis kohata rohelise ootuses vedelikke tarbivaid isendeid, ülikonnad mõnusalt tupsulised, nagu Tõnu Kargil 'Eesti matustes'. Hüppetorni all ei teatud aga kevadest veel midagi, seal tuhisesid mäest alla lumelaudurid. Katsusin, et oma 13nda punkti nii kätte saan, et sahmakas lund vastu nägu ei lendaks.
Aga üldiselt on seal nüüd ohutum - diskgolfarid on metsaalusest diskvalifitseeritud ning lendava kettaga vastu tagumikku saada ei õnnestu. Rohelisi kasse ka ei olnud. Võib-olla mõned rohelised üliõpilased, kes ei olnud ikka veel märganud rebasetsüklist välja tulla.
Tundub, et mul sai siis ülikondadest mõneks ajaks küllalt ja jäin paariks nädalaks esinemispausile. Eks ma võisin siis rohkem aega mõelda, aga mis olen mina.
Tollest ei saanud ka head nahka. Nii olin kõpsti, jälle kohal Liiva-Järvel. Ikka nii tolmune. Liiv krigiseb siis ka hamba all kui suu kinni hoida. Ja mis pahempidi pintsak seekord ette võtta tuleb - alustuseks kuus auku kuues, mille sai kätte Liiva metsas, siis Rulli ja Ratta Oravamäe parki. Pärast mida Järve metsast sai auke ainult juurde. Sealne generaalplaan torude ja tunnelitega jättis kuidagi kasutu mulje. Ju oli liiv otsa saanud. Võib-olla mõned varblased olid rohelised.
Nüüd nädal aega hiljem, jah nüüd, on vest juba päris roheline. Männiku militaaruurete väli.
Põiklen kortsus kaart näppude vahel läbi lõputu mändide rodu. Hüplen üle loendamatu arvu kaevikute ja aukude. Põrkan vastu kaitsevalle. Männid, augud, vallid. Augud, männid, vallid. Vallid, männid ... aga mis olen mina kui ma ennast sinusse ei riietaks ...
Loksumine auklikuks uuristatud maapinnal jätkus pea lõpuni kuni 13nda punktini. Kordused tekitasid neis lõikudes, kus teisi estraadikunstnikke ei vilksatanud, veidi deliirse seisundi. Lõpuks sai purukrõbeda kanarbiku vahelt oaasi - alla raba serva jääva oja äärde, mis justkui nööpis kinni hõlmad, mis olid siiani sihitult laperdanud.
Aga üldiselt, kas sõdurpoisid on saavutanud oma maskeerumiskunstis sellise taseme, et neid isegi nois karulõksudes haista ei olnud või nad olid tõesti areenilt kõik ära koristatud. Nad on ka muidu päris rohelised olnud.
Tagasi linnas. Ülikond nurka heidetud. Lilled silmades.
Comments